Kunstiline progress

Sattusin Artishoki (Artišoki?) blogist lugema sissekannet Teretulemast Taunolinna!. Hunt selle Kangroga, mõnesaja aasta pärast ei mäleta teda keegi, mind võlus hoopis järgnev lause:

Enne üleüldise maitse paranemist pole mõtet korrutada, et pronksist Korstnapühkijaid püstitati 19. sajandil, et avalikku arvamust eiravaid otsuseid langetati Nõukogude Liidus, et madala iluvalulävega ärimeeste valitsetud Eesti jääb üheksakümnendatesse, et Korstnapühkija on kõiki esteetilisi kategooriaid arvesse võttes masendavalt ebaõnnestunud teos, 2011. issanda aastal.

Hämmastav. Imeline. Kust tekib inimestel kujutlus, et kunstis toimub progress, mis sajandite vältel kogu yhiskonna kunstilist maitset parandab? Kuidas nad millegi sellise peale tulevad?

Arvatavasti on selles syydi yleyldine progressikultus, mis Lääne yhiskonnas viimastel sajanditel vohab. Kui teadus ja tehnika muutuvad järjest paremaks (või noh, nii me kujutleme), siis kindlasti liigub samamoodi võidult võidule ka kõik muu: yhiskond, kunst, luule ning ajalugu tervikuna. Kas liigutakse just võiduka lõpu poole (nagu uskusid Hegel ja Fukuyama) või lihtsalt igavesti edasi (nagu usuvad turumajanduse ideoloogid ja enamik transhumaniste), on vaieldav. Aga "igatahes, seltsimehed, põhja!", nagu yteldi yhes Eesti kultusfilmis.

Ma ei näe mingit põhjust midagi sellist väita. Kunst on kunst. Maitsed, moed ja voolud muutuvad, leiutatakse uusi võtteid ja tehnoloogiaid ning avastatakse vanu. Aga progress...? Kas keegi tõepoolest on suuteline väitma, et - kui võtta neid mitte yksikute "geniaalsete" teostena, vaid oma ajastu esindajatena - "Mona Lisa" on objektiivselt parem kui Aphrodite Kallipygos ning "Guernica" parem kui "Mona Lisa"?

Tuleb nii välja.

Hämmastav ja imetlusväärne.