Mõttetu heietus ajaloo õpetlikkusest

Mõtlesin, et kirjutaks õppetundidest.

Et kommunikatsioonid on tänapäeval sama tähtsad kui need olid 1917. aastal. Sillad, telegraaf, raudteejaam... byrood, serverid, mobiiltelefonid. Kes haarab enda kätte kommunikatsiooni ning häirib vastaste suhtlust, alustab iga kokkupõrget tugeva eelisega.

Et initsiatiiv on sama tähtis kui 1917. aastal. Kes hoiab vastase tasakaalust väljas, sunnib ta tegutsemise asemel reageerima ja rynnakute asemel kaitsesse, võidab juba pool lahingut. Demokraatlik otsustusprotsess ning pikad arutelud tähendavad pea alati kaotatud initsiatiivi, otsustusvõimetus demoraliseerib õnnetuid omakorda.

Et meedia on sama tähtis kui 1917. aastal. Pressiteated, proklamatsioonid ja kuulujutud võivad teha kaotatud lahingust võidu. Bolševikud saatsid teate Ajutise Valitsuse langemisest laiali juba enne Talvepalee vallutamist. Muuseas, Iiri ajaloos on kaks suurepärast näidet kaotustest, mis massimeedias võiduks muutusid: Boyne'i lahing 1690 ja Lihavõtteylestõus 1916.

Et inimesed on sama tähtsad kui 1917. aastal. Kaadrid otsustavad kõik. Koostöö ja kaasamine on toredad, ent kaasata saab vaid seda, kes tahab kaasatud saada. Kui kellegi suunurkades on vahutordid ning pisikeses koeraajus tiirleb vaid mõte magusast võimust, peab uue ilusa pehme ilma loojate seas leiduma keegi, kes kasutab vana maailma meetodeid ning laseb marutõbise maha - mitte vihast, vaid kaasinimeste kaitseks. Loomast on muidugi kahju, ent marutõbe ei ravita.

Jutustada võiks paljustki. Aga milleks. Lugegu klassikuid, kes viitsib. Sun Zi, Lenin, Che Guevara, Machiavelli...

Ega inimesed ju õpi niikuinii. Suur tykk head tahet ja lootusi läks paari ahne idioodi pärast jälle allavett. No palju õnne siis neile.