Miks ma hääletan nii, nagu hääletan, ehk toeta parimaid halvimaist

Teoreetiliselt võiks riigi roosk mu turjale selle jutu eest usinasti tantsima kepsutada - ikkagi valimisreklaam avalikus kohas. Aga praktiliselt on Eesti riik tunnistanud, et internet pole avalik koht, nii et ehk ei panda mindki oma arvamuse omamise eest vangi. Eks proovigu, kes julgeb.

Niisiis: miks ma hääletan nii, nagu ma hääletan?

Mu esimene valik oleks loomulikult rohelised. Kui keegi teine selle juurde jääb, patsutan neid sõbralikult ja ytlen: tubli, tubli. Aga mina enam ei taha. Nii nagu pärast seda, kui aastaid Vana-Lähis-Ida usundilugu tudeerisin, ei taha ma enam monoteismi. Aitäh, ma ei vaidle teie eelistuste vastu, ent kahjuks tean ise liiga põhjalikult, kuidas seda vorsti tehakse.

Rohelistega on yldse õnnetu lugu. Enamikus läänemaades on rohelised suhteliselt lähedal sotsidele ja muile vasakpoolsetele ning see ongi nende loomulik nišš. Seos on tegelikult lihtne: kui sa lased kord kõiksugu nõrgemate elul end häirida (kiisud, kutsud, puud), on kerge ka järgmine kategooria enda ihu ligi lubada (vanurid, töötud, lapsed). Kuidas sa ikka ytled, et vabastame kanad kurjast farmist, aga nälgiv yksikema las kärvata? Selleks peab olema rohkem printsipiaalsust ja misantroopiat kui isegi keskmisel maailmavalus teismelisel välja panna jagub.

Eesti roheliste valijad on samasugused kui rohelised valijad kõikjal Euroopas: pahempoolsed. Roheliste juhtkonnas valitsevad aga parempoolsed tehnokraadid, nii nagu terves Eesti yhiskonnas. Tulemus on loomulikult konflikt. Mitte niisama räige kui sotside puhul, kelle loomupärase valijaskonna jaoks Pihli kumminuiapale vastandub järsult vabaduse, võrduse, vendluse ja muude kapo keldritega sobimatute ideaalidega, ent siiski mõnevõrra häiriv. No olgem ausad: kõrge tööpuuduse aegu kvalifitseerub Strandbergi ytelus, et töölepinguseadus on pseudoprobleem, nii või teisiti mainekujunduslikuks fopaaks. Maakeeli: olgu tal õigus või polgu (mina isiklikult leian, et polnud), sellise jutuga niigi tigeda rahva ette trygida oli silmapaistvalt loll temp.

Rohelus kui niisugune, jah, mulle meeldib. Aga ma olen loomupärane mässaja ning vihkan luuydist tuleva kirega autokraatiat, manipulatsioonikatseid ning isehakanud autoriteedinirusid. Igasugune autoriteet minu silmis tuleb raske töö, paksu vere ja higiga ära teenida. Enamik inimesi pole selleks valmis, nad loodavad oma positsioonile ning põruvad. Noh, see on ka rohkem minu kui nende probleem.

Poliitikas on seis pisut teistpidine. Ma vaatan ringi, kelle poolt hääletada, ning ehkki minu jaoks tõepoolest austusväärne Ain Kaalep urises hiljuti EPLis, et see pole miski seisukoht, ei leia ma kedagi säherdust, keda hingepõhja vaadates ausalt tahaksin toetada. Mis siis teha? Kord ennemuiste nõudis Prantsusmaa kardinal venelaste tehtud "Kolme musketäri" multikas, et musketäride kannule saadetaks parimaist parimad kaardiväelased. "Pole võimalik, monsenjöör," vastati talle: "Parimaist parimad lakuvad haavu." - "Saatke siis parimad halvimaist!"

Roheliste erakonda - kui jätta arvestamata selle äpardunud juhtkond - ma tõepoolest toetan. Ent neil pole võimalik yhelgi viisil kellelegi mingit mõju avaldada. No kuulge, esineda Tallinnas Rahvaliiduga pooleks, ideaalideks korruptsioon ja maadevahetus... Masendav ja kohutav, nagu googlebomber'id yksvahe ytlesid. Hea, kui olulistes omavalitsustes nagu Tartu ja Tallinn yldse yle kynnise saada õnnestub.

Nii et minu seisukohalt on see suuresti mahavisatud hääl. Eesti systeem jagab alla kynnise jäänud hääled teadupärast enim hääli saanute vahel, mis tähendab näiteks Tartus Reformi- ja Tallinnas Keskerakonda. Brrr.

Mis järgmiseks? IRL ja Reform on mahuvad grupipildile niikuinii, Keskerakond samuti. Ńeis pole minu jaoks midagi huvitavat. Rahvuslik hullus ning marutõbine populism mind ei tõmba, eelistaksin pigem retoorikavaba erakonda. Kahju, et rohelised selle kaardi juba lootusetult maha on mänginud.

Mis siis järele jääb? Meie sotsid on peamised härrasotsid - kaberneesotsialistid, nagu lääne pool on kombeks pilada. Kes kujutleb Ilvest tööliste eesotsas barrikaadil seismas, peaks oma kujutlusvõimet kuidagi taltsutama. Mulle äärmiselt sympaatne Padar on aus maamees ning kah loomult pigem parem- kui vasempoolne, ehkki Eesti paremale kaldus yhiskonnas kipub ta keskpunktist muidugi pahemale jääma. Ja kui Jyri Pihl suudab lugeda klassikalise sotsiaaldemokraatia ideaale toetavat kõnet nii, et valedetektor kisa ei tõsta, olen mina kyylik.

Aga ikkagi ja ometi on sotsid ja rohelised Eestis ainsad erakonnad, kellel on mingi ideoloogia. Ylejäänuid valitseb eelkõige olupoliitika: oskus laveerida komisjonide, reglementide ja muu riigiaparaadi vahel, ebamäärane mõmin ning kokkulepped vastavalt olukorrale. Kõik, mida on tarvis, et saaks õilmitseda elukutselised poliitikud, kes pole elus kordagi mingit muud tööd teinud ning kelle jaoks seetõttu muutub yha tähtsamaks oskus säilitada oma poliitiline töökoht sõltumata "vaadetest" või muudest segavatest asjaoludest (nt elupaik). Eks punaroheliste seas ole kah igasuguseid untsantsakaid, ent nende hulk on siiski veidi pisem.

Lõpuks otsustab soov: keda ma tahan, et igasugu paikade volikogudes oleks? Iseenesest meeldiks mulle mitmekesisus. Tahaksin, et suurte linnade volikogudes oleks esindatud kõik praegused parlamendierakonnad. Aga nii see tõenäoliselt ei lähe, rohelised jäävad tõenäoliselt alla valimiskynnise ja sotsid kõiguvad kuskil piiri peal. Usun enam-vähem siiralt, et sotsid peaksid igal pool vähemasti esindatud olema, sest sõltumata konkreetsete inimeste valikust avaldab ideoloogia nende käitumisele ajapikku ikkagi mõju (ja seda vana järeleproovitud ideoloogiat vajab Eesti yhiskond kui reisisaatja trammi) ning Tartus, kuhu ma sisse kirjutatud olen, jääb nende mõju igikestvalt kiduraks kui sammal kivi pääl.

Olen näinud nii tööandjate esindajat, kelle arvates on liiga kõrged palgad puha ametiyhingute syy, kui ka töövõtjat, kelle meelest oleks ametiyhingu loomine ettevõttes tagasiminek 19. sajandisse. Kumbki neist ei torganud silma terava mõistusega, mis lubaks reaalsust adekvaatselt tajuda.

Vähemasti on meie sotsiaaldarvinismiminister niipaljukest taibanud, et ei esine enam oma ametiaja alguse laadis ytelustega nagu "Tööta on need laisad, kes töötada ei viitsi". Ehk sööb reaalsus ajapikku end teistegi teadvusse, kuigi inimeste võime tegelikkust ignoreerida on hämmastav.


P.S. Minu trepikojas elutseb Tallinna sotside ninamees ning mu töökoha ukse kõrval on tema erakonna peakorter, mille man seisab alati lustlik suitsu kimuvate noorsotside kamp justkui auvalve mõne monumendi kõrval. Aga oma prygi pidin varasemale blogipostitusele vaatamata ikkagi ise välja viima. Ei ole neist valimistest ka miskit abi: töö tuleb ikka ise ära teha ja poliitilised valikud niisamuti.