Kaastunne tsensori vastu

Nukker tsensor lontsib koju,
Raske mapp kaenlas.
Jälle tõid tööd kaasa! nuriseb mees.
Jah, laseb tsensor pea norgu.
Hakka sööma, supp jahtub ära!
Ja enne sööki ei ole mingit töötegemist.
Kööki oma kaustu ei too!
Kurb tsensor vaatab aknast välja,
lyrbib suppi vaevukuuldaval lurinal.
Kuidas koolis läks? kysib lapse käest.
Normaalselt, kehitab too õlgu.
Ära sega, emmel on täna raske,
keelab tsensori mees.
Laps kaob oma tuppa.

Supp söödud, aeg minna elutuppa.
Seal nurgas kirjutuslaual
lööb tsensor lahti oma mapi,
seab paberid hoolikalt virnadesse
ja hakkab tööle.
Siit sõnake, sealt lauseke.
Kõike tuleb kolm korda yle lugeda,
et midagi kahemõttelist ei jääks
kogemata kahe mõtte vahele.
Kus muidu pärast selle häda ots.
Hoolikus, usinus, täpsus -
need on hädatarvilikud.
Veel hilja õhtul,
kui kogu majas on tuled kustunud,
istub tsensor lambikese valgel,
silmad magamatusest punased,
surmani kurnatud, ja töötab.
Kohusetunne ei lase tal puhata
enne, kui töö on valmis.

Nii igal õhtul, aastate kaupa,
lapsed kasvavad, mees jääb võõraks,
sõprade jaoks jääb väga vähe aega,
aga me teame,
et tema peale võib kindel olla.
Ta on lihtsalt nii korralik inimene
ning kui teda eraviisiliselt tunda,
siis tegelikult väga sympaatne
ja habras.