Neli rahvatõugu, seitse keelt

Laupäeva õhtul oli yhel kenal inimesel mure: raamatusse tuleks kirjutada pesakond Kanada indiaani keeli, aga kuidas nende nimed korralikus eesti keeles kõlavad, on vaid ähmane aim. Otsisime kolmekesi.

Tõlkija oli igaks juhuks loendis mõne vahele jätnud, aga kuna sama lõigu lõpus oli fraas four races speaking seven languages, siis oli vahelejätt ysna selgelt viga. Jutt käis kohalikest raadiojaamadest, mistõttu tegelikult oli seal kuus indiaani keelt pluss inglis. Pyyan nimekirja mälu järgi taastada.

Minu arvates olid seal English, Dogrib, Tlingit, Locheux, Hareskin, Slavey, Inuktitut. Kui ma nyyd millegagi ei eksi.

Kaunis huvitav ylesanne. Alustuseks on Locheux' kirjapilt vigane, kuna nimi on prantsuskeelne Loucheux ja tähendab kõõrdsilmset. Mõistagi on tänapäeval kasutusel teine sõna, Gwich’in.

Inuktitut on nimi pesakonna inuiti ehk eskimo keelte kohta. Mida täpselt seal parasjagu silmas peeti, tont ise teab.

Dogrib ehk koeraribi ei kõla just sellise nimena, mida keegi iseenda kohta pruugiks. Ehkki iial ei või teada; eesti keeles on ju siiamaani mustjalad ja vareseindiaanlased. Nii või teisiti, Dogrib on tänapäeval Tłįchǫ või Tli Cho.

Assotsiatsioonid on libe tee. Slavey ehk Slave ehk Slavé ei tohiks minu teada olla seotud orjadega, see sõna vaid kõlab sarnaselt. (Eesti Vikipeedia mainib kyll orjaindiaani keelt, võib-olla on kellelgi siis paremad andmed.) Samas kõneleb North Slave'i (põhjasleivi?) keelt rahvas nimega Sahtu - varasem Hareskin. Kas see tähendab, et vahe on umbes nagu võru ja eesti rahval?

Tlingit tähendab vähemasti tlingiteid. Hea, et miskigi on lihtne ja selge.

Mida peeti silmas nelja "rassi" all, mina ei tea. Oletame, et yks on inglased ja teine eskimod ehk inuitid. (Mul on siiamaani raske selle sõnaga harjuda; minu lapsepõlves Inuiti jäätist ei myydud.) Aga suurem jagu ylejäänutest kuulub põhja-atapaski (vt ka Denendeh) keeleryhma, mille seoseid kõnelejate välimuse või "rassiga" ei oska ma kusagilt välja võluda.

See kõik on yliväga peen, aga mis selle iluga eesti keeles peale hakata? Teoreetiliselt tuleb meil ju pea iga rahvanime mugandada. Praktikas pole iga asja aluseks traditsiooni ning Eesti amerikanistika on vaid kröömikese võrra paremas seisus kui ainukeelne fennougristika. Sisuliselt tõstsid ENE tegijad käpakesed pysti juba sellegi reegli ees, et eesti keeles ei tohiks rahvanimed alata suure tähega. Kui sa isegi transkriptsioonis päris kindel pole, tundub parim lahendus kirjutada originaal kursiivis kaardilegendi ning loota, et nimetatud rahvas seda kunagi ei loe.

Ei mina mäleta enam, kuidas need keeled sedapuhku tõlgitud said. Kyllap see kunagi selgub. Huvitavam on yldine kysimus: mida teha, kui maailm on segane? Eriti, kui sa ei ole eriteadlane, ei jõua selleks ka kunagi saada ning pead eelkõige arvestama, et tekst oleks sujuvalt loetav ja mõistetav.

Tõenäoliselt tuleb improviseerida nii hästi kui oskad. Ja leppida sellega, et kui maailma ei ole täiuslik, ei ole sina ka. Ses mõttes peaks ju päris hästi sobima.

Kolm tsitaati

Esimene:

Rotid on ysna arukad. Ja rebased on arukad nii enam-vähem. Järelikult peaks maailmas nii palju arukust ringi loksuma kyll, et inimestele ka midagi jääks.

Teine:

"Paindlikku meelt? Minu meel on nii paindlik, et ma võiksin selle endal kõrvust välja venitada ja lõua all sõlme siduda!"

Kolmas:

- Mina arvan, et inimesed on täpselt piisavalt arukad, et olla hullud.
- Mina arvan, et võib-olla on nad piisavalt arukad, et olla yksildased.

Alzheimeri Ordu kavaler Terry Pratchett, "Tiivad".
See on yks hea raamat. Õigupoolest on see omas sarjas juba kolmas hea raamat.
Tähelepanelik ja kuskil sygaval köiteliimi vahel ka ydini inimsõbralik.

Tööturustatistika esteetiline pale

Kultuuri hakkab kuidagi palju saama. Tunaeile oli luuleõhtu Kirjanike Majas, Liisi Ojamaa ja Maarja Kangro ja Asko Kynnap ja mõni veel. Eile oli luuleõhtu Tallinna keskraamatukogus, Koolja Kuu ja Kristi Roots ja Kristian ja mõni veel. Täna tuleb sotsiaalministeeriumi pressibriifing, mis on kah oma olemuselt esteetiline nähtus. Homme peaks igaks juhuks puhkust võtma.

Ei, ega ma nurise. Kõik need on päris huvitavad ettevõtmised, muidu ma neil ei käiks. Igavatest ja tyytutest asjadest olen juba ammu loobunud.

Kirjanike Majas oli saal rahvast täis ja etteasted kaunis kirevad. Mõni hõljus sätendavas kuldses kostyymis, paistes yhtviisi sõjale ja rahule nagu pisemat sorti päike. Mõni viskas nalja ning oli muidu rahvalik. Mõni oli sama pikk kui tema luule. Mõni mängis klaverit. Mõni kasutas huvitavaid sõnu ja mõni oli vaimukas. Reklaamile vaatamata ei võtnud Ropp Tydruk hobuse sedasamustki ette kanda ning yrituse lõpul tuli korraldaja osavõtlikult kysima, kas ma olen väga muserdatud - ei olnud ju tegelikult nii halb? Ei olnudki.

Raamatukoguyritus oli sellevõrra vagasem, tonaalsus yhetasasem. Kohe näha, et keegi polnud võtnud ette esinejaist yhtset kava moodustada või neid pyyne pääl kooris laulma harjutada. Ehkki sealgi mängis yks kitarri ning paar tykki jutustasid vanamoeliselt rytmis ja riimis, kujunes mulje noorte autorite tekstimaailmast kurvameelseks. Linnad on räpased, linadest rääkimata, armastus haiseb sperma järele ja ainsana lohutab meid selles kõledas elus sõbralik skisofreenia. Noh, nii hull see tegelikult ei olnud, aga kokkukõla oli siiski tykati hämmastav.

Pole see eesti luule nii hull midagi, et kuulata ei kannataks. Ehkki etteloetuna on tekst muidugi hoopis teine kui paberil lebades, see on temast ypris salakaval. Kui leidub piisavas koguses ilusaid noori inimesi, võib isegi tööturustatistikat huviga kuulata.

Mis ma muidu neil reedestel briifidel käin.

Õiguskantsler Virgele

Lehvitame kõik koos Kadrile ja Virgele.
Tegijal juhtub, aga ikkagi on lõbus.

Juura on parem kui seks?

Kysimus mälumänguritele: millised 12.06.1964 vastu võetud Eesti NSV tsiviilkoodeksi 573 paragrahvist siiamaani kehtivad?

Vastus: 470-473. Kõik ylejäänud on kehtetuks tunnistatud. Või vähemalt kinnitab seda minu allikas (14.08.08 seisuga). Eks koodeksit on muidugi vahepeal kõvasti muditud, nii et need konkreetsed pügalad võivad olla märksa nooremad. Aga maailm on ikkagi jabur.

Lollus kui inimõigus

Kena inime Oudekki kirjutab, et lollus on inimõigus. Mulle see mõte kyll ei meeldi. Ei ole ta tuhkagi.

Ykskord ennemuiste õnnestus yhes võrgufoorumis luua õhkkond, kus lollus ei olnud õigus ega uhkuseasi. Loll olla oli piinlik. See tähendas, et kui mõni juntsu midagi ei teadnud, läks ta raamatukokku, laenutas raamatu, tegi endale asja selgeks ning tuli tagasi, näidates uhkusega oma uusi teadmisi. Mitte ei hakanud lärmama, et teised olgu ise vait.

Hiljem olin sellega paraku harjunud. Nii et kui yhes suhteliselt lähedase ampluaaga foorumis inimesed ajaloo teemal täielikku kamarajura ajasid, ytlesin, et nii need asjad just päriselt ei käi. Kohe bänniti ära.

Kui lollus on inimõigus, ei tunne suurem osa inimestest erilist vajadust areneda. Natuke aega hiljem lyyakse kellegi nõmedad prillid sisse ning veel mõni aeg edasi tõmmatakse esimene mõttetu kirjatark väravaposti rippuma. Mis ta siis loeb kogu aeg, värdjas niisugune.

Millegi mitteteadmine ei ole veel lollus, see on võhiklus. Võhik võib alati õppida. Lollus on teadmatus, mis on enese yle uhke ning ei soovi muutuda.

Vahtkummist WiFi-imitatsioon?

Huvitav, kas WiFi-võrgus Elektriraudtee rongides ongi butafooria või on viga minus? Klõpsin oma WiFi-kaarti sisse-välja ning restardin arvutit, palju tahan, masina arvates on võrk ikka "Local" ning kohalikust ruuterist internetti ei pääse.

Yhtpidi võttes võib tõesti olla, et ma Vistas õiget kasti linnukese tegemiseks yles ei leia. Teisalt suhtuvad eestlased avalike (tasuta) teenuste ylalpidamisse ysna samamoodi kui sööklatädi, kes toiduhuvilisele halli löga täis taldriku kaarega ette lennutab, nii et rinnaesine täis pritsib: säh, raisk, tõmba uttu ja ära vigise! Elion oma hot.ee-ga on tyypiline näide.

Mitte, et see kõik mind otse tapaks, ent mõnikord tahaks reisiaega ikkagi töötegemiseks kasutada. Teinekord oleks seda suisa hädasti vaja. Aga ei, ytleb rong, loe parem toredat juturaamatut. Ning yle raamatuserva irvitab mulle näkku silt: "WiFi".

Näide logistika tähtsusest

Päevaleht jutustab, et yhes Saksa linnakeses tõstis noor naesterahvas banaanikaste ja leidis kaks neist kerged olevat. Sisse piiludes olid pealmise banaanikihi all kotikesed valge pulbriga - 28 kilo kokaiini.

Müncheni juurdlusbyroo esindaja sõnul oli see "ilmselt logistiline viga".

Aga minu silme ees on kamp imeliste ilmetega tegelasi, kellele saabus posti teel kaks kastitäit banaane. Kirjuta või komöödia.

Kultuuripäev

Alguses kohaliku teatri esietendus. Kõigele vaatamata yllatavalt professionaalne ja sujuv. St, vaatamata mu usule, et kõik on professionaalne ja sujuv. Yhe ylimalt lähedase inimese suurepärasel osavõtul.

Siis "Laululahing", kus teine pereliige oma kooriga tykkis publiku lemmikuks osutus. Jällegi igati teenitult.

Lõpetuseks oli yhel hääl tuttaval täna lastekoori lindistus. MP3-failide järgi otsustades läks kenasti korda.

Tore päev, ehkki hirmus kultuurne. Vägisi tuleb meelde Propa, kes kunagi laulis: "Meil on kõigil nii andekad näod - kõigil eranditult, välja arvatud Alender." Pean just mina see Alender olema, kes kultuurist midagi ei mõista?

Kirjutaks siis vähemalt midagi.

luuletus ytles
oleksin haiku aga
ei oska olla

Meie Lennu jaam

Teated on segased: kas tahtis Tallinna lennujaam panna enda katusele suure kirja "Lennart Meri", aga LMi omaksed keelasid, või polnud seda miljonikroonise kulu tõttu algusest peale plaanis. Nii või teisiti sokutatakse nyyd kuhugi plekist bareljeef (äkki tualetti? see puutuks kõige rohkem asjasse) ja sellega kogu tsirkus piirdub.

Pole ammu lennujaamas käinud ja sestap ei tea ytelda, kas mu mälestus paika peab. Igatahes tundub mulle, et seal kuskil on - või vähemalt oli vanasti - yleval kaunis suur kiri "TALLINNA LENNUJAAM", kõik yhtlaste tähtedega.

Kui see tõesti nii on, võiks minu arust lahendada probleemi väga lihtsalt: välja tuleks vahetada vaid yks täht ning lisada pisike täiendus. Pärast kohendusi näeks kiri välja nii: "tallinna Lennu-jaam".

No ja kui keegi tõesti väga tahab, võib nime "Lennu" kohale riputada Wiiralti yleelusuuruse kaameli. Luminestseeruvais neoonvärvides, et ka öösel näha oleks.

Loll reklaam kahjustab reklaamijat ennast

Printsiip on lihtne, aga kõik ei paista sellest ikka veel aru saavat. Lollide hulk on lõpmatu.

Pärast mitmesuguseid tarkvarauuendusi ajasin jupp aega jälle Adblocki aktiivselt kasutamata läbi. Nyyd aga hakkas läbi David Bowie loo "Rebel, Rebel" kostma mingit laminat Hondadest. Syydlaseks osutus Päevalehe autoreklaam.

Oli kunagi selline aeg, kui igal eestikeelsel uudistelehel miski vilkus, hyples ja vingus. Eriti totter oli Postimees, kus suvalisel hetkel hakkas järsku kuskil kolmanda ekraanitäie lõpus uudisvideo mängima. Pärast kunagist esmavaimustust piirdusid suuremad lehed ikkagi videotega, mis võivad kyll ringiratast käia, ent vähemasti ei häälitse. Delfist on tihti mingid liikuvad objektid silma jäänud, aga kui ma neil ise häält lahti ei keera, saan nad eest ära kruttida ja rahus tööd teha.

Honda reklaam aga alustas ise lamisemist. Vajutad stoppnupust kinni, hakkab natukese aja pärast uuesti. Mis veel hullem: häält ei saa yldse kinni keerata. Ainult vaiksemaks või kõvemaks.

Kui inimene tahab, et tema reklaami ei nähtaks, teda ennast ja reklaamiandjat aga aktiivselt vihataks, pyyab ta teha nii, et see teistele närvidele käiks. Palju õnne, EPL, sedapuhku läks korda. Keerasin kõik Päevalehe bännerid kinni. Mis te arvate, turunduskeenjused: kas on vähimatki lootust, et lugeja klõpsab reklaamile, mida ta ei näe?


***

Paneksin siia Liis Treimanni imetabaselt kadreeritud pildi Ivari Padarist, aga siis juhtub minuga seesama, mis Savisaarega. Nii et lisan siia ainult lingi. Minge ja vaadake, see vaev tasub ennast ära.

Welcome to Estonia

Kuulsin, et yks mu sugulane pidada Järve hooldushaiglast varsti välja saama. Oli tal insult või infarkt, ei teagi päris täpselt ytelda. Igatahes oli raviarst vähemalt kahele ta lähedasele teatanud, et ravida pole seal enam midagi, tegemist on "Seewaldi kandidaadiga" ja "tuleb teha syst nagu koerale". "K-kuidas?" - "Noh, andke rohkem tablette."

Ma arvan, et toda arsti ootab suur karjäär, yhel kaunil päeval saab temast sotsiaalminister. Loodetavasti saan sellest aegsasti teada ja jõuan enne emigreeruda.

Häid pyhi

Täna on Pyha Patricku päev. Et kõik tööd ja tegemised kõrbevad, tähistan seda ilmselt usina kirjutamise-toimetamise-tõlkimisega. Minu teada pole alkoholivaba Guinnessi olemaski.

Aga ma võin pilti vaadata.

Toiduahel, turundus ja keeled

Tundub, et tänase õppetyki annab haridusminister Tõnis Lukas. Skeem näeb välja nagu klassikaline toiduahel: Vene suursaadik kirus Eesti venekeelsete koolide eestistamist, yhe vene kooli õpilane vaidles vastu, toda omakorda noomis direktor ning nyyd ähvardas Lukas direktori ära syya. Ptyi, mitte ära syya, lahti lasta muidugi.

Pieter Brueghel vanem - Suured kalad söövad väiksemaid.

Samamoodi võiks siia kõrvale meenutada Bidstrupi klassikalist karikatuuri, kus direktor karjub tööl mehe peale, mees kodus naise peale, naine lapse peale, laps koera peale ning koer läheb ja hammustab direktorit. Või umbes nii ta oli.

Sobivad ka hoopis teistsugused populaarsed võrdpildid. Võiks ytelda, et Lukas saeb oksa, millel istub. Või tulistab iseendale jalga. Või et koolidirektori kallale minek on nagu pyksi tehtud loik - alguses on soe, aga pärast hakkab paha. Ja nii edasi aina maitsetumate metafooride poole.

Mul pole aimugi, mil määral kodanik õpilane tõepoolest terve õpilasorganisatsiooni (oli vist uhke nimega "assamblee"?) arvamust esindas ja mil määral yksnes iseenda oma. Olen ses suhtes kyll ettevaatlik, sest niisugustes olukordades kipuvad inimesed kergesti käituma nagu Läti roheline eurosaadik Tatjana Ždanoka, kelle väitel "Euroopa Parlament minu isikus" on Läti leegionäride marsi ja baltivene (")antifašistide(") vahistamise yle äärmiselt nördinud. Riik, see olen ju mina.

Igatahes tundub koolidirektori pealehyppamine olevat ylepingutatud. Seda enam, et ka tema esines õpetajate ja õpilaste nimel, kelle nii kiire mobiliseerimine tundub veel vähem usutav. Aga igatahes ei hakanud ta suupruukijat koolist välja viskama.

Kui Lukas mõtleks ratsionaalselt või siis oleks pisutki kyyniline (mis antud juhul on yks ja seesama), taipaks ta, et poliitikas on yks kõige rumalamaid liigutusi anda vastaspoolele märter. Harva jäetakse selline kandikul sylle toodud võimalus kasutamata. Seni täiesti passiivsed inimesed hakkavad "ootamatult" mässama, kui tunnevad, et kedagi nende seast lintšitakse. Näita neile Ristija Johannese pead ning tulemus on garanteeritud. Seda võiks õpetada iga vähegi kõlbulik turundaja või PR-inimene.

Paraku pole Lukas mingi Talleyrand, tema mõtleb rahvuslikult. Kuni sinnamaale välja, et on valmis laskma Tallinna haridusametil must töö ära teha, kuna enda käed jäävad juriidiliselt lyhikeseks - ja tunnistab seda avalikult. Sellist asja nimetati vanasti telefoniõiguseks.


***

Muidugi olen ma sellega nõus, et vene koolides tuleks seninsest märksa paremini eesti keelt õpetada. Ehkki arvestades, et isegi eesti koolides ei jätku õpetajaid, tekib kysimus, kes seda seal tegema peaks. Milline eesti õpetaja läheb näljapalga peale võõrasse keskkonda? Arvatavasti vallaline või pensionieelne. Arvatavasti meeleheitel. Nojah, arengukavade koostajaid see kyll ei sega.

Teisalt olen ma ka seda meelt, et eestlased peaksid ise vene keelt õppima. Ja läti ja soome keelt. Isegi rootsi ja poola ja leedu kuluksid ära. Lapi ja võru keelest rääkimata. (Muuseas, kus on võru keele õpik täiskasvanud eestlastele ning milline keeltekool Tallinnas seda õpetab?)

Keelest on palju kasu, kui sa tahad kellelegi oma vaatenurka selgitada. Inimene pyyab mõista pigem seda, kes vaevub tema keelt rääkima, kui seda, kes nõudlikul häälel mingit arusaamatut silbijoru pudistab. Eestis on eestlaste (või, täpsemalt yteldes, Eesti riigi) vaatenurka edastavast meediast jutustatud aastaid, aga käega ei kärbsepesagi. Isegi mitte siis, kui lisaeelarveid tehti. Mida sealt siis tahta? Tundub, et ei tahetagi.


P.S. Bidstrupi kirjeldus oli ekslik, õige pilt on panges.

Mida on tarvis tõestada

Oliver nuriseb selle yle, et riik niigi paljaks varastatud kodanikku usinasti edasi nylib ja jooksutab. Nurinat põhjendab ta osalt sellegagi, et politsei lubab oma kodulehel muuhulgas ka kuritegevust tõkestada. Kui kuritegu toimub, siis järelikult ei tõkestanud.

Teoreetiliselt on siin ju lai tööpõld. Keegi hulgalise vaba ajaga ning endale kuulsust võita sooviv noor jurist võiks politsei kuritegevuse ebapiisava tõkestamise eest kohtusse anda. Väidetavalt korjavad jõustruktuurid vägivalla monopoli tänapäeva riigis enda kätte just sel põhjendusel, et nemad kaitsevad kodanikku, seepärast pole kodanikul endal vajadust ega õigust enese kaitseks vägivalda rakendada. Kui eraõiguslik institutsioon midagi lubab ja ei tee, saab temalt kahjutasu sisse nõuda; mõni entusiast võiks seda siis ka riigiga proovida. No kui mitte muud, siis vähemasti dokumentide väljastamise riigilõivu.

Praktikas kukuks selline katse muidugi läbi, sõltumata põhjendustest. Riik ei saa endale lihtsalt kuritegevuse kulude katmist lubada, nii kaasaegne yhiskond ei toimi. Samamoodi on praktilises eetikas enamasti ette teada, millistele tulemustele peab jõudma, vähemalt drastilisemates punktides; teoreetilised alused võivad olla millised tahes, arutluskäiku painutatakse soovitava sihtmärgi suunas. Või siis kõikvõimalikud usulahud: alustekst võib ju sama olla, ent lõpuks jõuab kogu kaunis teoloogia ikkagi sinna, kuhu vaja. Kes ytles, et anglikaani kirik on rajatud Henry VIII kannikatele? Ei mäleta, paraku.


***

Ei, ma ei usu, et Eesti politsei oleks yksipäini avalduste arhiveerimise asutus. Kindlasti on seal inimesi, kes teevad tänuväärt tööd. Seda tõestab juba kas või yldine kuritegevuse statistika: olukord yhiskonnas on hoopis teine kui 1990ndate alguses. Aga ma ise pole kahjuks viimase 15 aasta jooksul yhegi sellise tänuväärt töö tegijaga kokku puutunud. Sestap siis skepsis.

Lihtsalt niisama

Selleks korraks peaks muusikast aitama.

I Google You

Amanda Palmer ja Neil Gaiman. Mystiline.
Mis järgmiseks? China Mieville ja Lauren Hoffman? Federico Garcia Lorca ja Frederyk Chopin? Valdur Mikita ja... ee...?
Siinkohal sai minu fantaasia otsa.
Liiga palju head.

Anonanimal

Kutsume vana presidendiproua tagasi!

Inimesed nurisevad, et perekond Ilvesed virisevad meedia kallal, ise aga ei tee käega kärbsepesagi. Presidendiproua hädaldab, et ajakirjandus räägib peamiselt tema kleitidest, mitte vaimsest ilust, samas kui ta ise räägib... noh, põhiliselt kleitidest ja rulluisutamisest.

Viimane tilk niigi yleajavasse vanni oli kuulujutt, et riigi järgmiseks aastapäevaks tehakse range valik, kelle riik see siis ikkagi on ja kelle oma ei ole tema mitte. Tundub, et rahvas nõuab torumeest - või siis vähemalt uut presidenti.

Teisalt tekivad juba esimesed linnukesed, kes avalikult tunnistavad, et neisse see riik ei puutu. Proua Saagim ytles preili Lassi kohta "fuih" ja imestas, kas imelik ei olnud - tema kyll võõrale juubelile ei trygiks. Ilmselt peab neiu Liis Eesti riigi juubelit siis veidi rohkem enda omaks kui Soome kodaniku maadam.

Olgu mis on, aga tõsi ta on: Evelin ei ole selline klassikaline first lady, kes käiks pehmeid väärtusi levitamas ja sotsiaalsysteemi heidikuid paitamas. Ometi on see meetod praktikas ära proovitud, populaarne ja mõistlik, hoiab inimeste huvi yleval ja maine sydamliku. Pealegi jätab vähem ruumi võsapetsidele. Tommyboy eelmine naine oli psyhholoog, kyllap oleks ta rahva ihast niisuguse käitumise järele paremini aru saanud.

Tegelikult pole uut presidenti nõuda eriti säästlik. Vana on veel täiesti tarvitamiskõlbulik, alles ta valitud saigi. Ja viga on ka rohkem mitte peas, mis on ju kenade prillidega ja puha, vaid kaelas, mille kylge käib kikilips ja mis seda pead käänab. Nii et mõistlikum oleks minna kurja juure kallale: lahutus tuleb riigile ikkagi odavam kui uued valimised.

Aga kes eesti rahvast ikka keelab - teeme järjekordse veebipetitsiooni selle nimel, et Toomase eelmine kaasa tagasi tuleks ning kurja Evelini Kadrioru lossist lähimasse spordiklubisse kihutaks. Allkirju korjata ju eestlastele meeldib ning praegu polegi yhtki konkureeriva populaarsusega ettevõtmist. Ma ta nime kyll kahjuks ei mäleta, ent luban selle nooriku tagasituleku ajaks ära õppida.


***

Et mind vääriti ei mõistetaks, annan ametlikult teada, et mind isiklikult ei huvita kogu see tsirkus karvavõrdki. Mul on ysna ykskõik sellest, kellega Eesti president kokku või lahku elab, kuidas nad riides käivad või mis nad Eesti ajakirjandusest arvavad. Mul on ysna ykskõik isegi sellest, mida Liis Lass teeb või kirjutab - noor tydruk, las möllab, kyll ykskord maha rahuneb (või ei rahune). Mulle lihtsalt meeldib vahel haigeid kohti näpuga torkida.

Tykike meediateoreetilist kirjavahetust

Jutt on poolik, lihtsalt yks vaheltlõige kahe inimese kirjavahetusest, ilma alguse ja lõputa ning isegi erilise syvenemiseta. Ega kumbki meist mingi hennoste ole. Aga paar kohta tundusid huvitavad. Nagu teine pool ytles, olen ma seesolijana märksa pessimistlikum. Tema ikka veel loodab.


***

Keegi just kirjutas - Daniel Vaarik vist -, et ajakirjandus pole ammu enam mingi valvekoer või neljas võim, ta on tähtis ainult tööhõive seisukohalt. Eks ma olen suuresti nõus.

Ei tea midagi, meedia kipub see neljas ikka olema.
Manipuleerib rahvaga mis kole.

Ei manipuleeri see meedia, tyhi, midagi. Tegelikult on praeguseks suurem jagu Eesti ajakirjandust kenasti samasugune äri nagu iga teine.

Teoreetiliselt saab, jah, inimeste harjumusi muuta. Ajaleht võib kirjutada ilusaid ja intelligentseid jutte, piimakombinaat võib myya tervislikku jogurtit ning naftakompanii toota loodussäästlikku hybriidkytust. Praktikas loeb neid lugusid, sööb jogurtit ja sõidab ökokytusega hirmväike osa inimestest.

Miks? Sest see on kallim ja vaevalisem. Lihtsam on syya seda, mida varemgi. See tähendab, et paar ökojogurti, -uudiste ja -bensiini tootjat elab niši pealt ära, kui suudab oma kaupa trendikaks joonistada, ylejäänud lähevad aga parknotti ning hyäänid ostavad nad yles. (Needsamad neli biljonit hyääni, kellest ÄP eelmisel nädalal kirjutas.) Raha jääb neile, kes sörgivad nõudluse sabas ning toodavad seda, mida tahab enamik: rammusat majoneesi, odavat bensiini ning kollaseid uudiseid.

Keegi ei taha lugeda Madagaskari presidendivalimistest, inimesi huvitab Evelin Ilvese kleit. Huvitaks ka aluspesu, kui tekiks võimalus sellest midagi teada saada, veel parem näha. Inimesi huvitavad Savisaare tissid.

Laev lendab tähtede poole ja juhikabiinis pole kedagi.

Sõltub inimestest. Minul näiteks on kõrini Evelin Ilvese kleitidest. Savisaare tissidest juba ette.
Ja mitte ainult minul.
Ülevaate saab pealkirjadest. Informatsioonil on oluline pakend.
Seega.

Jään kindlaks - meedia manipuleerib ja juhatab.
Rahaahnus ja näilik rikkus samuti.
"All my balls" on juba siin!

No kysimus ongi selles, et ega ajakirjanikul ka erilist valikut ole. Manipuleerida saab ikkagi vaid see, kes otsustab. Aga kirjatsura ei otsusta midagi. Tema peab kirjutama myyvaid tekste (ja eriti pealkirju) või lastakse vabadusse, nautima avatud tööturgu. Peatoimetaja ei otsusta samuti midagi. Isegi omanik ei otsusta.

Et teha teistsuguseid valikuid, peaks omanikul olema hoopis muud huvid kui rahateenimine. Paraku on see aeg mööda lastud. Buumi ajal ei kippunud keegi midagi suunama ja nyyd on kõik kõrini samas mylkas. Välismaiseid omanikke kohaliku meedia kvaliteet ei huvita, kohalikel on aga nii vähe raha, et nad niikuinii päevhaaval elavad. Eestis on sada tuhat inimest, kes ootavad kyysi närides, millal yht teatavat valgesulist linnukest kitkuma hakatakse - ilma sygavamate ajenditeta, lihtsalt lootusest näha roosat tagumikku.

Sinusugustele pervertidele on nišimeedia. Kes loeb Sirpi, kes sellesama Sirbi vahelt Rohelist Väravat. Paraku on suurem osa sellest ise ennast nii marginaalseks muutnud kui vähegi võimalik. Me oleme juba nii ammu nõukogude korrast kapitalistlikku disainiyhiskonda jõudnud, et ei osta ka head piima, kui sel on kole pakend. Kui hea sisu ilusasse läbimõeldud pakendisse panna, myyb ta oluliselt paremini. Nii on ehk isegi tõepoolest võimalik tarbijat mõjutada - ehkki yksnes väikest osa neist ning seegi nõuab palju raha ja aega.

Meil aga leiab nišimeedia, et vilets väljanägemine muudab nad õilsamaks. Sirbi välimus ajab mu juba ette haigutama, isegi kui seal vahel mõni täitsa huvitav lugu on. Varsti pole tal oluliselt rohkem lugejaid kui näiteks Kirikirjal või Kriteeriumil. Kurb, ent pidulik.