Neli rahvatõugu, seitse keelt

Laupäeva õhtul oli yhel kenal inimesel mure: raamatusse tuleks kirjutada pesakond Kanada indiaani keeli, aga kuidas nende nimed korralikus eesti keeles kõlavad, on vaid ähmane aim. Otsisime kolmekesi.

Tõlkija oli igaks juhuks loendis mõne vahele jätnud, aga kuna sama lõigu lõpus oli fraas four races speaking seven languages, siis oli vahelejätt ysna selgelt viga. Jutt käis kohalikest raadiojaamadest, mistõttu tegelikult oli seal kuus indiaani keelt pluss inglis. Pyyan nimekirja mälu järgi taastada.

Minu arvates olid seal English, Dogrib, Tlingit, Locheux, Hareskin, Slavey, Inuktitut. Kui ma nyyd millegagi ei eksi.

Kaunis huvitav ylesanne. Alustuseks on Locheux' kirjapilt vigane, kuna nimi on prantsuskeelne Loucheux ja tähendab kõõrdsilmset. Mõistagi on tänapäeval kasutusel teine sõna, Gwich’in.

Inuktitut on nimi pesakonna inuiti ehk eskimo keelte kohta. Mida täpselt seal parasjagu silmas peeti, tont ise teab.

Dogrib ehk koeraribi ei kõla just sellise nimena, mida keegi iseenda kohta pruugiks. Ehkki iial ei või teada; eesti keeles on ju siiamaani mustjalad ja vareseindiaanlased. Nii või teisiti, Dogrib on tänapäeval Tłįchǫ või Tli Cho.

Assotsiatsioonid on libe tee. Slavey ehk Slave ehk Slavé ei tohiks minu teada olla seotud orjadega, see sõna vaid kõlab sarnaselt. (Eesti Vikipeedia mainib kyll orjaindiaani keelt, võib-olla on kellelgi siis paremad andmed.) Samas kõneleb North Slave'i (põhjasleivi?) keelt rahvas nimega Sahtu - varasem Hareskin. Kas see tähendab, et vahe on umbes nagu võru ja eesti rahval?

Tlingit tähendab vähemasti tlingiteid. Hea, et miskigi on lihtne ja selge.

Mida peeti silmas nelja "rassi" all, mina ei tea. Oletame, et yks on inglased ja teine eskimod ehk inuitid. (Mul on siiamaani raske selle sõnaga harjuda; minu lapsepõlves Inuiti jäätist ei myydud.) Aga suurem jagu ylejäänutest kuulub põhja-atapaski (vt ka Denendeh) keeleryhma, mille seoseid kõnelejate välimuse või "rassiga" ei oska ma kusagilt välja võluda.

See kõik on yliväga peen, aga mis selle iluga eesti keeles peale hakata? Teoreetiliselt tuleb meil ju pea iga rahvanime mugandada. Praktikas pole iga asja aluseks traditsiooni ning Eesti amerikanistika on vaid kröömikese võrra paremas seisus kui ainukeelne fennougristika. Sisuliselt tõstsid ENE tegijad käpakesed pysti juba sellegi reegli ees, et eesti keeles ei tohiks rahvanimed alata suure tähega. Kui sa isegi transkriptsioonis päris kindel pole, tundub parim lahendus kirjutada originaal kursiivis kaardilegendi ning loota, et nimetatud rahvas seda kunagi ei loe.

Ei mina mäleta enam, kuidas need keeled sedapuhku tõlgitud said. Kyllap see kunagi selgub. Huvitavam on yldine kysimus: mida teha, kui maailm on segane? Eriti, kui sa ei ole eriteadlane, ei jõua selleks ka kunagi saada ning pead eelkõige arvestama, et tekst oleks sujuvalt loetav ja mõistetav.

Tõenäoliselt tuleb improviseerida nii hästi kui oskad. Ja leppida sellega, et kui maailma ei ole täiuslik, ei ole sina ka. Ses mõttes peaks ju päris hästi sobima.