Tykike meediateoreetilist kirjavahetust

Jutt on poolik, lihtsalt yks vaheltlõige kahe inimese kirjavahetusest, ilma alguse ja lõputa ning isegi erilise syvenemiseta. Ega kumbki meist mingi hennoste ole. Aga paar kohta tundusid huvitavad. Nagu teine pool ytles, olen ma seesolijana märksa pessimistlikum. Tema ikka veel loodab.


***

Keegi just kirjutas - Daniel Vaarik vist -, et ajakirjandus pole ammu enam mingi valvekoer või neljas võim, ta on tähtis ainult tööhõive seisukohalt. Eks ma olen suuresti nõus.

Ei tea midagi, meedia kipub see neljas ikka olema.
Manipuleerib rahvaga mis kole.

Ei manipuleeri see meedia, tyhi, midagi. Tegelikult on praeguseks suurem jagu Eesti ajakirjandust kenasti samasugune äri nagu iga teine.

Teoreetiliselt saab, jah, inimeste harjumusi muuta. Ajaleht võib kirjutada ilusaid ja intelligentseid jutte, piimakombinaat võib myya tervislikku jogurtit ning naftakompanii toota loodussäästlikku hybriidkytust. Praktikas loeb neid lugusid, sööb jogurtit ja sõidab ökokytusega hirmväike osa inimestest.

Miks? Sest see on kallim ja vaevalisem. Lihtsam on syya seda, mida varemgi. See tähendab, et paar ökojogurti, -uudiste ja -bensiini tootjat elab niši pealt ära, kui suudab oma kaupa trendikaks joonistada, ylejäänud lähevad aga parknotti ning hyäänid ostavad nad yles. (Needsamad neli biljonit hyääni, kellest ÄP eelmisel nädalal kirjutas.) Raha jääb neile, kes sörgivad nõudluse sabas ning toodavad seda, mida tahab enamik: rammusat majoneesi, odavat bensiini ning kollaseid uudiseid.

Keegi ei taha lugeda Madagaskari presidendivalimistest, inimesi huvitab Evelin Ilvese kleit. Huvitaks ka aluspesu, kui tekiks võimalus sellest midagi teada saada, veel parem näha. Inimesi huvitavad Savisaare tissid.

Laev lendab tähtede poole ja juhikabiinis pole kedagi.

Sõltub inimestest. Minul näiteks on kõrini Evelin Ilvese kleitidest. Savisaare tissidest juba ette.
Ja mitte ainult minul.
Ülevaate saab pealkirjadest. Informatsioonil on oluline pakend.
Seega.

Jään kindlaks - meedia manipuleerib ja juhatab.
Rahaahnus ja näilik rikkus samuti.
"All my balls" on juba siin!

No kysimus ongi selles, et ega ajakirjanikul ka erilist valikut ole. Manipuleerida saab ikkagi vaid see, kes otsustab. Aga kirjatsura ei otsusta midagi. Tema peab kirjutama myyvaid tekste (ja eriti pealkirju) või lastakse vabadusse, nautima avatud tööturgu. Peatoimetaja ei otsusta samuti midagi. Isegi omanik ei otsusta.

Et teha teistsuguseid valikuid, peaks omanikul olema hoopis muud huvid kui rahateenimine. Paraku on see aeg mööda lastud. Buumi ajal ei kippunud keegi midagi suunama ja nyyd on kõik kõrini samas mylkas. Välismaiseid omanikke kohaliku meedia kvaliteet ei huvita, kohalikel on aga nii vähe raha, et nad niikuinii päevhaaval elavad. Eestis on sada tuhat inimest, kes ootavad kyysi närides, millal yht teatavat valgesulist linnukest kitkuma hakatakse - ilma sygavamate ajenditeta, lihtsalt lootusest näha roosat tagumikku.

Sinusugustele pervertidele on nišimeedia. Kes loeb Sirpi, kes sellesama Sirbi vahelt Rohelist Väravat. Paraku on suurem osa sellest ise ennast nii marginaalseks muutnud kui vähegi võimalik. Me oleme juba nii ammu nõukogude korrast kapitalistlikku disainiyhiskonda jõudnud, et ei osta ka head piima, kui sel on kole pakend. Kui hea sisu ilusasse läbimõeldud pakendisse panna, myyb ta oluliselt paremini. Nii on ehk isegi tõepoolest võimalik tarbijat mõjutada - ehkki yksnes väikest osa neist ning seegi nõuab palju raha ja aega.

Meil aga leiab nišimeedia, et vilets väljanägemine muudab nad õilsamaks. Sirbi välimus ajab mu juba ette haigutama, isegi kui seal vahel mõni täitsa huvitav lugu on. Varsti pole tal oluliselt rohkem lugejaid kui näiteks Kirikirjal või Kriteeriumil. Kurb, ent pidulik.