Troll seisis ristmikul, oodates rohelist tuld. Tavaline oktoobriõhtu: hämar, kuid mitte veel pime, värvitu linn, porise ilmega puud, hall autorivi, vihmamärg asfalt, paaris-kolmes põhivärvis kilgendavad tuled.
Valges mytsis vene neiu seletas hoolikalt sissepakitud põnnile naeratades: "Sa muudkui lobised-lobised-lobised... Ole vahepeal natuke vait ka, vaata aknast välja. Näed: tuled ja linn, kui ilus on..."
Äkitselt oli jah ilus.
Käisin eile raamatuesitlusel. Sirvimise põhjal tundub täitsa hea olema, eks millalgi loen põhjalikumalt läbi ning arvustan ka.
Yks noorsand tunnistas seal poolihääli, et kui ma hämarasse ruumi astusin, mõtles ta esimese hooga, et Kalev Kesküla tuli.
Ehk peakski hakkama inimestele Kesküla tegema, nii nagu Egon Nuter teeb Merd ja Andrus Vaarik Oravat. Kummitaks karsklasi ja kutsuks neid pattu kahetsema.
Elu niigi lyhike. Joogu parem veini, saab sumedam.
Praeguseks paistab kogu eurotemaatika olevat kenasti maha jahtunud. Mõni veel turtsub ja uriseb, mõni kasutab viimast võimalust kahtlemiseks, aga yldist hysteeriat ja lärmi isamaa reetmise teemal pole. Kyllap on abi sellestki, et ei toimu rahvahääletust, mis võiks läbi kukkuda, nagu juhtus näiteks Suurbritannias. Põhimõtteliselt ei lubakski lepingud meil loobuda, Maastrichti kriteeriumide täitmisele järgneb euro nagu sygisele lumi - mitte sama vääramatult kui tellis maa poole kukub, ent siiski ysna tõenäoliselt.
Ei mäletanudki, et yks mu lemmikuid on samal teemal ka laulu teinud. Tervitan sellega siis kõiki vankumatuid eurovastaseid. Et jätkuks ikka salvedes pyssirohtu ja kõrides kaeblikku häält, millega rahvusvahelisest kommunistide, imperialistide ja vabamyyrlaste vandenõust laulda.
Beautiful South: The Root of All Evil
If Euro replaces the pound,
It's still likely to be shiny and round
Rich may switch the way they feel rich
But not the man who's alive, and the man who is drowned
Keeping pound only makes sense
If you're worth more than 99 pence
Those who have a lot and those who have not
Remain francs, marks, pesetas and cents
If money is the root of all evil
What does that make lover of pound?
We'll be eating frogs and modelling clogs
And you'll be hunting French and Dutch with a hound
Now a nation goes to the vote
So our country has its name on the note
Same set of people, same boat
Need their name in the back of their coat
Head or tails can't have been won on
Whose head graced, whatever was spun.
If Queen's head's not on money they've got
It's still business, and money's still fun
If money is the root of all evil
What does that make lover of pound?
We'll be eating frogs and modelling clogs
And you'll be hunting French and Dutch with a hound
Now a nation goes to the vote
So our country has its name on the note
Same set of people, same boat
Need their name in the back of their coat
Now a nation goes to the vote
So our country has its name on the note
Same set of people, same boat
Need their name in the back of their coat
Niidule oli toimetamine kaaslooming – nii põhjalik ja järjekindel oli ta oma missioonis. Pärast käsikirja trükkiminekut oli mõnigi autor küsinud, kas mitte panna Heldur Niitu kaasautoriks.Nii kirjutas Rein Veidemann reedel Postimehes Keele ja Kirjanduse pikaajalisest toimetajast.
Vahel on mõni teema õhus. Vahel ei ole ka, sa ise lihtsalt leiad seda igalt poolt nagu siga pori.
Lugesin just Kirill Jeskovi "Viimset sõrmusekandjat", mis on põhimõtteliselt samasugune mõõga ja mantli lugu spetsnazi ajaloolisest rollist nagu "Sõrmuste isand", millele Jeskov oponeerib, ainult pisut vähem romantiline.
Eks ta nii kipub ikka olema: ametlikus narratiivis räägivad võitjad pateetiliselt häält väristades õilsusest ja yllusest, revanšistlikus ajalookirjutuses aga tigetsevad kyynilised kaotajad, kirjeldades muda, verd ja muid elunaudinguid. Kumbki kirjeldab teist poolt kurjana, aga kaotajad yritavad anda enda headust edasi vihjetena, mitte otsesõnu ja fanfaarihelide saatel.
Sarnastest asjadest tuli lugeda hiljuti yhe koolikursuse raames, kus joosti tuuletiivul läbi anarhismi. Hoolikalt suunatud löögid võimukandjate pihta ärritavad terrorirežiimi aina suuremale jõhkrusele, kuni kodanikel villand saab ning algab yleyldine reoluutsija. Eks ses oleks justkui teatud loogika. Kaua sa kannatad kurbade naeru? Mõnikord tundub ikka, et võtaks need võtmed ja virutaks sinna naervasse näkku...
Ainult et praktika pole nii lihtne. Palju need anarhistlik terror ikka on saavutanud? Gandhi aga pani oma satyagraha toel terve suure riigi pysti. Mis muidugi kiiresti lagunes, sõdib tänini iseendaga ja vehib tuumarelvaga. Elu on mitme otsaga. Ykski teguviis ei toimi kyllalt hästi, et seda yleyldiseks meetodiks kuulutada.
Lõpuks komistasin Facebookis yteluse otsa, mis sisuliselt samasse teemasse läheb:
"Teoreetiliselt võib kujutleda olukorda, kus relvastatud sekkumine varases staadiumis võib hoida ära ulatusliku konflikti. Probleem on selles, et vägivalla tulemust ennustada on väga raske, kui mitte võimatu. Selle õiglus ei ole algusest peale garanteeritud - see selgub alles hiljem. Kindel on vaid see, et kus on vägivald, on alati ja vältimatult ka kannatus."Autori nimi oli kunagi Lhamo Dondrub ja ta on yldiselt ysna mõistlik vana.
Kui keegi saab kelleltki midagi nõuda - millegi valmistamist, kirjutamist, maksmist, mida iganes -, on tegemist võimuga. Aga võimu läheduses keel muutub, nii nagu valgus kaldub gravitatsiooniväljas kõrvale. Selleks pole vaja kellegi tahet ega tööd, see toimub ysna iseenesest.
Nii tekivadki kummalised neologismid ja seni tavapärased sõnad hakkavad tähendama midagi, mida nad eluski poleks arvanud end tähendavat. Nad põgeneksid kriisates, kui saaksid. Ent juba on hilja.
Oletame, et keegi on kirjutanud mõne mitte eriti salajase, õigupoolest isegi rahva ette saatmiseks mõeldud lause, mida internetis kohates ta siiski ei rõõmusta.
Kas selliseid lauseid peab, võib või tohib avalikult tsiteerida? Mis tsiteerimisele järgneda võiks?
Kas selliseid lauseid peaks yldse kirjutama?
Kysimus on, mõistagi, yleyldine ja põhimõtteline. Olen kohanud mitmel pool igasuguseid yksikjuhtumeid, aga need pole olulised. Mind huvitab printsiip. Shoot the messenger?
***
Muidu on kõik vaikne.
Ametnikud nahistavad paberites, homod kappides, siilid lehtedes. Sõnajalg pladistab kapi otsas ja ajab vett maha. Tolm rullib end toanurgas ja sygisene hämarus on ennast toas sisse seadnud. Enam ei lähe ta siit kuhugi.
Hämarust muuta ei tohi, see on eurodirektiiviga keelatud.
Jälle tundub mulle, et inimesed kardavad liiga palju. Paikades, kuhu nad suurel hulgal kogunevad, nõrgub hirm ylevalt allapoole nagu vihmavesi katkise katusega majas.
Kardetakse väliseid rünnakuid. Kardetakse sisemist õõnestamist. Kardetakse näida mitte piisavalt töökas. Kardetakse kaotada mainet, väärikust, positsiooni, tööd. Väärtust kellegi silmis, vahel ka iseenda. Kardetakse otsustada, kardetakse jääda vastutavaks. Kardetakse rikkuda reegleid, nii kirjutatud kui ka kirjutamata. Mõnikord neidki, mille olemasolu võib yksnes oletada. Kardetakse mõelda, kardetakse tunda. Kardetakse omaenese hirmu, kardetakse seda endale tunnistada.
Tahaks neid kuidagi aidata, aga ega mina ka ei oska, mul on vaid mõned aimdused. Pealegi on see kõik jube väsitav.
Väga väsinud peast hakkab tunduma, et ehk on kartjatel õigus. Mõistan ma neid niigi, see kõik on nii väga inimlik. Aga mõistmine ei tähenda õigeks tunnistamist, veel vähem omaksvõttu.
Kust ma tean, et nii tegelikult polegi? Äkki peaks mina ka kartma?
Ma kardan inimeste pärast.
Yks kena inimene karvustas just VAT Teatri "Misantroopi". Olen seda lavastust kirjades mitut puhku kommenteerinud, nii et korjan need jutud siia kokku.
Lyhidalt kokku võttes: ebalen natuke, kuid mulle see lavastus siiski pigem meeldis.
Oli jah jant. Olid jah äärmuseni karikeeritud rollid. Oli jah palju tordiga näkku löömise laadis nalju. Ning kui ma arvan, et seal oli muudki, ei ole ma sugugi kindel, kui palju sellest muust tuleneb rohkem must endast kui tykist. Aga see pole ju minu mure, eks?
***
Mulle meeldis mäng kõigi nende tinglikkustega: joonistatud lavakujundus ja muu atribuutika, tegelaste riietele õmmeldud nimesildid, kostyymivahetused... Teatud mõttes on ka karikeeritud rollid yks sihandne tinglikkus. Umbes nagu Pekingi ooperi või no maskid.
Kui seda tõlgendust vaadata umbes samasuguse võõrastusega nagu no-teatrit või animet, kus näod peavadki olema veidrad ja liigutused liialdatud, liialdus on yks tinglikkuse rõhutamise viise ja selles toimivad omaette hoopis uued skeemid, muutub kogu komplott päris huvitavaks. Näiteks oli igas rollis seda vähem jämekoomikat, mida suurema sympaatiaga autor/lavastaja/publik sellesse suhtus (või suhtuma pidi või suhtuda võiks).
Mitte, et mulle veidrat tunnet poleks jäänud. Aga eks see on minugi jaoks vist niisugune yhekordne trikk, millega yks kord võib läbi saada, teist korda enam ei pruugi.
***
Yks ysna viimati pähe tulnud mõte oli umbkaudu selline. Moliére kujutas oma komöödias liialdatud tyype, karikatuure. VAT pööras aga need pahupidi: karikatuursus on välispidine, kaugele näha. Nii jääb ruumi mõelda, mis neis seespool olla võiks.
***
Mis vahe on Célimène'il ja Arsinoél? Yks kaotas selle, mida tal ei olnud, teine selle, mis tal oli ja võinuks olla. Lisaks muidugi positsioon seltskonnas, ehkki Célimène'ile jäi ilmselt rohkem aega, et kaotatut tasa teha. Eetiliselt? Inimesed nagu inimesed ikka. Tõenäoliselt ei mõelnud kumbki õelutsedes kurja teha, neid huvitasid nende endi pisikesed eesmärgid ja kõik muu oli kõrvalprodukt. Kui puid raiutakse jne, pealegi on mõni laast lendamise ära teeninud (või igatahes on nii mõnus mõtelda).
Koos elada ei kannataks ma kummagagi (ehkki yhega olen vist elanud). Célimène'is tundus rohkem soojust alles olevat, vähemasti selle rollijoonise põhjal. Selle kaudu pääseb inimesele ligi, läbi hirmudest ja kaitsereaktsioonidest. Samas, kes teda täpselt teab. Ega seda palju järel olnud.
Molière muidugi kujutaski karikeeritud tyypide kaudu ajastut, nii nagu Aristophanes oma "Pilvedes" (kuhu, erinevalt "Misantroobist", oli jämekoomika juba sisse kirjutatud; kultuursed inimesed, ärge lugege, ropp ja kole tykk on).
Kumb on parem, Célimène või Éliante? Mispoolest parem? Éliante pääses lavale suhteliselt vähe, tema ainus silmatorkav joon oli passiivsus. Tahaks kyll Alceste'i, ent kui ei saa, mis siis ikka, võtame järgmise. Näide kirjanike tyypilisest hädast: positiivseid kangelasi on palju raskem huvitavaks kirjutada kui negatiivseid. Pahed ja kired on igayhel erinevad, ideaal aga yhtviisi sile ja ymar nagu kera. Veereb hästi, pole kuskilt kinni hakata.
***
Eelmine kord arvasin sellest lavastusest nii. Nyyd mäletasin end olevat hoopis positiivsemalt arvanud. Lõppkokkuvõttes jäi mulle parem mulje siis, kui arvan end mitte nii hästi arvavavat kui siis, mil arvasin mitte nii hästi. Segane? Jah, olen kyll. Aga mis see siia puutub?
***
Mäletan yht ennemuistset televersiooni "Misantroobist" kostyymidraama stiilis, mille vahele lauldi laulukesi. Muuhulgas näiteks hoopis teisest ajastust pärit François Villoni ("Ma prantslane, Pariisi kodanik..."), keda Molière'iga yhendas vaid armastus võllanaljade vastu. Väidetavalt lavastanud selle (ja peaosalenud ses) 1986. aastal Noorsooteatris Lembit Peterson. Ega kellelgi ei juhtu salvestust olema?
P.S. Näe, veel yks arvustus. Ega ma neid seni uurinud olegi.
A: Kui lapsed tänapäeval kodu mängivad, siis keegi ei taha isa olla. Ytlevad, et ma olen parem koer.
B: Mispärast?
A: Isa läheb hommikul ära tööle ja tuleb alles õhtul, tema on mängust väljas. Aga koer on kogu aeg kodus.
pool sibulat
veerand keedupeeti
kaks lehte hiina kapsast
viis lusikatäit marineeritud peeti
kahe sõrme jagu ersatsvorsti
yks tomat
kolme sõrme jagu kurki
sidrunipipart
peterselli
tillisoola
Tõenäoliselt sobinuks salatisse ka ananassikonserv, aga seda parasjagu polnud. Arvatavasti kysla. Mõne arvates kindlasti köömned. Vorst polnud tingimata vajalik, halvemaks ka ei teinud.
Kõrvale rukkileiba, kuuma õunamahla ja antibiootikume.
Elisa netipulga kord väljaostnult võid selle vaid sisse soolata: yhildumatus Linuxiga ei ole teenindaja jaoks mingi põhjus, et võiksid selle tagastada. Maksa, raisk! Ja nii 24 kuud.
Tele2 iseteenindusse võid sõnumeid saatma siseneda vaid juhul, kui oled parooli viimasel ajal uuendanud või sul on telefon. Kui telefoni juhtumisi maha unustasid ja peaksid kellelegi sõnumi saatma, on see su hädine isiklik mure ning Tele2 ei huvita.
Elioni äratusteenusele helistades vajuta 1, oota, siis vajuta veel mõningaid numbreid ning kuula, kuidas poole klõpsimise käigus algab pidev piibitamine. Ah et öine automaatteenus ei toimi? Helista meie klienditelefonile kell 9-23. Muul ajal ei ole Sinu mured teps mitte meie mured.
Armsad Eesti telekomifirmad! Tänan teie peaideolooge, teenusejuhte ning standardteenindajaid.
Kurat teid kõiki võtku!
Pärast mõningasi kõhklusi ostsin poest juustulaadse toote. "Hollandi juustulaadne," ytles etikett. "Päritolumaa: Belgia". Ei mingit valmistajat, anonyymse autori taies.
Hiljem lisandusid korvi veel leivalaadne toode, vorstilaadne toode ja paar tomatilaadset toodet. Et kõik arvutimärssi ei mahtunud, ladusin nad kilekotilaadsesse tootesse.
Jõudnud kodulaadsesse tootesse, pyydsin valmistada poesaagist mõned kuumad võileivad. Leib alla, tomat ja juust peale, vahele sidrunipipart ja soola - nii see ju teadupärast käib.
Juustulaadne toode vastas ootustele. Ei sulanud. Võdises kuhja otsas pehme kallerdisena, ilmselt oli tal kylm. Maitse järgi ma teda kyll juustuga segi ei ajaks.
Tomatilaadsel tootel puudus vana hea ymar mekk ehk umami, oli pelgalt miski loodetavasti vitamiine sisaldav orgaaniline ollus. Kui keegi muistseid ulmefilme tunneb, siis "Soylent Green" on ysna sobilik assotsiatsioon. Vorstilaadne toode ei maitsenud liha (hehee, nukker nali) ega isegi mitte jahu järele. Leivalaadne toode ei ajanud pepri, see on igatahes pluss. Ega ma ehtsat aganaleiba proovinud pole, võrrelda ei saa. Esimese ilmasõja aegsest sakslaste saepuruleivast olen ka yksnes raamatuist lugenud. Tõstsin toote igaks juhuks pliidist kaugemale.
Kõht täis, lugesin natuke õpikulaadset toodet. Selle põhjal on midagi konkreetset kokku kirjutada ysna raske, ent tuleb: kursuselaadse toote raames oodatakse mult seminaritöö laadset toodet. Õnneks on teised juba oma margi maha pannud.
Otsisin kapist natuke veinilaadset toodet ja kallasin endale klaasikese. Maitses nagu pahaksläinud puuviljamahl. Mitte viinamarjamahl, midagi ersatsmultinektari sarnast. "Valmistatud Euroopa Liidus," ilguksid ampelomaanid. Tegelikult muidugi Tilburgi linnas, tuntud veinimaal Hollandis.
Põhiline lootus on, et peagi tuleb unelaadne toode ja näitab midagi, mis ei puutu sellesse elulaadsesse tootesse.
P.S. Vabandatagu mind delikaatsete isikuandmete paljastamise pärast, aga kursuselaadse toote raamesse kuulub diskussioonilaadne toode ning ma tõesti ei suuda hoiduda tsiteerimast yhe sealse kaastudengi kysimust: "Kas elukorraldus - kasvatus lähtub nn orianduslikul eeldustel ehk inimesi haritakse eliidile (sh. ärieliidile) vastavalt, oleks/on reaalsust arvestavale anarhistile vastuvõetav?"
Mis asi on eesti keeles "lähtub orianduslikul eeldustel", mida tähendab "haritakse eliidile vastavalt" ja mis on sel tegemist "oriandusega"?
Mu hämmelduse ajendit täpsemalt formuleerides: kas see on tõesti ylikool ja miks ma siin olen?
Rain Kooli tähistas Sirbi 70. synnipäeva kysimisega, kas meil sellist kultuurilehte ylepea tarvis on. Vasta: jah, on kyll. Mis sellest, kui ei mõika. Samamoodi oli mõnel mehel 1944. aasta sygisel tarvis lyhikeses perspektiivis täiesti mõttetut tankirusikat, mis osutus äärmiselt vajalikuks 45 aastat hiljem. Kurat, laske vähemalt paar pauku õhkugi!
Mind see õhkupaugutamine ikkagi natuke häirib. RK ise ju loomustab ka Sirpi nõndaviisi:Lakanud olemast ühiskondlik arvamusliider, lakanud loomast Eesti rahva kultuuri-, mõtlemise ning sisuliselt kogu olemise ühist fooni.
Mõneti on mul sellest ikkagi kahju. Ma ei arva, et see peaks tingimata nii olema. Et seda tuleks võtta nii enesestmõistetavalt, nagu Sirbi praegused tegijad paistavad võtvat. Tundub, et saaks paremini, kui tahaks. Kui vähemalt yritakski mitte yksnes pilvi kõmmutada.
Aga ega ta, tyhi, naljalt kuhugi kao. Enamiku eestlaste jaoks on Sirp nagu kodumaine põllumajandus: ise me selle saadusi suurt ei tarbi (leibki võib tulla Lätist või Soomest, piima igayks enam ei joo ja kyyslauk kasvab Hiinas), ent põhimõtteliselt tahaksime, et ta alles oleks. Nii igaks juhuks, sentimentaalsetel põhjustel. Mõnikord purjus peaga on ilus vaadata.
No palju õnne sellegi puhul.
Kardetavasti on kusagil inimesed, kes peavad õhtul koju tulles lastega umbes niisugusi dialooge:
- Kas sul on käesoleval aruandeperioodil kooliväliseks teostamiseks ettenähtud õppetegevused juba ellu viidud?
- Jooksval perioodil puuduvad vastava operatiivdokumendi andmetel niihästi eelmisest perioodist ülekantud kui ka käesoleval perioodil algatatud inim- ja ajaressursinõudlikud tegevused. Kas sellistel tingimustel on võimalik teostada füüsilise kultuuriga seonduvaid tegevusi välitingimustes?
- Välitegevusi võib möönda eeldusel, et operatiivdokument on ajakohastatud vastavalt aruandeperioodi nõuetele. Kooskõlasta nõuetele vastavus kolleegidega telefoni teel kommunikeerudes!
Mul on pisuke pelg, et tunnen mõnd säherdust.
Yhe seminari tarbeks taheti säherdust kirjatykki. Lugesin esimest laekunud tööd, kratsisin natuke kukalt ja kirjutasin siis ka ise jutu kokku.
Olen vist natuke kyynilisem kui yliõpilaselt eeldatakse. No elavad yle. Teemakohast naiivsevõitu entusiasmi ei ole mul tõesti kusagilt võtta.
***
Milline roll võiks filosoofial olla Eesti riigi ja yhiskonna jaoks?
Kui tahame jõuda mingi arusaamani sellest, mis on Eestil filosoofiaga pihta hakata, tuleb kõigepealt ära otsustada, mis on selle kysimuse kontekstis filosoofia.
Yks viis filosoofia määratlusi liigitada on jagada need kaheks: yhed lähtuvad filosoofias käsitletavast ainesest, teised ajaloolisest traditsioonist. Esimeste jaoks on filosoofia distsipliin, tegevusala või muud seesugust, mis tegeleb niisuguste ja naasuguste kysimuste pystitamise ja uurimisega. Teistele on filosoofia miski, mis sai alguse Antiik-Kreekas, mida hiljem on jätkanud need ja need siin, seal ja tollal ning kui meil on tarvidus teada saada, kas miski on või ei ole filosoofia, toimub see põhimõtteliselt pretsedendiõiguse alusel.
Kes yritab filosoofia määratlusi koguda, jõuab ysna kiiresti yllatava tähelepanekuni: enamik neist, kes filosoofiaga tegelevad, ei määratle seda yldse mitte kuidagi. Ehk on neil liiga palju tegemist, et enda tegevuse yle järele mõelda. (Tegevusala eripäraga arvestades ei puudu ses olukorras killuke objektiivset irooniat.) Võib ka olla, et inimesed lihtsalt väldivad kaugeleulatuvate tagajärgedega väidete sõnastamist, millest tulu ei tõuse kuigivõrd (milline filosoof on saanud kuulsaks oma filosoofiamääratluse poolest?), ent kahju ei ole teps mitte võimatu (kes teab, mäherdusi järeldusi mõni kolleeg sest akadeemiliste administraatorite kuuldes teha võib).
Põhimõtteliselt on olemas muidugi kolmaski liik filosoofia määratlusi. Need on kunstipärased, lillelised ja täiesti kasutud, ent popularisaatorite ja tsitaadiraamatute koostajate seas ylimalt hinnatud. Ent väljaspool raamatumyyki on nendega tõepoolest vähe pihta hakata.
Tänapäeval palavalt armastatud praktiline filosoofia (mis tihti yritab end teoreetilisest filosoofiast distantseerida samavõrd kui reaalteadusedki) lähtub tavaliselt määratluste teisest liigist. Suur osa sedalaadi filosoofiaga kokkupuutujaist valibki endale meelepärase koolkonna konkreetsete järelduste alusel ning liigub neist tasapisi teooria suunas tagasi, nii kaugele kui keegi just parasjagu söandab.
Niimoodi käsitletud filosoofial on inimeste veendumustele ja käitumisele siiski väga vähe mõju, sest see on sobitatud neile takkajärele, justkui mõne matemaatikaylesande intuitiivsele lahendusele post hoc konstrueeritud lahenduskäik. Näiteks torkab teadaolevalt vaid yks Eesti poliitikuist raamatukogukataloogidel silma oma (kunagise) spetsiifilise Platoni-huvi poolest. Tõenäoliselt leiaks hoolas otsija tema tegevusest mõne platonismi jälje, kuid ka homöopaat omistab oma lahusele ravitoime, ehkki selle ilmseim efekt on tekitada keemikuis lõbus tuju.
Teoreetiline filosoofia on aga enamiku inimeste jaoks liialt keeruline, et sellesse töö, eraelu ja muu meelelahutuse kõrvalt hobi korras syveneda. Sel pole lihtsaid, kergesti mõistetavaid igapäevaseid järeldusi, mis avalduks toiduvalikus, arstiarvetes või kohtulikus karistuses ebasympaatsele naabrimehele.
Kuidas peaks filosoofia mõju siis yhiskonnani jõudma? Aeg-ajalt kostab yleskutseid, et filosoofid ise peaksid seda avalikkusele vahendama. Hiljuti ilmutas Guardian kena artikli, kus mõnigi popularisaator soovitas filosoofidel astuda elevandiluutornist tribyynile ja väljenduda lihtinimestele arusaadavas keeles - selle järele olla rahva seas märgatavalt suurem ootus kui tavaliselt arvama ollakse harjunud.
Samas vaidlesid teised neile vastu, tuues näiteiks rea hiljuti ilmunud filosoofiaraamatute pealkirju. Tõepoolest, jutt kahedimensionaalsete semantikate populariseerimisest kõlab mõnevõrra... entusiastlikult.
Kogu selle toreda debati taustal sulgevad Briti ylikoolid aga filosoofia osakondi. Asjaosalised haridusjuhid tunnistavad avalikult, et nende tegevus ei sõltu kuigivõrd isegi konkreetse keskuse teaduslikust tasemest - filosoofiaosakonna ylalpidamine on puhas kulu, majanduskriisi tingimustes kahanevad ent kõigi ylikoolide eelarved järsult. Kui miski tuleb vältimatult sulgeda, on selge, et juura või majandus see ei ole, meditsiinist rääkimata.
Eestis pole asjalood nii drastiliseks läinud - võib-olla sellepärast, et meie kõrgkoolidest tegeldakse filosoofiaga ysna vähestes. Enamikus piirdub filosoofia yhe-kahe õppejõuga, kes loevad sissejuhatavat kursust ning hea on, kui sedagi õppekavareformide käigus ära ei kohitseta. Oleks siiski naiivne arvata, et sellest võiks järeldada filosoofia olulisemat rolli Eesti yhiskonnas kui see on Yhendatud Kuningriigis.
Mis mõju võiks sellistes tingimustes olla ikkagi Eesti filosoofial Eesti riigile ja yhiskonnale? Arvatavasti umbes samasugune (või veidi väiksem) kui oli Platonil Syrakuusa riigile ja yhiskonnale. Mäletatavasti flirtis Platon lisaks poliitilisele teooriale mõnda aega ka praktikaga, tehes paar reisi sealsete valitsejate Dionysios I ja II õukonda. Yks neist reisidest päädis Platoni jaoks Kyreene orjaturul, kus keegi ta arvukaist fännidest filosoofi välja lunastas ning koju tagasi toimetas. Eelarvekitsikuse aegadel ma selliste heategude peale siiski väga ei loodaks.
Miks tahavad inimesed kasutada luulelisi väljendeid ja panna oma taiestele lillelisi pealkirju, kui nad samal ajal kardavad eemalduda klišeedest? Mõnikord läheb veel hullemini ja entusiast ristab äraleierdatud, kuid omavahel sobimatuid metafoore, saades tulemuseks midagi "ajakirjandusmaastiku lipulaeva" sarnast.
Kyllap nad loodavad oma tegevust ilukõnega õilistada. Hing ihkab midagi ylevat ja kaunist, mis ulatuks kaugemale igapäevasest tulutust ryhmamisest ja argielu porist. Kui päriselt luule või näitekunstiga tegelda ei saa, võiks ju vähemalt keel pakkuda väljapääsu hallusest värvilisse maailma.
Ent treenimatu keel veab alt, nii nagu keskkõrvas peituvad tasakaaluelundid algajat akrobaati. Ka eneseväljendust peab harjutama, muidu jääd koperdama senikauaks, kuni tuleb mõni halastaja samaariamees ja ytleb sinu eest välja selle, mida ise silmas pidasid, kuid ytelda ei suutnud. Kui tuleb. Enamasti pole osavaid abimehi tegelikult kusagilt võtta.
Ytlesin hiljuti yhe inimese kohta, et tal on luuletaja hing. Tõsi, luuletaja annet pole talle antud, kuid ega ta ennast sellest häirida lase. Tema elab end muul viisil välja, rakendades oma poeetilisi kalduvusi kõikvõimalikes paikades, kust keegi neid oodata ei oskaks.
Võib-olla tundub see ytelus natuke õel, kui ma algselt mõtlesin - tavalise ääremärkusena tavaliste inimeste elude tavalistele paradoksidele. Tean selliseid palju, aga ei oska minagi neid alati väljendada. Sellistest asjadest kõneldes peab alati hoolega mõtlema, kui palju ja kuidas ytelda tohib, et keegi haiget ei saaks.
Kuid mu luuletajaloomusega tuttav ei tea sellest kõigest midagi. Tema elab oma elu edasi, istutades igasse päeva poeesiaõie, mida mul mõnikord on vaadatagi valus, lähedalt nuusutamisest kõnelemata. See-eest on ta omamoodi õnnelik (kuigi ma pole kindel, kas ta sedagi teab).
No ja kas see siis ei olegi kõige tähtsam?
Aabram nurises Twitteris: "Võimatu on saada tavakasutajat mobiil-ID kasutama. ID-kaardi jamad on inimesed ära hirmutanud. Nüüd nad kardavad ka lihtsaid lahendusi."
Tõepoolest, mina ka ei taha. Milleks mul teda vaja peaks olema? Ainus rakendus, mis meelde tuleb, on Ekspressi kodulehe tasulised artiklid. No tänan väga - ainuke inime Ekspressi töötaja, kelle lugude eest tõesti rõõmuga maksnud oleksin, ei kirjuta enam mitte kunagi mitte kuhugi. Peeter Helme eest maksta oleks vaimne masohhism.
Tegelikult on selle taga muidugi yldisem tehnokonservatiivsus. Ei maksa seda valesti mõista: laias laastus olen ysna tehnikasõbralik, vahest isegi -sõltlaslik. Loen alalõpmata telefonist kirju ja ajalehti, tahan Google'it ja Wikipediat kogu aeg käe-jala juurde, uurin rõõmu ja huviga kõikvõimalikke vidinaid ning ei pelga uusi programme katsetada, olgu manuaal siis saadaval või ärgu olgu.
Selle kõige kõrval on endalgi naljakas vaadata, kuidas ma teinekord mõnd uut leiutist aastate viisi omaks võtta ei taha. Kui arvutihiired välja tulid, olin nende suhtes alguses ysna skeptiline ja lootsin, et see komme peagi mööda läheb. Uus Windows oli suisa jõle vaadata - disainitud inimestele, kes lõikavad klaviatuurijuhtme kääridega katki ja teevadki kõike yksnes roti abil, võeh.
Ega hiirte võidukäik toona kindel polnudki, kõiksugu veidraid liideseid tuli laboritest rahva ette riburada nagu maasikaid metsas nõia majakese juurde. (Kes mäletab, misasi on põdel?) Yks takkajärgi kõige kentsakamaid hiiremudeleid seisis nelja jalaga laual, sõrmega tuli liigutada hoopis plaadi keskel seisvat muna. Enamik inimesi pole säherdust imelooma elus näinud.
Mobiili ostsin alles 2001 või 2002. Varem suhtusin neisse kahtlustavalt ning pidasin imelikuks kommet alatasa helina peale pysti karata ja taskutest midagi otsima hakata. Nyyd... nojah, teadagi. Mõtlesin just, et suunan hommikul oma töötelefoni mobiilile. Jube tyytu on lauatelefoniga nikerdada ja kui olen liikvel, ei saada mind kuidagi kätte. Kellel seda jama vaja on.
Twitterit pidasin pikka aega tarbetuks. Eks ta seda suuresti ju ongi, aga mõnikord mugav. Kahjuks lähevad seal sassi kolm valdkonda: kirjandus, isiklikud tuttavad ja poliitika-ajakirjandus. Sortima õppida ka ei viitsi, pigem viskan kunagi ylearuse välja.
Facebook, tõsi, on yks nuhtlus. Eelkõige seetõttu, et nii nagu mul puudub immuunsus televisiooni suhtes (näidake toanurgas ykskõik millist liikuvat pilti, jään ikka seda jõllitama nagu kyylik madu), kipun ka mängudesse kinni jääma. Ja neid on FBs palju, põikle nagu laevuke rannakaride vahel.
Muidu polekski viga, vahel liigub seal päris asjalikku infot ja mõne inimese mõttearendused meeldivad mulle samuti. Jällegi: varem pidasin Facebooki enda jaoks täiesti ylearuseks ning kui ydini aus olla, oli mul ses asjas õigus. No mis teha, sihuke on trummilööja saatus.
Nii et teatud määral on skeptilisus ja konservatiivsus ennast õigustanud. Ei ole vaja niisugust tehnoentusiasmi, mis kõike unustades yha järgmistesse moeröögatustesse kargama sunnib.
Pealegi sõltub kõige kasulikkus ja kasutus inimesest endast. Võtame näiteks blogimise: mis tolku sellest kyll tõusta võiks, kui keegi oma igapäevaelust heietab? Eriala-, hobi- ja elukutseblogid on iseasi, neil on mingid konkreetsed funktsioonid. Kõik muu on - vähemalt mõne inimese arvates - ajaraisk.
Ega ma poleks ka kymme aastat tagasi uskunud, et ise blogima hakkan. Kui suudan, hoian eraelu muidugi tänini enda teada. Olen ikka mõelnud, et peaks rohkem tähtsatest ja kõrgetest asjadest kirjutama: kirjandusest, filosoofiast, yhiskonnaelu põletavatest tulipunktidest...
Kui iroonia kõrvale jätta, on ses jutus teatud iva kyll. Mõtted ei lähe meelest ära ja ykskord läbikirjutatud teemaarendust saab hiljem juba tõsisemates žanrides pruukida. Kel lugejaid leidub, võib blogist ka huvitavat tagasisidet hankida.
Ainuke häda on, et keerulistest asjadest kirjutamine võtab koledasti aega. Aeg on aga mu kõige kallim vara, mida ma niigi kuidagi säästa ei mõista. Kui võtta ööpäevadest maha uni, kõiksugu askeldused, teistele tehtavad tööd, seltskondlik loba, venitamine ja molutamine ning liikumine punktist A punkti B, jääb kasulikku aega väga vähe järele.
Nii et seda vähem on mõtet aega tehnikale kulutada. Las saab kõigepealt endaga ise hakkama, kyllap jõuan ta hiljem yles võtta, kui ennast juba natuke tõestanud on. Olen kergekujuline tehnofoob, kes tassib päevad läbi kaasas lapakat, mobiili, mp-mängijat, laadijaid ja juhtmeid - und das ist auch gut so, nagu ytles yks Berliini linnapea, ehkki mõnevõrra teistsuguse teema kohta.
Ära hakka talle pihtima.
Ole ettevaatlik iga toll.
Ära žurnalisti usalda.
"Makk ei tööta," väidab ta.
Kui seda usud, oled loll.
Ära žurnalisti usalda.
Kui oma armsamast jutustad,
näed kõike trykis hommikul.
Ära žurnalisti usalda.
Sõnad on talle väänata
ja narriks jääda on sinu roll.
Ära hakka talle pihtima.
"Aga X on kena," ta kinnitab.
"Ta koolis oli sõbrannaks mul."
Ära žurnalisti usalda.
Sõber, vaenlane, kaine või täis kui troll,
mees, naine - pea meeles, mis öeldud sul.
Oleks rumal talle pihtida.
Ära žurnalisti usalda.
***
Ei ole kõige elegantsem tõlge, aga paremat mul ka pole.
Autor.
Algtekst.
Guardiani sotsialistlikud brownie'd on võrratud. Tõsi, yks tykike võrdub põhimõtteliselt kolmekäigulise lõunasöögiga ning järgmisel hommikul ähvardab raske šokopohmell, kuid saadav nauding on hilisemaid kannatusi väärt.
Eileõhtune täismenyy oli sihuke:
* grillkana-rukola-tomatisalat
* brownie'd
* suitsuangerjas
* hiina ploomivein
* kyberpunkfilm "Thirteenth Floor"
* esimene osa tänavusest BBC seriaalist "Sherlock"
* ETVst juhuslikult leitud Poirot
* tund aega taksootsinguid
Ega mina brownie'de asjus suurem tegija olnudki. Sebisin niisama jalus: hakkisin kana, pildistasin pisut ja noolisin kaks šokolaadikaussi puhtaks.
Hiina vein meenutas väljanägemiselt rohkem kompotti: keeratava plastkaanega purk, peotäis ploome põhjas. Maitselt sama lilleline kui hiina veinid ikka - ytleme, et need suhtuvad Ida-Euroopa veinidesse nagu need omakorda Lääne-Euroopa veinidesse -, ent ilma odavate hiinlaste piiritusemekita, mis annab neile tugeva sarnasuse lõhnaõliga. (Võtke kunagi yks lonks Calvin Kleini või Elizabeth Ardeni toodangut ning te teate täpselt, millest ma räägin.)
"Thirteenth Floor" polnud paha, kuid sisaldas ysna mitu leitmotiivi, millest mõni kipub juba klišeeks muutuma. Miks kasutavad kõik kyberpunkfilmid samasuguseid kasutajaliideseid ja fonte, ererohelist taustaruudustikku ning sama värvi laserikiiri iga kord, kui on tarvis midagi skännida? Mudelmaailmaehitajate avastus, et ka meie enda maailm on mudel, ei ole samuti midagi uut. Samal, 1999. aastal tuli välja sama ideed mõnevõrra nutikamalt pruukiv "Existenz", ent mõte oli juba siis halli habemega. Ja ma pole sugugi kindel, kas Stanislaw Lem oma Ijon Tichy lugudes seda just esimesena kasutas.
Tänapäeva toodud "Sherlock" oli suurepärane, mitte kopikatki halvem kui brownie'd. Erilist rõõmu tegi mulle see, et ma doktor Watsonit kehastava Martin Freemani ära tundsin, ehkki ei mäletanud, kust täpselt. ("Hot Fuzz" loomulikult. Ja "Hitchhiker's Guide to the Galaxy". Ja, ennekõike, "Love Actually".) Benedict Cumberbatch oma loovas hulluses oli samuti võrratu; kui ta samas vaimus jätkab, astub varsti Jeremy Brettile kandadele. (Muuseas, ta on varemgi geeniust mänginud - BBC sarjas "Hawking".) Uue põlvkonna Briti näitlejad lähevad aina paremaks.
***
Ylikooli peahoone vastu kasvanud hotell Antonius meenutab kõige lähemalt Frenchi kuulsusrikast võõrastemaja Vallikraavi uulitsas. "Valik Lõuna-Eesti hallitusjuuste" jne. Menyy järgi otsustades pole restoraniomanik muidugi mõistnud, et ta on Tartus.
Sealt ymber nurga keerates võib avastada, et isegi pärast seda, kui Illak peahoonest igasuguse hariduse välja ajas, ei mahu kogu byrokraatia sinna ära. Mulle byrokraadina teeb see muidugi rõõmu.
***
Ylikooli kohvikus puuduvad elektripistikud, WiFi on salasõnastatud ja kemmerg avatakse kell 12. Õnneks on mul oma WiFi kaasas.
Teise korruse suletusest on muidugi kahju. Erinevalt esimesest korrusest on see tsiviliseeritud ja hinnavahet praktiliselt pole.
Ise sellesse suuremat uskumata rakendasin oma teadusliku deduktsiooni meetodil väljatöötatud lahendust ja ravisin pohmelli cappucino-koogiga. Toimis. Ma pean endasse rohkem uskuma.
***
Teine korrus oli suletud ka 12.13. Millal taipavad Eesti söögikohapidajad, et ette hoiatamata ja igasuguse selgituseta uksi kinni hoida ei ole hea äritava? Kardetavasti mitte kunagi.
Teisalt: kui avatud ylikooli loeng algab teatega, et käesolev kursus on syndinud kahest senisest kursusest saladusliku juhuse mõjul mõistuse osavõtuta ning järgmisel aastal on need jälle lahus, ei ole ka see hea äritava.
Mitte, et sellest ei tohiks rääkida - sageli tuuakse hea teenindaja näitena seda, kes mõnikord soovitab ka konkurendi juurde minna. Ent meie potentsiaalset rahvusylikooli juhtiv rahvusbyrokraatia võiks tõepoolest olla natukene arukam. Näiteks paigaldades auditooriumitesse elektripistikud lapakate jaoks.
***
Aga väljas on vihm, mis tõmbab triibud yle halli taeva ja seni veel rohelise metsa. Arukas, asjakohane ja meeldiv. Nyyd pole enam väga palav, vähemalt väljas.
"Kas selle petlikuna näiva laua taga on miski ja kas me pääseme sellele ligi?" kysib õppejõud.
"Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha, jälle kukub asju diivanite taha," vastab Viiding.
Ei me pääse.
Guardian arutleb pikalt, kas brownie peaks olema pigem kookjas või kypsisjas. Puhas metafyysika, ei muud. Kummad Platonile rohkem meeldisid?.jpg)
***
Suur kollane kuu madalal Tigutorni kõrval kui juusturatas: punane kile ymber, pisiksed sinised juustunumbrid sees. (Kuhu need said? Kas nyyd nokitakse nad välja niipea, kui nad juustumassi tihenedes moodustuvad, enne kui nullid ja yhed jõuavad kaheksateks ja yheksateks kasvada?)
Teisel pool taevas suitsused pilved, päikese hõõguv koni torgatud kuhugi linnatagusesse jõekääru.
I'm gonna make me a big sharp axe,
shining steel tempered in the fire.
I'll chop you down like an old dead tree,
väike puust linn, väike puust linn..jpg)
***
250 g 70protsendist šokolaadi
250 g soolata võid
300 g pruuni rafineerimata suhkrut
3 suurt muna ja 1 kergelt vahtu klopitud munarebu
60 g täisterajahu
1/2 tl küpsetuspulbrit
näputäis soola
60 g kakaopulbrit
100 g pähkleid
1. Soojenda ahi 180 kraadini ja laota 23x23 cm praepannile kypsetuspaber.
2. Keeva veevanni kohale kaussi 200 grammi šokolaaditykke. Sega ja lase sulada, siis võtaa tulelt ära.
3. Seni löö või ja suhkur korralikult vahtu ja tee ylejäänud šokolaadist puru. Ettevaatust: vahtulöödud suhkruvõi näeb välja nagu kartulipuder ja lendab sama hästi. Kasulik on pruukida mitte väga lahtist kaussi, et juhuslikud möödujad kaetud ei saaks.
4. Lõpetamata vahustamist, lisa ykshaaval munad, et need põhjalikult seguneks. Jätka vahustamist, kuni segu hakkab siidjalt läikima.
5. Pane mikser heaga ära ning sega kausi sisusse ettevaatlikult kõigepealt sulanud šokolaad, siis šokolaadipuru, jahu, küpsetuspulber, sool, kakaopulber ning lõpuks pähklid. Neid viimaseid saab tegelikult ka alles plaadil koogi peale panna.
6. Lykka pruun sodi kypsetusplaadile laiali ja kypseta pool tundi. Nagu lapsepõlvest teada, on kook valmis, kui see ei kleepu kooki torgatud tiku kylge. (Yks minust asjaosalisem soovitab siiski veidi varem jaole saada, et kook liiga kuiv ei tuleks.)
7. Võta kypsetusplaat välja ning jahuta kõike täiega. Guardian räägib kylmaveevannist, aga sygisvihmasel õhtul sobib ka katustatud rõdu suurepäraselt.
Väidetavalt on brownie'd järgmisel päeval paremad kui värskelt. Paraku on seda teada saada kaunis keeruline. Ega hea eluni jõudmine peagi kerge olema..jpg)
Posts
All Comments
