Tigeduse tagapõhi

Tõnn Sarv mõtiskleb, mis teeb eestlased tigedaks, jõudes välja ysna levinud arusaamani: tigedaid on tegelikult vähe, ent tilk tõrva tikub ikka meepotti rikkuma, eriti kui see tilk just su enda viimasesse lusikatäide satub. Mure tuleb majja siis, kui meesöömist tõrva tõttu maha jätma hakatakse.

Pakun siiski, et yksikud ehtsad tigedikud polegi probleem. Õhkkond või kultuur muutub siis, kui täiesti tavalised inimesed hakkavad tigedalt käituma. Vaevalt nad kuskil loomult märksa tigedamad on kui mujal, inimese bioloogia nii kiiresti ei muutu.

Mis ajab inimese pahuraks ja torssi, äkiliseks ja yle reageerima? Sant ilm ja luuvalu, taskutiisikus ja muidumured. Tagumise tiiru peal ehk eesmiste faktorite mõjul juba ka pahandused sõprade ja perega, töökaaslaste ja muidututtavatega.

Teatud mõttes objektiivsed põhjused kõik. Leebe ja meeldiva ilma yle pole meil põhjust uhkustada. Eesti rahvastiku tervisega on nii, nagu parasjagu on (st, ega suurt ei ole). Niigi nirule elatustasemele keeras kriis vindi peale, buumiaegsed laenuvitsad peksavad ja pitsitavad. Lahutuste arvu ma eriliseks näitajaks ei pea, alatisi alimendiprobleeme ning ses suhtes juba riikliku poliitika taseme saavutanud ykskõiksust aga kyll.

Mis me siis teeme? Parandame riiki, edendame rahvameditsiini ja soojendame jõudumööda kliimat. Vahepeal käime yksteise järel riburada pankrotis, siis saab võlgadest vabana jälle otsast alustada. Kyll Rootsi pensionärid ja yhistud selle ära kannatavad. Ärgu parem nurisema tulgu, muidu hammustame, vot.


P.S. Erinevalt Tõnnist poleks ma nii kindel, et Oru Pearu tingimata tige oli. Mingi sihelmine rahutus või rahulolematus teiste ja iseendaga temas peitus, seda kyll. Aga ega ma algteksti ammu yle lugenud ka pole. Viimati nägin Pearut yhes tykis koos kõneleva koeraga.

Päikesepoisid: Kingisoovitused

A: Kas X-le sobiks kinkida Kristiina Ehini luulekogu?
B: Ehinit? Miks ei, ikka võib.
A: Aga Triin Soometsa? Kas sa teda tunned?
B: Isiklikult mitte. Lugenud natuke olen.
A: Kas ta Y-le sobiks?
B: Kas ta tahab, et luule oleks ilus?
A: Ei, ta tahab, et luule oleks huvitav.
B: Hm. No siis võib.
A: Aga Elo Viiding?
B: Igayhele ta ei istu. Ilusast luulest hoiab ta ikka ysna kaugele. Samas, huvitav on ta kohe kindlasti.
A: Kalju Lepik?
B: No see on kindla peale minek. Lepik on Lepik.
A: Lepik on Lepik jah. Kas sul Kaalepi "Muusad ja maastikud" on?
B: See on see paks?
A: Jah, kõige viimane.
B: On. Väga hea.
A: Selle ma ostan siis endale.

Pime jõul

Väljas on pime.

Tykati suisa tontlik.

Kirikus on pime, sest usk on oopium rahvale.

(Kirik suhtub oopiumiurkasse nagu Säästumarket Stockmanni.)

Toas on kah pime.

Kahjuks ei varja see mu kunstiannet.

Kuidas Elektriraudtee oma maine ära kujundas

Eilne jõulueelne mööda linna jooksmine lõppes sellega, et seisin Balti jaamas rongi kõrval ja ootasin põnni, kes saabus Haapsalu bussilt viimasel minutil. Astusime rongile ja uksed pandi kinni.

Rongil selgus, et tunaeilse Aegviidu õnnetuse tõttu myydi pileteid ainult Raasikuni. Kui alguses oli konduktor kahtlevam, saabus lõpuks ka selgus: Raasiku ongi uus lõpp-peatus. (Ehk nagu moegurud ytlevad: valge on uus must.) Elektrirongid ei pidavat Kehrasse enam mahtuma ja kuna Elektriraudtee tellitud bussid olevat Kehras, tulevat neid oodata.

Raasikul imetles umbes kaks bussitäit rahvast yht ysna tavalist rohelist lõõtsikut, mis lumes kinni seisis. Pyydsime bussi lahti lykata, aga maa oli pehme ja kallak, ei läinud ta kuhugi. Lõpuks tuli aru pähe ning kobisime kohalikku poodi sooja.

Poerahvas teadis jutustada, et see oli samal päeval juba teine buss, mis samas koha kinni seisis. Ei tea, miks nad tahtsid otse perrooni äärde sõita, kus ymbergi pöörata ei saa; suvel olla kõik bussid kenasti poeesise platsi peale jäänud. Nojah, egas inimesed õpi.

Poes seisime kaks tundi. Kohalik bussike, mis meid Aegviidust edasi viima pidi, oodanud rahvast pool tundi ja sõitnud siis minema. Bussijuhiga peeti kyll mitmelt poolt läbirääkimisi, et tulgu meile Raasikule järele ja viigu ära, kyll hädalised kõik kinni maksavad, aga ei, too ei saanud oma ylemusi kätte ja omapäi otsustada ei riskinud.

Õnneks oli poes lahke rahvas. Mina sain kaks topsi kohvi, rõnga vorsti ja plasku viletsat brändit, põnn paki kypsist, limonaadi ja hamburgeri. Suurem jagu hädalisi kyll midagi ei ostnud, niisama kygelesid ja vahtisid aknast välja. Väljas oli põnevalt pime.

Vahepeal sõitis yks diiselrong mööda; too miskipärast pääses kyll läbi, ehkki elektrilised ei pidanud enam Kehrasse saama. Keegi ette ei hoiatanud ja ega me oleks siis Aegviidust ka kuhugi minna osanud. Jala viisteist kilomeetrit, kompsud ja kodinad kaenlas, aitäh. Yks naesterahvas oli mingi päris suure asjaga, midagi redelisarnast vist.

Tuli ka traktor bussi tõmbama, ent osutus liiga tillukeseks. Suuremat meie ära oodata ei jõudnudki. Kaks tundi hiljem teatati, et varsti tulevat Narva rong ja viivat kõik Aegviitu, ent meile pidi juba väimees järele tulema. Tegime siis poele paar tiiru peale, et majapidamist kõige vähegi vajalikuga varustada. Puudus oli kõigest, alates rukkijahust ja lõpetades teega. (Nyyd tuli just meelde, et tuletikud unustasin ikka ostmata.) Kokku saime viis kotitäit tarvilikku träni. Noh, asi seegi vaesel ajal.

Enne elektrirongiga sõitmist mõtlen edaspidi kyll kaks korda järele, kas ma ennast tõesti piisavalt vihkan. Kõigile Elektriraudtee ylemustele soovin aga siiralt ja lahkelt jõuluks tripperit ning uueks aastaks luumurde igale jäsemele.


P.S. Ega selles kõiges pole ju midagi uut. Monopol käitub juba ammu nagu monopolid ikka: sõitjaid teavitama ei vaevu, muudab graafikut oma tujude järgi ning laseb oma veebilehe disainida peadirektori alaealisel purjus lapselapsel. Lisaks veel sõidukaardi systeem, mis matkib Tallinna yhistranspordi totrusi. Kui ei meeldi, luuser, sõida mõne teise firma rongiga.

Kokandus kodus ja võõrsil

Iseendale keeta ja kypsetada tundub enamasti kuidagi mõttetu. Näsid võileiba ja lepid sellega - või siis keedad pakisuppi. Teistele vaaritada on palju lõbusam. Sestap leppisin mineval nädalal kokku kulinaarse kylaskäigu.

Et mul on ilmateadetest ysna ähmane ettekujutus, ei osanud ma muidugi arvestada, et samal päeval paneb keegi kohalikule lumetormile nime kunagise Valge Maja töötaja järgi, justkui oleks meilgi Eestis orkaanid. Igatahes suhtun nyyd Monikasse suure tänutundega, sest just tema tõttu venis kylaskäik venis yhe õhtu asemel kahepäevaseks. Aitäh muidugi ka lahkele võõrustajale, kes mind ulu all pidas ja välja kylma kätte ei saatnud. Kahe päeva jooksul tegin tööd kokku vast ehk tund aega, mis on õppepuhkusele vaatamata hea saavutus - kodus kipub ikka sydametunnistus kripeldama, sedakorda aga ummistas lumi Elisa võrgu lõplikult. Aasta parim puhkus, justkui jõulukink.


***

Mõtlesin, et katsetaks yle teab kui pika aja taimetoitu. Tundub, et õnnestus. Sihtgrupp sõi ja kiitis.

Ega seal tegelikult midagi keerulist olnud. Riivsaias paneeritud ja võis praetud baklažaanid, peal peotäis rukolat, pisut kyyslauku ja viilakas mozzarellat. Salatiks kõrvale tomat, rukola, oliivid, feta, pannil röstitud pähklid ja pisut pipart, kastmeks oliiviõli ja valge veiniäädikas. Kusjuures soola tõepoolest polnudki. Mõni pani juurde, aga mina selle järele vajadust ei tundnud, ehkki söön soola kindlasti yle Eesti keskmise. Kyllap teeks head, kui sagedamini selleta läbi ajaksin.

Märkus iseendale: kyslat ja rukolat võinuks rohkemgi olla. Oliive varu teine purk ka, esimene syyakse kokkamise käigus ära. Ning leivakraam on tegelikult ylearu.

Mis veel haruldasem, proovisin kätt ka magusa kallal. Jällegi, ei midagi liialt komplitseeritut, lihtsalt maasikad suhkru ja myndiga veinis. Ise olin muidugi kerges paanikas, sest ega ma magustoite yldiselt ei harrasta. Nagu selgus, sobivad kylmutatud maasikad kyll, suhkur ei pea tingimata olema kuldne ega vein Beaujolais, sobib ka tavaline ungarlane - antud juhul György-Villa Merlot.

Taas märkus: rohkem mynti. Ja enne serveerimist võiks natuke segada. Pealpool oli pigem vein ja põhjas maasikamahl, samas on just tasakaal kõige mõnusam.

Huvitav, kas tänavune Beaujolais on juba väljas ja otsas? Ekspressi ma enam ei loe ja ega seal Keskülagi ole, kes sellest kirjutaks. Keegi mulle ytlema kah ei tule.

Järgmisel päeval sain veel eksperimenteerida, kui konstrueerisin pisikesest hakklihapeotäiest, sibulast ja ylejäänud riivsaiast kotletid. Ei julge lubada, et esimest korda elus, aga viimase kahekymne aasta jooksul kyll kotletitegu ei mäleta. Võib-olla varem tegin. Tulid täitsa söödavad, ainult pisiksed ja kidurad, nagu poleks neid noorespõlves piisavalt toidetud. Eelmise päeva jääkidest syndis kõrvale uus salat ning kuuldavasti sai pererahvas myndist veel kolmandal päevalgi teed keeta.


***

Pyhapäeval kodus istudes mõtlesin taas toidule. Kylmkappi ja selle ymbrust uurides lendasid gurmeemõtted siiski kiiresti kuradile.

Supipotti kogunesid tohletanud kartulid, kuivanud porru ja jäätunud porgandid. (Kylmkapp võtab tööd nii tõsiselt, et mul on nyyd pool purki hapukurgijääd.) Maitseks viimased peterselli- ja sellerijuurejäägid ning paar vart piparrohtu, mis oli peaaegu värske. Noh, vähemalt siis, kui see mu majapidamisse toodi. Suvel vististi.

Tegin toas muud tegemist, kuni nina kõrbelõhna tundis. Esimese hooga asi väga hull ei tundunud, aga põhjakihi kartulitest lõpuks asja ei saanudki. Muust supist syndis hoopis kausitäis hautist, milles söe maitset pyydsid varjata vyrtsid. Ei õnnestunud. Pakinuudlid on ikka kindlam kraam.


***

Järeldus? Tuleb rohkem kylas käia.

Inimrämps

Ajendatuna yhest õilsatele pyydlustele vaatamata mitte just ydini väga viisakast artiklist (vahest ehk minu jaoks mitte piisavalt viisakast), kirjutas yks mu tuttav ilus inimene nii:

Ma arvan lihtsalt oma paratamatus optimismis, et see inimene, kes mulle käratab “mis sa tuigud, pimeloom, raisk” ei ole tingimata rämpsinimene. Ta ei kärata nii mitte tingimata sellepärast, et ta ei oskaks inimestega arvestada põhimõtteliselt vaid sellepärast, et ta ei oska selles situatsioonis teisiti käituda. Ta ei oska ennast viisakalt väljenduda, ka tema võib tunda ennast halvasti, et ta teisele otsa sõitis, aga tal kanaliseerub see vihaks, mitte vabandamiseks.

Kogu see diskussioon on väga huvitav, selle eeldused ja järeldused samuti. Soovitan lugeda pikemalt Punase Hanrahani blogist. Tahtsin vaid (depressiivse vaikuse vahepeal) deklareerida oma isikliku arvamuse (mille enamasti ja enamikus asjades eelistan hoolikalt maha vaikida).

Olles ka ise talumatult äkilise iseloomuga, ei usu ma siiski, et oleks olemas rämpsinimesi. Ma võin väljenduda aeg-ajalt vahkvihas kuidas iganes, ent sygaval sisimas solvaks selline väljendus mind ennast. (Samamoodi jälestan ma iga meesterahvast, kes kõneleb "eitedest" selle sõna argikeelses tähenduses. Olen, jah, ilge snoob. Soovitan sama kõigile, kes minuga mingil põhjusel suhelda tahavad.)

See ei tähenda, et ma poleks mõne inimese seisukohtade suhtes kardinaalselt vastupidisel arvamusel. Ikka juhtub. Ma pyyan vaid - kuni vähegi suudan - eristada inimest tema seisukohtadest ja arvamusavaldustest.

See ei tähenda, et ma kellegi arvamusele vastu ei vaidleks. Ikka juhtub. Vahel ka ysna energiliselt.

See ei tähenda, et ma kellegi (arvamusest tulenevatele) tegudele vastu ei vaidleks. Ikka juhtub. Kahtlemata olen ma võimeline mõne inimese maha tapma. Silm ka ei pilgu. Samamoodi laseksin maha ka marutõbise koera. Mul oleks loomast kahju, võib-olla väga kahju. Aga ma vajutaksin päästikule.

Nimetamata teda rämpsuks.


P.S. Tundub, et mingis ysna kummalises mõttes tunnen ma hingesugulust Immanuel Kantiga. Kant protestis kyll inimese vahendiks muutmise vastu, ent lahterdamine eri järku või kasti inimesteks tundub mulle samavõrd välistavat inimese eesmärgina, nii nagu vana hea Immu seda enesest- ja ainumõistetavaks pidas. Oleme ehk mõlemad yllatunud: mina ja Immanuel.

Mis meid kõiki seob?

Mis on yhist tulekahjul, modellidel ja kunstniku uppuval laeval?

Kommentaarid,
kommentaarid,
kommentaarid.

Ehk ongi see eestlaste rahvusyhtsuse alus, tugi, side ja kondiliim.

Pakun välja kunstilis-poliitilis-iroonilis-meediakriitilis-reflektoorse projekti: riputage yles Eesti põhiseadus, laske seda vabalt kommenteerida (poetades aeg-ajalt linke meediaväljaannete kommentaariumitesse ja popimatesse blogidesse) ning andke aasta pärast trykki kommenteeritud väljaanne. Kas riigikogu selle kinnitab, on juba tema mure; rahva mandaat on igatahes olemas. Noh, kes teeb ära?

Jõulueelne hõrgutis

Jõulude eel ja järel on teadupärast vaene aeg - enne korjad raha jõulukinkideks, pärast lakud haavu. Erilistest piduroogadest pole juttugi, lyrbi oma pakisuppi ja ole sellegi yle õnnelik. Aga vahel siiski tahaks midagi uut.

Mõtlesin läbi lumestunud linna koju vantsides, et otsiks kapist makarone ja teeks midagi pasta sarnast. Võileibu ei saanud ju teha, leib sai eile otsa. Paraku oli pakipõhjas vast ehk paarkymmend kidurat sarvekest, ei neist saa muud kui lahjat suppi. Kaevusin siis sygavamale kappi ja otsisin asendusaineid: purk tatart (oo, haruldus, seda tuleb hoida), purk herneid (miks mitte, aga... mõni teine kord), riis (ei, mulle ta tõesti meeldib, aga alles viimati oli), kruubid... Kruubid? No miks mitte kruubid.

Niisiis keetsin hakatuseks pool potitäit kruupe. Lisasin neile kuubiku loomalihapuljongit (et oleks midagi tiba rammusamat), seejärel peeneks hakitud tomatit, porrut ja rohelist sellerit (vitamiinide pähe) ning viimase jupikese Poola valgehallitusjuustu (Säästukast leidsin, mõnusalt vänge). Kõige otsa basiilikupuru ja röstitud sibulahelbeid. Natuke hautada, läbi segada ja taldrikule.

Nime ei oska ma sellele toidule anda, kuid maitse sai yllatavalt hea. Väljanägemiselgi polnud viga, ilus kirev teine. Paremas seltskonnas oleks võinud sinna kõrvale veinigi lahti teha.

Kui keegi nyyd midagi eriliselt peent ootas, on ta praeguseks väga pettunud. Oma viga. Kirjandusega, muuseas, on tihti nagu toiduga: kes lauda istudes pretensioonid kaasa toob, jääb paljust heast ilma.

President Pätsu ökovanker

Aeg-ajalt nurisevad ökoinimesed ameeriklaste kombe pärast odavat bensiini raisata. Eks sama suhtumist leia mujaltki, kus naftat toodetakse: sõjaeelsed Iraagi-kirjeldused on ses suhtes kaunis võikad, Siberi leegitsevaist tõrvikuist oleme kõik kuulnud (mõni ka näinud) ning ega meie siin Eestis pole kah siiani yle saanud uskumusest, et bensiin peab olema odav ning yhistransport on vaestele.

1930ndate majanduskriisi aegu oli USAs kasutusel säherdune mõiste nagu Hoover wagon, eesti keeli siis vast ehk Hooveri vanker. Nime sai see 1929-1933 valitsenud president Herbert Hooveri järgi. Nii kutsuti nimelt autosid, mida eelnenud majandusbuumi aegu laialt osteti (aitäh Henry Fordile), kuni selgus, et bensiini ostmiseks ei jätkunud raha - ning seetõttu rakendati hobused auto ette. Eks osariigid väänasid kytuseaktsiisist, mis said, ning see ajas asja veel hullemaks.

Pilt: Wikipedia/Saskatchewani ylikool, 1935

Kanadas kutsuti hobujõul liikuvaid autosid toonase peaministri Richard Bennetti järgi Bennett buggy'deks ehk siis Bennetti kaarikuteks. Eestis oleks sarnane nähtus võinud olla Pätsu vanker.

Kui bensiinipuudus on nii suur, et sedasorti terminid rahvasuus levima hakkavad, pole mingi ime, kui kõik veel aastakymneid hiljem bensiinis kymmelda tahavad. Samamoodi meenutavad inglased oma talongimajandust.

Me kõik kipume mõnikord yle reageerima.

Kadunud kaardi saladus

Käisin mitu päeva tööl ringi ilma uksekaardita. Kes teab, kuhu ma ta pista võisin - töölaual ega sahtlites polnud, kodus raamatute vahel ega diivanipragudes samuti. Arendasin välja asjakohased nipid ja tehnikad.

Lift lubab ilma kaardita sõita esimesele korrusele. Seal käib palju rahvast, saab hääletada.

Õigest koridorist ymber nurga käänates ja yles minnes pääseb kolmandale korrusele. Kui nina vastu ukseklaasi suruda ja abituid liigutusi teha, laseb mõni mööduja ikka sisse.

Ukse tagant võib ka toakaaslastele helistada ja laulda: "Laske sisse mardisandid, kaske, kaske!" Samuti saab neilt kaarti laenata, kui on tarvis korraks maja peale lipata.

Lõunal on kasulik käia kellegagi koos.

Jne.

Lõpuks kysisin fuajeest ajutise kaardi, millega igale poole ei pääse, aga hädaga ajab asja ära. Hästi ei tahtnud kyll töötada ning liftil ajas korraks juhtme kokku, punased ja rohelised tuled vilkusid ilusasti.

Mõistagi oli kaart mul kogu selle aja kotis, tassisin teist mööda ilma ringi ega teinud märkamagi. Nyyd on tal natuke solvunud ilme.

Suitsukanajalajäljed kultuurirahva hinges

Sel ajal, kui teised lõunal käisid, lugesin mina värsket Vikerkaart, Kalev Kesküla erinumbrit. Oma kolm või neli autorit järjest meenutasid "Elu sumedusest" peamiselt seda, kuidas kultuuritoimetajad istusid Kalamaja rannas ning olid õllekõrvased suitsukanajalad toetanud värskele Sirbile. Ju need kanajalad meie kultuurirahvale hinge peale käivad.

Mulle ka. Mõtlesin - mis mõtlesin, tundsin! -, kuidas tahaks õlut ja suitsukana. Yksvahe olid kõik turud neid Meerikamaiste kaheksa- või kymnekoivaliste kanade suitsujäsemeid täis, Bushi koibadeks hyyti. Tõsi, toona sai neid ikka rohkem veini kõrvale järatud - õilis Monastõrskaja Izba, mille väärtusi Keskülagi korra avalikult kaitses, kui järjekordne kodanlasest veiniaadlik tudengite lemmikjooki põlastama kippus. Rahvasuu hädaldas, et kanad olla steroididest pungil, nii nagu neid tervisehysteeriaid ikka esinema kipub. Hädaldas kyll, aga täis suuga.

Ei ole nyyd enam odavaid kanakoibi, otsa said nad kõik ja uutel kanadel on ainult kaks jalga. Ei ole ka Kesküla.

Mis sest rääkida, lähemas perspektiivis ei ole õlutki. Lõunalt tulijatega oli juttu uhkest raamatuesitlusest: võidaks ju sealgi õlut ja suitsukana pakkuda, reedene päev toob Sirbi sõrmede pyhkimiseks ise kätte. Igati viisi- ja moodupärane yritusevorm, kirjandussegi raiutud.

Aga ei, kultuursed ollakse. Kirjandusega tegele vabal ajal. Ja kes seda Sirpi ikka loeb.

Koer kirikus ja siga elutoas

Aastaid tagasi nentis yks mu sõber: "Tartu toomkiriku yhes nurgas s...b koer, teises aga peab ylikooli kogudus jumalateenistust. Ainult luterlased saavad millegi niisugusega hakkama."

Viimasel ajal on mul endal mõnel pool sarnane tunne olnud. Mõistagi hoopis teistsuguses kontekstis - ma ei ole kuigi religioosne ning igatahes mitte kristlane. Kuid kahtlemata saab midagi niisugust tekkida yksnes juhul, kui jutt on millestki sinu jaoks olulisest.


***

Olen ylikooli hingekirjas olnud nyydseks pea kaks aastakymmet, kui väiksemaid pause mitte arvestada. Olen kuulanud loenguid vähemalt neljas teaduskonnas, mõnd eri õppejõudude esituses isegi kolm korda. Selle aja jooksul olen näinud nii mõndagi: ysna erineval tasemel õppejõude ning ka yliõpilasi. Aga see pilt, mis praegu avaneb, mulle kyll rõõmu ei tee.

Kahtlemata ei ole mina oma ihusilmaga näinud ylikooli kuldset õnnepõlve ning vaevalt seda iial olnudki on. Alati on leidunud õppejõude, kes astuvad auditooriumi ette ning hakkavad uimaselt inisedes õpikuteksti kordama. Alati on leidunud ka yliõpilasi, kes ei oska korralikult yhtki keelt ning on võimetud koostama pikemat kui kolmesõnalist mõttekat lauset, rääkimata selle mõistmisest. Ainult et miskipärast näib mulle, et neid polnud varem nii palju.

Ega sest olekski suurt häda, kui aeg-ajalt ei oleks nõutud, et niisuguse seltskonnaga tuleb seminaris diskussiooni arendada. No mida sa räägid Delfi kommentaatoriga, kes kirjavigadest kubisevas tekstis demonstreerib enda teadmatust ajaloost, poliitikast, kultuurist ning käsiteldavast teemast? Aga kui õppejõul ei teki kysimust, kuidas säherdune monstrum keskkoolist välja lubati, rääkimata ylikooli vastuvõtmisest, mis siis minagi kobisen. Mina kvaliteedi nimel võitlemise eest palka ei saa, egas ma haridusminister ole.

Tõsi, motivatsioon oma aega sellele kõigele kulutada langeb muidugi nullini. Pyyan yldiselt ikka valida seltskonda, milles liigun - mulle meeldib, kui see mõjub arendavalt, mitte ei tekita mõnusat yleolekutunnet. Nyyd pean paraku nentima, et isegi sõpradega koos joomine inspireerib mind intellektuaalselt enam kui mõni loeng või seminar. Loodetavasti jätkub mul kõigest hoolimata kannatust see õnnetu ylikoolikujuline toode ometi ära lõpetada, et võiksin seejärel nelja tuule poole kaduda. Enda äkilist iseloomu tundes pole ma ses kahjuks enam sugugi kindel.


***

Mõni päev tagasi avastasin, et eesti Vikipeediasse on siginenud uus kaastööline. Paraku koosneb uue tegelase väärtuslik ja hoolas panus peamiselt seosetust lalinast ja huilatustest tihedalt seotud teemaderingis varakeskajast ja hetiitidest taoistliku alkeemia ning pseudoteaduslike majandusteooriateni. Loomulikult puuduvad selles nii mõte, viited kui ka õigekiri.

Mul pole midagi yhegi teema käsitlemise vastu Vikipeedias, kuid see peaks toimuma entsyklopeediaartikli vormis. Ka õigekirjatus pole otseselt probleem: mu sõprade seas on dysgraafe, kuid nende teksti on võimalik parandada. Nad on nimelt vaimselt terved, nende kirjatööd ei sarnane kadunud Ylo Kiple omadele: "Maailma võimu tõde, prii tuba, yksindus ja selts."

Yks grafomaan jõuab toota päevas rohkem teksti kui mitu toimetajat nädalaga parandavad. See tähendab ent, et needsinased toimetajad ei tee midagi muud kasulikku. Läbu jääb internetti aastateks.

Tihtipeale tuleb mul diskuteerida inimestega, kelle arvates Vikipeedia ongi yks mõttetu saastahunnik: seal pole ju selget autorsust, retsenseerimist ega ranget kaastöötajate valikut. Päris nii see kõik tegelikult ei ole, ent toimuva taustal on aina raskem vastaspoolt veenda. Ega ma ise ka varsti enam usu.

Kui yhes nurgas reostab keegi, kes vajaks tegelikult hoopis arstiabi, ei näe ma mingit mõtet teises nurgas viiteid, õigekirja ja stiili toimetada. Kogu see töö mattub usinate hullude märatsemisse, kelle jaoks minu töölaud on yksnes kemmergusein, kuhu saab vabalt sodida. Milleks siis niigi nappi aega raisata?


***

Nagu korduvalt yteldud (ja mõned inimesed iialgi vist ei mõista), huvitavad mind mitte yksikjuhtumid, vaid yldistused. Ma näen siin märksa laiemat kysimust kui yks permanentse reformi käigus ära solgitud provintsiylikool või veebientsyklopeedia perifeerse haru personaliprobleemid. Oluline kysimus on hoopis see, kuidas peaks sedalaadi olukordades inimestega käituma.

Jah, enamasti olen minagi leebe ja inimsõbraliku lähenemise poolt. Aga mitte alati. Kõik kohad maailmas ei ole hooldekodud, kus iga inimest tuleb avasyli vastu võtta. Kui kuskil tahetakse midagi konkreetset saavutada, tuleb leppida paratamatusega, et kõik inimesed sinna ei sobi. Leebelt võib ka kyynarnukist kinni võtta ja uksest välja talutada.

Jah, muidugi on see kohutavalt julm ja jõhker. Ent nunnutamine ei ole tegelikult inimsõbralik. Tyhja sellest, et kõigi võrdseks kuulutamisel lahkuvad esimestena need, kes ka mujal hakkama saavad - nemad võivad enda eest ise hoolitseda. Kuid ka need õnnetukesed, kelle tõttu latt muru kõrgusele lastakse, tajuvad varem või hiljem ebamugavust. Ega siga ennast elutoas tegelikult hästi tunne, õues on parem ja kodusem.

Kahtlemata leidub ka teisi seisukohti: õilsamaid ja ilusamaid, kultuursemaid ja viisakamaid. See siin on minu oma.

Kokatädid lehetoimetustes

Rain Kooli kurtis hiljuti, et Eesti lehed ei saa siiani aru, misasi on internet, rääkimata muudest toredatest vidinatest nagu tahvelarvutid. Küllike Rooväli nentis, et veebi mõistetakse pruukida vaid klikikogumiseks. Ilmselt on õigus mõlemal.

Päevalehel juhtus täna järjekordne tööõnnetus. Pealklirja all "Miks inglased Narva kolisid?" jutustavad Andres Eilart ja Aavo Kokk paari faktikribula jagu suitsetamisest 17. sajandi Euroopas. Ainult pealkirjaga ei seostu tekstis ykski lause.

Kyllap sest paberlehes juttu on. Lugu lõpeb kui noaga lõigatud; nähtavasti unustati lisada märge, et edasi tuleks lugeda paberilt. Ega see pole mingi erand, vähem silmatorkavaid juhtumeid on kõik kohad täis. Lehekujundajad teavad infograafika tähtsust, ent netis on sellega nagu on: kes riputab joonised ja pildid yles imepisikesena kui seasilmad, kes jätab yldse ära.

Aga internet ei ole yksnes tselluloosivabrikute reklaampind. Igal veebilehe lugejal ei ole arvuti kõrval virna värskeid ajalehti. Ma kahtlen sygavalt, kas neid tegelikult kuigi palju ongi, kes veebis poolikut artiklit nähes kohe leheputkasse tormavad. Pigem mõjutab see lugejaskonda teistpidi - aina vähemad neist tulevad tagasi. Narri lugejat yheksa korda...

Kord veebi riputatu jääb sinna pikaks ajaks. Harva viitsitakse leheveebides käkitut parandada, uus sisu tuleb ju kogu aeg peale. Teisalt on Eesti ajalehed loobunud internetisisu kvaliteedikontrollist. Paberlehtedes see harjumuse jõul veel toimib, mis näitab, et toimetuste strateegia kujundajad mõtlevad ikka veel internetist kui paberi ripatsist. Niivõrd kui me ajakirjandusel muidugi strateegiat ongi; tihtipeale tundub, et seda asendavad paanika, eufooria ja improvisatsioon.

Mis siis saab? Midagi ei saa. Väikesel turul tasub kvaliteet ennast ära yksnes siis, kui kõik turuosalised seda tahavad. Kui yks konkurentidest hakkab kvaliteedi arvelt odavamalt tootma, järgnevad teised sellele ysna ruttu.

Õnneks ei pea Eesti lehed ka väliskonkurentsi kartma. Nagu Tõnn Sarv mõne aja eest märkis, on eestlased tänini suures osas umbkeelsed. Seda ka meediatarbimises: suurem jagu inimesi ei tunne end yheski võõrkeeles nii vabalt, et neis igapäevaseid uudiseid lugeda.

Infoajastu on toonud väikestesse yhiskondadesse uut laadi kihistumise. Kes suudab mõista teisi keeli ja keerulisi tekste, orienteeruda kõikvõimalikes moodsates ja muutlikes infoallikates, võib soovi või vajaduse korral ka Eestist ära minna, olgu fyysiliselt või vaimselt. Kellel see yle jõu käib, jääb siia, tahtku või ärgu tahtku. Väiksem maailm, vähem valikuid.

Kes siseturule toodab, võib sellega arvestada ja käituda nagu kehvemat sorti koolisöökla kokk: söö seda plöga, mis ma su pudrukaussi lajatan, või ole nälgas. Vaba maa, otsusta ise.

Päikesepoisid: Iroonia mahe võlu

A: Ega ma liiga kuri ei olnud?
B: Vahet pole. Kes aru said, said aru, ja kes aru ei saanud, las olla neil ka hea päev.
A: Kes aru ei saa, neil on alati hea päev.

Kuri Kivirähk ja Leebe Liblikas

Laupäevases EPLis kirjutas Madis Kolk Andrus Kivirähust, kurjusest ja teatrist. Mõnes suhtes olen temaga nõus, mõnes ei ole.

Minu jaoks rõhutab Kolk liialt Kivirähu kurjust. Mitte kõik, mida Kivirähk kirjutab, ei ole soe sõbralik huumor. Osa sellest on satiir ning satiir peabki olema terav. See ei saa olla leebe, leebe satiir on hambutu. Kuid ehkki Kivirähk on mõnikord kuri, ei ole ta seda pelgast kurjuselustist - ta on kuri alati asja pärast, mingil konkreetsel põhjusel. Temas pole isegi õiget viha mitte. Arvan, et oskan seda ära tunda, sest, noh, minus endas teinekord on.

Kolgi loo põhiteema on siiski teine: imestus selle yle, et Kivirähk võtab kurjustada kõikjal mujal, ent mitte teatris. Olen seda ka ise tähele pannud.

Kui tuli välja "Rehepapp" ja Kivirähk muutus populaarsest humoristist kultuskirjanikuks, sattus mulle näppu ka paar ta varasemat teost. "Rehepapi" retseptsiooni taustal oli eriti huvitav võrrelda seda "Liblikaga". Toona nuriseti ysna tihti, et "Rehepapp" olevat õel, selles puuduvat nii-ytelda positiivne programm. (Vaesed kriitikud ei osanud uneski näha, kui rõõmsameelne ja reibas tundub "Rehepapp" Kivirähu järgmise raamatu kõrval, mida võõramaistes kuurortides eestlaste pyhakirjaks pidama hakatakse.)

Mulle tundub, et Kivirähul on positiivne programm täiesti olemas. Ta pani selle kirja "Liblikas", ent keegi ei pannud tema positiivsust tähele. Lugejaid ei huvita positiivne programm, lõhkuda on palju põnevam. Ja ega kriitikudki ole midagi muud kui vaid yks sort lugejaid. Mis tal siis muud yle jäi kui publikuga kohaneda?

Yht asja märkasin ma "Liblikas" veel, mis seletab mõndagi. Ehkki Kolk seda just niimoodi ei sõnasta, torkab see silma ka Kivirähu neis näidendeis, mis kõnelevad teatrist, näiteks "Teatriparadiisis". Kivirähk nimelt armastab teatrit. Ausalt, siiralt ja kirega, võib-olla isegi pisut sentimentaalselt. Väga sympaatne joon.

See eesti keele säädus... Vol. 2

Vanu tekste lapates leidsin pea pooleteist aasta vanuse kirjatyki. "Parim enne" on kyll tõenäoliselt möödas, ent "kõlblik kuni" arvatavasti veel mitte, ehkki mõni viidatud syndmus kipub praegu meelest minema. Niisama raisku lasta ka ei taha, las ripub parem siin. Pealegi ei viitsi ma praegu tõsistest asjadest korralikult blogida, see laul on aga juba olemas.

Laulda vana hea "See Vene riigi säädus" viisi peal.


***

See eesti keele säädus
on ropp ja roojane
ja ereltite orjus
meid rõhub rängaste.

EKI-l võimu oli vähe,
tema sõda alustas,
sest ajalehti yle
tema voli ihaldas.

Deskriptiivne paradigma,
nii uhke oli ta.
Käis pauk ja normatiivseks
ta tehti päevaga.

Päevaleht, see uhke meedia,
tema kohtus võitmata,
kuid uue säädusega
saab yle kaela ta.

Õigekeelsussõnaraama-
tu lahti tegime
ja pensjonäre nähes
sealt jalga lasime.

Tiiu Erelt rõivit kannab,
mis potisinised,
aumärke neile annab,
kel käed on tindised.

See eesti keele säädus
on ropp ja roojane
ja ereltite orjus
meid rõhub rängaste.

Eelmine kord sai teemat käsiteldud siin.

Päikesepoisid: Nii nad välja suridki

A: No miks see autor kogu aeg niimoodi kirjutab? Mis ta sellega mõtles?
B: Aga kutsu ta siia ja kysi.
A: Ma ei saa!
B: Miks?
A: Ma sõin lõunaks sibulat!
B: Ma mõtlesin, et te räägite toimetamisest. Sa tahad teda suudelda või?
A: EIII!!!

Maailm on jõudnud absurdi

"Maailm on jõudnud absurdsusse: kui sa ei räägi kasulastele neegrite ja valgete suhete lubatavusest, siis lapsendada ei saa. Punkt!" röökis yks tänane sissekanne mu Facebooki uudisvoos.

Ah, õige kyll, seekord oli jutt ikkagi homodest, mitte neegritest. Aga no mis seal vahet? Mõlemad on alamad inimtõud, kes tuleks korralike inimeste yhiskonnast isoleerida.

Ausõna, ma võtsin tolle sissekande autori sõbrakutse vastu yksnes hajameelsusest. Eesnimede sarnasuse tõttu pidasin teda kogemata võimalikuks tulevaseks sugulaseks. Vabandan väga ning yhtlasi parandan vea.

Tee silmad lahti (Abre los ojos)

Troll seisis ristmikul, oodates rohelist tuld. Tavaline oktoobriõhtu: hämar, kuid mitte veel pime, värvitu linn, porise ilmega puud, hall autorivi, vihmamärg asfalt, paaris-kolmes põhivärvis kilgendavad tuled.

Valges mytsis vene neiu seletas hoolikalt sissepakitud põnnile naeratades: "Sa muudkui lobised-lobised-lobised... Ole vahepeal natuke vait ka, vaata aknast välja. Näed: tuled ja linn, kui ilus on..."

Äkitselt oli jah ilus.

Tervisi teisest ilmast

Käisin eile raamatuesitlusel. Sirvimise põhjal tundub täitsa hea olema, eks millalgi loen põhjalikumalt läbi ning arvustan ka.

Yks noorsand tunnistas seal poolihääli, et kui ma hämarasse ruumi astusin, mõtles ta esimese hooga, et Kalev Kesküla tuli.

Ehk peakski hakkama inimestele Kesküla tegema, nii nagu Egon Nuter teeb Merd ja Andrus Vaarik Oravat. Kummitaks karsklasi ja kutsuks neid pattu kahetsema.

Elu niigi lyhike. Joogu parem veini, saab sumedam.