Pärast tänases lehes ilmunud artiklit sellest, kuidas tore asutus nimega Shields Up! kõigi arvutite turvalisust kontrollib ja nemad seeläbi õndsaks teeb, otsustasin ka ise seda proovida - turvafriik nagu ma olen.
Nojah.
ShieldUp ei leidnud mu arvutit yles.
Arvustused koosnesid fraasidest "stealth", "perfect", "very nice" ja "very cool".
Tore kuulda, ehkki mitte just yllatav.
Paranoia ruulib.
Tänases lehes lobiseb Yale'i ylikooli majandusprofessor Robert J. Shiller sellest, kuidas Hiina edukam saab olla kui USA.
Peamised põhjused on paistavad olevat säästlikkus, usaldus valitsuse vastu ja sissetulekute avalikkus.
No ei saa ma kuidagi tänast jutlust pikemalt tsiteerimata.Erinevus säästmise määrades on väga oluline ja see peab olema peamine põhjus, miks Hiina majanduskasvu tase on praegu kuus protsenti kõrgem kui USA oma. Kui inimesed säästavad poole oma sissetulekust, on nende investeeringutel potentsiaali majandus kiirel tempol liikuma panna.
Allah paraku, arenenud sotsialismi eripäradest ei paista Shiller suurt midagi teadvat. Pikalt pole sellest mõtet jahuda, paar punkti torkavad aga silma.
/.../
Näiteks algas tõusev trend säästmises Hiinas umbes samal ajal, kui 1979. a viidi ellu ühe lapse poliitikat. See takistas sündivuse uut tõusu pärast kultuurirevolutsiooni 1966-1976. Hiljutine Nobeli laureaat Franco Modigliani väitis oma viimases avaldatud töös 2004. a, et see demograafiline muutus selgitab paljuski säästmise tõusu, kuna Hiina asendas investeeringud lastesse investeeringutega kapitali.
/.../
Hiinlased usaldavad oma valitsust rohkem, kuigi nad oma juhte ei vali. Vastavalt hiljutistele maailma väärtushinnangute uuringutele väljendas 96,7% hiinlastest usaldust oma valitsuse vastu, võrreldes kõigest 37,3% ameeriklastega. Samuti arvas 83,5% hiinlastest, et nende riik toimib pigem kõigi inimeste kui mõne suure huvirühma jaoks, kusjuures ainult 36,7% ameeriklastest arvas sama oma riigi kohta. Suhteliselt kõrge usaldusega suudavad Hiina valitsus ja ettevõtted seadustada ja ellu viia ranget poliitikat, mis soodustab säästmist ja majanduskasvu.
/.../
Lisaks mõistavad hiinlased ja ameeriklased väga erinevalt mõlemas riigis kasvavat majanduslikku ebavõrdsust. USAs, "kõigi võimaluste maal", on vaene olemise häbi talumatu ja kultuuriressurss selliste inimeste enesehinnangu säilitamiseks puudub.
/.../
Vastupidi sellele näevad vaesed inimesed Hiinas enamasti oma isiklikku olukorda kui üleminekunähtust. Inimesed mäletavad veel kultuurirevolutsiooni ja näevad end ellujäänutena ühises traumaatilises kogemuses, toetades kollektiivse ohvri toomist, et riik uuesti üles ehitada. Hiinas ei ole piinlik olla vaene, kui arvatakse, et lapsed või lapselapsed saavad olema jõukad ja edukad.
/.../
USAs on sissetulek hämar saladus, mida ei pruugita avaldada isegi oma abikaasale. Hiinas räägivad inimesed üksteisele, kui palju nad teenivad, suhteliselt muretult. Eriti Hiina külades on inimesed kursis, kuidas nende naabritel läheb. Silmatorkav tarbimine muutub vähetähtsaks, kui inimesed sinu sissetulekut juba teavad.
Esiteks eeldab investeering säästudesse ka seda, et on, mida investeerida. Pole mõtet rääkida aktsiate ostmisest ja hoidmisest, kui kogu raha kulub igapäevasele elamisele ning kuritihti tuleb veel puudugi. Ei maksa unustada, et Hiinas kestis kodusõda sisuliselt 1950. aastani.
N-ö lastesse investeerimine võib tähendada ka seda, et lapsi vaadeldakse ennekõike kui tasuta tööjõudu - agraarriigile äärmiselt tyypiline, hiinlased on aga yritanud viimaseil aastakymneil just tööstust arendada. Seega on muutunud nii sissetulekute struktuur kui ka suhtumine perekonda.
Teiseks - no mis te arvate, kui Nõukogude Liidus oleks uuritud kodanike rahulolu valitsusega, kas protsent oleks olnud 99,9 või 100?
Aga mis siin ikka pikalt jahuda, kyll jõuab see kõik varsti Shillerile koju kätte. Valitsusega mittenõustumine võib "demokraatia kodumaal" juba praegu probleeme tekitada ja yleriiklikus meedias väga skeptiliseks minna ei õnnestugi, kyll ka need usaldusprotsendid tõusma hakkavad. Parem ikka kui ylemaailmne juutide ja kapitalistide - pardon, islamifašistide - ja kommunistide vandenõu. Eks demokraatia eksportimisega ole samad lood mis maavaradegagi: kui kõik välja viid, siis endale ei jää.
15. novembril kell 19 on Vanemuise kontserdisaalis Terem Quarteti 20. juubeli kontsert.
Aga mul on pii-leet, aaga mul on pii-leet, aaga mul on pii-leet!
Viimane kord nägin ma neid aastate eest Tartu Ülikooli aulas. Olen ma seal igasugustel kontsertidel käinud, aga kedagi teist pole seitse korda tagasi plaksutatud. Ja nad olid tõesti seda väärt.
Kui keegi Terem Quartetit ei tea, siis tegemist on vene ansambliga, kes suuri ja väikesi balalaikasid ja muid vene rahvapille leidlikult pruukides esitavad kõikvõimalikku repertuaari alates klassikast ("Kimalase lend") ja lõpetades heviga ("Iron man"). Neil muusikutel on nii kylluses annet kui ka ainulaadne muusikaline huumorimeel - asi, mida ma ise kyll muusikavõhikuna siiski alati naudin.
16. novembril on nad Tallinnas ka, mindagu ja kuulatagu.
***
Mul on igasuguseid muid pileteid veel.
23. septembril etendub Estonias Tammsaare "Juudit". Eluaeg olen Tammsaare näidendeid armastanud, juba jõnglasena lugesin kõik läbi, mis kätte sain. (Ja kätte sain "Kogutud teosed".) Nyyd tahaks veel mingi aja välja mõelda, mil Vene Teatrisse kylmetavat kuningat vaatama jõuaks.
16. septembril on Vanemuises hooaja avakontsert. Grieg ja Šoštakovitš, Peep Lassmann ja Vanemuise symfiorkester.
2. septembril korraldatakse Kumus ekskursioon Paul ja Kristjan Raua loomingu teemal. Lusti kui palju ja nalja nabani.
Olin kunagi ennepuiste kultuuriinimene. Hiljem sain suuresti myrgituse ja jätsin järele. (Eesti filoloogias saab kirjandusest kiirelt kõrini ning sumeri kunstiga tegeldes kipub "igavikuline" pilk uusaegsest sibelemisest yle vaatama. On tekste, mille kõrval kuulub Vana Testament modernistlikku kirjandusse.)
Võimalik, et see kõik hakkab nyyd tagasi tulema.
Elame, näeme.
***
Tegelikult nautisin ma eile Uma Thurmani filmi "My Super Ex-Girlfriend". No oli kyll Thurmani film, mõned teised näitlejad olid muidugi ka. Ning tõsi, kohati esines Thurmangi puiselt - ehkki koomiksikultuuri parodeeriv komöödia ei peagi sygava hingestatusega silma paistma. Mis sest. Thurman on lihtsalt nõnda tuuge.
Mine või kinno.
Kõik asjad tuleb kohe yles kirjutada, muidu lähevad meelest.
Peaaegu oleks ununud, et käisin eile näitusel.
Pooljuhtumisi ("Tulge ruttu, rahvast on vähe!") sattusin suvel Albu mõisas klaasipäevale. Ei olnud seda rahvast sugugi vähe, päris parasjagu, kui juuresjõlkujad maha arvata. Arvasin ise, et pääsen, aga lõpuks sain ikkagi käe valgeks.
Kuidagiviisi saime seda korraldanud klaasikunstnikuga jutule ja vahetasime meiliaadresse. Virve Kiil mulle näituseteate saatiski.
Yrgammu pole näitustel käinud. Kui nyyd viimane Kumu-orgia maha arvata. (Piletid on seal täpselt nii kallid, et lapsi, kes kiiresti tydivad, ei kipu pooletunniseks kunstiga harjutamiseks Kumusse viima. Kurat selle Eesti klassikaga, vaadaku Mikkelis Hiina potsikuid ja Hollandi graafikat.) Kooliajal olin minagi kultuuriinimene, aga mingil hetkel tuli myrgitus. Eks nyyd vanas eas tasapisi jälle.
Tore oli. Näituse nimeks oli pandud "Beautiful" ja ilus oli ka. Huvitav.
Tallinna Kunstihoone kodukal on ka paar pilti, mida ma enne näitust ei osanud yles leida (võiks muidugi palju rohkem olla).
Kahju, et igasugused kultuuriasutused nii napilt lahti on – kui yheksast viieni juhtud töötama, jääb kuuese sulgemiseni väga vähe aega. Õnneks oli see väljapanek mõnus pisike, ei jäänud vastikut läbijooksmise tunnet. Mulle meeldib, kui on aega. Vaadata ja mõtelda.
Klaas on ikka tõesti hiiglama paindlik materjal. Igasuguseid asju annab teha pinna, faktuuri, värvuse ja sisemusega. Kivi sisse näiteks enamasti ei näe.
Parimad asjad olid ilusad, haprad ja võluvad. Mõni oli klaasist luuletus ja mõni oli lind, oli lilli, pigimytse, piipe ja lumivalgukesi.
Eks see ole loomulik, et klaas noortes tydrukutes aeg-ajalt romantika välja toob. Ei ole paha, hoopis hea.
10. septembrini on veel lahti, tasub käia kyll.
Viimasel ajal armastavad inimesed jutustada sellest, kui paha on lendamine (välja arvatud võib-olla ehk linnud ja mutukad) ning kui ebaeetiline on lennukiga ilma yhest otsast teise saalida. Hiljuti võttis sel teemal sõna isegi yks Londoni piiskop, kelle arvates ei ole kristlik osooni sisse auke teha.
Usulisest seisukohast ei tea ma midagi arvata, aga ilus see muidugi pole.
Samas. Ebasamas.
Ma pole siiani näinud yhtki kalkulatsiooni, mis ytleks, kui kalliks läheb ökoloogiliselt näiteks 1000kilomeetrine reis lennukiga, bussiga, bensiini- või diiselmootoril või siis elektriautoga, rongiga, laevaga jne. Olgu või jalgrattaga.
Muidugi on niisuguste rehkenduste tegemine pehmelt yteldes raske ja keeruline. Muidugi eeldab see yhtse taustsysteemi leiutamist.
Ega ma pole kohanud ka kalkulatsiooni, kui kallis oleks tegelikult bensiiniliiter, kui naftamaades seda ei doteeritaks ja mujal maksustataks vastavalt reaalsetele kulutustele. Mis läheb meile tegelikult maksma kaupade vedu tankerite ja konteinerlaevadega, mille tegevus merel, väljaspool yksikute riikide akvatooriumi on sisuliselt kontrollimatu?
Ykski asi ei maksa nii palju kui ta maksab. Käigukangi nupu hinnas ei ole nafta- ja plastmassitootmise või detailivalamise käigus tekkinud reostust, materjali eri kujudel yhest ilma otsast teise vedamise heitmeid, autovraki sajanditepikkuse metsa vahel vedelemise või prygilasse ladustamise kulusid (ja see viimane on tegelikult probleemi edasi lykkamine, egas prygimäele veetud asjad sealt kao). Suurem jagu maailma tööstustoodangust valmib riikides, mille maksusysteem keskkonnakahjusid ei loe - meri on suur, kyll ta hakkama saab.
Ma pole sugugi kindel, et autode või busside hooldus- ja amortisatsioonikulud, kytuse tootmine ja heitgaasid, liiklusõnnetuste ja utiliseerimise maksumus tuleksid kokkuvõttes reisijakilomeetri kohta odavamad kui lennukipidamine. Või vastupidi.
Kurat ise teab.
***
Kogu sama jama kordub elektriga.
Põlevkivist, kivisöest vms fossiilsest kytusest elektri valmistamisel on ilmselged miinused: heitgaasid ja laastatud maa, sõltumata kaevandamise viisist.
Tuumajaamade eluiga pole kuigi pikk (ehkki yhelgi elektrijaamal pole) ning on garanteeritud jäätmed, mille ladustamisegagi on meeletu jama, kõrvaldamisest me praeguste tehnoloogiate juures aga rääkida ei saa. Sellele lisandub veel katastroofioht, mille tõenäosust saab alati vähendada, kui mitte kunagi nullini viia. Tuumaelektrijaama võib igayks plahvatama panna, vaja läheb vaid keskmises suuruses reisilennukit.
Hydroelektrijaamad saastavad vett, rikuvad ökosysteeme ja jõgede veerežiimi ning nõuavad kuritihti suurte alade arutut yleujutamist.
Tuuleelektrijaamad tekitavad myra ja tapavad linde. Võimalik, et tõeliselt suurtes kogustes hakkavad need ka ilma mõjutama - olgu või lokaalselt. Ka ei ole see kuigi järjekindel energiaallikas, tuuleenergia vajab paratamatult tagavaraallikaid.
Turvaski ei taastu nii kiiresti kui inimesed enamasti uskuda tahavad. Meil pole varusid kaheksasajaks aastaks. Jäävad ka heitgaasid, samamoodi energiavõsast tehtud hakkpuidu vms taastuva biomassi korral (tõsi, biomassi kasvatamine seob süsihappegaasi, nii et lõpptulemus on parem kui fossiilsete kytustega). Ja ega keegi olegi yritanud energiavõsa vähegi tõsisemas mastaabis kasvatada.
Päikeseenergia eeldab suurte alade katmist paneelidega, mille efektiivsus sõltub ilmast, või siis energia Maale toomist kosmosest. Tihti paigutatakse päikesepatareid kõrbetesse, mille ökosysteemid on õrnad ja sekkumiste suhtes tundlikud. Pidevad soojad õhuvoolud muudavad ilmastikku ning patareide kasimine nõuab ysna palju vett.
Maasoojusjaamu saab teha ysna vähestesse kohtadesse ja piiratud võimsusega. Ning omad hädad on neilgi, samuti merelaine- või loodeenergiat kasutavatel elektrijaamadel. Igasugused merejaamad lõhuvad jällegi ökosysteeme
Millisel viisil ykski elektrijaam ka elektrit ei tooda, loomulikult valmistatakse ta millestki kuskil mingisuguse protsessi käigus, mis tekitab saasta. Loomulikult on tal teenindus- ja amortisatsioonikulud, loomulikult tuleb elektrit kuidagi edastada ning ka need edastusvahendid vajavad uuendamist ja hooldust, loomulikult on edastamise käigus arvestatavad kaod. Loomulikult tuleb jaam ykskord likvideerida ning tema komponentidest kuidagi vabaneda.
Palun lööge see kõik nyyd puhta ja säästliku elektriauto kuludele otsa.
***
Mis ma selle kõigega ytelda tahan?
Igal asjal on omad head ja vead.
Tihti kirume me saasta, mis meie silma riivab, kuid tegelikult tõstame vaid selle teise kohta, teise vormi, sokutame silma alt ära.
Meil pole kõige õrnematki aimu, kui palju maksab mingi meie igapäevane tegevus, millised on meie valikute tagajärjed. Võib täiesti olla, et kõigi poolt ohutumaks, loodusesõbralikumaks ja odavamaks peetav lahendus osutub lähemal uurimisel palju hullemaks, kuna me ei oska või ei viitsi kõiki asjaolusid arvesse võtta.
Millestki arusaamine nõuab syvenemist. Enamasti suuremat kui me valmis oleme. Nii ajamegi me kogu aeg läbi poolikute lahendustega, oletustega laadis "kui hull see ikka olla saab" ja "see tundub esmapilgul parem kui too".
Tegelikult ei erinegi sellest kuigivõrd inimesed, kes usuvad, et naftamajandusega ei juhtu iial midagi, sest naftat tekib maapõues kogu aeg juurde. Kui nafta tekke põhjustasid kunagi fyysikalis-keemilised protsessid, miks peaksid need praegu yhtäkki lakkama?
Jutt jumala õige. Tekib kyll. Kui me praegused varud ära tarvitame, piisab sellest, kui paarsada miljonit aastat oodata, siis saab kohe jälle otsast pihta hakata.
Vanakurat on pisiasjades.
Mõnikord on suisa kahju inimeste teksti parandada. Kui see algkujule jätta, saaks mõni potentsiaalne klient ehk aru pakutava kahtlasest väärtusest ja jätaks reklaamitava ostmata.
Olen aegade jooksul tundnud päris mitmeid intelligentseid itimehi. Nad kõik on suutnud teha vahet "(programmi) ylesehituse loogika" ja "loogika (kui matemaatilise distsipliini) ylesehituse" vahel. Mõni, näe, ei suuda.
Lihtlausete koostamine ei tohiks kellelgi yle jõu käia. Inimese kätte, kes sellega hakkama ei saa, mina kyll märksa keerulisemat andmehaldust ei usaldaks.
***
Yks ilusalong myytab beluugamarjast vananemisvastaseid kreeme. Väidetavalt tuuakse mari Iraagist Prantsusmaale, kus sellest tehakse 42%-line miski jne.
Jätame kõrvale selle, et eesti keeles on tekkinud mingi kamm beluuga (yks Kaspia kandi tuur) ja beluhha (Arktika valgevaal) eristamisega; inglises on need õnnetul kombel beluga sturgeon ja beluga ning sellest on äda juba kyll.
Jätame kõrvale selle, et tõenäoliselt ei tee ilusalongi rahvas vahet Iraani ja Iraagi vahel (meenub kunagi "Herilase" kirjatykk, kus tytarlapse maailmapildi iseloomustamiseks yteldi, et tema arust on Iraak ja Iraan yks riik, mis asub kusagil Nukiraagua lähedal) või siis on tegemist väga kahtlase salakaubaga, mida Iraanist Iraagi kodusõja varjus välja smugeldatakse. Niivõrd kui minul kindlaks teha õnnestus, ei tohiks beluugat nimelt Iraagis yldse ollagi. Elutseb see loomake Kaspia merre suubuvais jõgedes ja Iraagis on neid sama palju kui Eestiski.
Huvitav on pigem see, et tegemist on väljasuremisohus liigiga, kelle pyyk on nyydseks ka Kaspia ymbruses keelatud, turul liigub vaid varem pyytud mari ja muidugi ohtralt salakaupa.
Isegi ilusalongidel on yht-teist pistmist eetikaga (ja see ei puuduta ainult odava kreemi myymist kallima pähe). Või vähemasti võiks olla.
Kahtlemata pole suurem jagu neist sellele iial mõelnud.
Kas kunagi pakub yks intelligentne kaheksajalg teistele banketil viimasest inimesest valmistatud võileibu?
Eilse lehe kommentaarides tõstab keegi kodanik healt taeva poole Vjatšeslav Leedo ja Saaremaa Laevakompanii kaitseks:
Hämmastav, et majandusajaleht nimetab edukat ettevõtjat "probleemiks". Ehk oleks õige aeg vaadata õpikust järele, milleks üldse äri tehakse...
Alisa Valdes-Rodriguez, yks mu lemmikkirjanikke, kolis oma blogi teise kohta.
Mis sest siis ikka nii väga.
Ainult et see on väga vale koht.
Ilmselt muutus ta häbelikuks, kuna MySpace.com loodab, et kõik blogilugejad ennast registreerivad. Tegelikult saab neid seal näha ka, vajutades linki "View all blog entries", aga see on pisike ja silmapaistmatu. Ja yldse on kogu kujundus kole ja kribuline.
Kahju, arvestades sellega, et ta kirjutab tõesti hästi.
Kõige alguses sattusingi ma just Alisa blogile. Mulle meeldis ta stiil, teksti kude, sõnakasutus. Mulle meeldis tema energilisus, julgus, sotsiaalne tundlikkus ja, vabandage väga, ameeriklase kohta yllatavalt lai silmaring.
Tõenäoliselt on see blog, mida ma kõige rohkem tsiteerinud ja viidanud olen.
(Kahju, et sealne arhiiv nyydseks kaotsis on; seal oli muuhulgas koopia suurepärasest netis ringelnud kirjast, mille "sinised osariigid" pärast viimaseid presidendivalimisi "punastele osariikidele" saatsid. Koos kaardiga - Eestis tuleb Ameerika valimiste eripära inimestele sama tihti selgitada kui ameeriklaste Eesti oma.)
Tõsi, mõne aja eest kaotas Alisa Valdes auväärse tiitli "lemmikirjanik, kelle yhtki raamatut ma lugenud pole", kuna ma ostsin ta esikraamatu "The Dirty Girls Social Club" ja pärast mõningast riiuli ees meelisklemist (teadupärast tuleb hea raamat enne lugemist mõneks ajaks avada nagu vein, hingamise käigus seguneb tekstiga hapnik ning avanevad aroomi ja maitse nyansid) lugesin selle ka yhe jutiga läbi.
See oli peaaegu et sama hea kui blog, ainult veel parem.
Ajapikku võtan ka järgmised ette.
Ehh, mis seal siis ikka, myspace it is.
Kohutav tyytus.
Bääää. :(
The Pirate Bay rahvas on teinud toreda piraadifilmi Steal This Movie - "ainus piraadifilm, mida te sel suvel tõesti nägema peate", ytlevad nad. Selle jagamiseks on igasuguseid muid viise ka, aga Google Videos on see siin. Kuuldavasti ka esimene film piraatlusest, mille tegijad teemast midagi teavad.
Ei, ma ei ole veel seda näinud. Magan veel tunnikese, siis naudin maiuspala.
Jääme ootama Rootsi parlamendivalimisi 17. septembril. Praeguseks on Piraadiparteil ysna hea seis. Kui neil õnnestub populaarsuslaine harjal parlament abordaažiga ära võtta, äkki suudavad Eesti rohelised järgmistel valimistel seda korrata.
Muuseas, ka piraatluse-loosungiga pole meil keegi veel vehkima hakanud. Ometigi ei tohiks populistidel-poliitikutelgi olla raske taibata suhteliselt lihtsat tõsiasja: kui yle 50% eestlastest kasutab kaaperdatud tarkvara, on see ka yle 50% valijatest.
Niisiis, põnevust kui palju.
Avastasin, et mul on lugeja.
Hämmastav.
Kust sellised kyll tulevad?
Annan kiusatusele järele ja keeran kommentaarikraani lahti, esialgselt ja eksperimendi korras.
Pärast pisukest järelemõtlemist leidsin, et vaatamata lehe toredale ettepanekule presidenti ära kaotada pole erilist mõtet. Laske ta yhel õhtul Kadrioru parki järelevalveta uitama, kyll kaob ise ära.
P.S. Ei hakka uut postitust tegema, sest teemast niigi kõrini. Aga lingi toredale pildile Villust ja Edgarist panen kyll.
Õss:õssu:õssu. Tähendab õigekeelsussõnaraamatut.
Mis sest, et ÕSis kirjutatakse "Nõukogude armee" vs "nõukogude aeg". Ma saan aru jah, et armee või saadik on riigi, mitte valitsusvormi jagu. Aga kui meil on Rootsi (riigi) aeg, siis ka Nõukogude (riigi) aeg. Sisteem peab olema, ytles Joosep Toots.
Sigines kysimus, kuidas nimetada neid pisikesi rõngaid, mis plekkpurkide kaane kyljes on. Võiks olla splint. Tehniliselt poleks see muidugi õige, splint on traadist keeratud jubin, mis polti vms välja ei lase kukkuda. Aga funktsionaalselt sobib täiesti.
Tood kylmkapist õlle, võtad rõngast kinni, tõmbad rõnga ära, viskad õlle minema, kargad kähku pikali, rõngas jääb pihku...
Miski oleks nagu valesti. Aga mis?
Juhtus nii, et kui ma eile jälle kolm suurt riidekotitäit raamatuid ostsin, oli nende hulgas ka Kalev Kesküla veiniraamat. Eks ma olin seda juba tykk aega noolinud ja teisi sellesuguseid ka, ent viimasel hetkel hakkas teiste puhul rahast kahju ja ma otsustasin sellega leppida. Võis täitsa õige tegu olla, parem vähesega pihta hakata kui et ise enda pea kirjuks ajada.
Lugesin seda siis enne magamajäämist kaks tundi. Mõõõõõõnuugaa.
On ikka tore raamat kyll.
Päris sama hea ei olnud kui veinijoomine, aga ega palju puudu ka ei jäänud.
Ehkki eks ta on raamatuna umbes sama mis filmina "Sideways" - nauditav jah, aga ilma veinita pole päris see. Umbes nagu kiikumine, yks jalg kiige peal ja teine maas. Või mis keegi sobivaks metafooriks leiab.
(Mitte et ma eriti kohutav "Sideways"-ifänn oleksin, aga meeldib ta mulle kyll. Mis tuletab meelde, et ajuti on mul kohutavalt kahju, et Tallinnas pole kellegagi veini juua. Kurb.)
Mõningaid selles raamatus mainitud veine olen ma isegi joonud.
Yksikuid.
Umbes paari-kolme.
Seda väikest viga annab siiski kergesti parandada.
P.S. "Veini filosoofia" ostsin ka. Sissejuhatus ei meeldinud mulle teps, aga teksti enda kude ei lasknud raamatut maha panna. Vaatame seda asja.
Räägiks vahelduseks ka millestki sellisest, mis hinge peal ei ole.
Näiteks poliitikast.
Kyllap on igayhele Ryytli esinemisi jälgides aeg-ajalt silma jäänud, et tema silmi ilmub selline intelligentne, kyllaltki arukas pilk, just nagu tahaks ta midagi ytelda. Ei, see ei ole niisama suusoojaks mõeldud väljend, ta yritab tõepoolest meiega suhelda, ainult et ta ei oska. Kuigi see võib tunduda väheusutav, on ebamäärane, pooleldi artikuleerumatu mõmin, mida Ryytel kuuldavale toob, tegelikult ikkagi kommunikatsioonivorm - umbes samasugune nagu siis, kui Lassie yles-alla hypleb ja kiljub, pyydes teatada, et väike Timmy on järjekordselt kaevu kukkunud.
On ammugi mõistetav, et härrastel reiljanitel ja savisaartel puudub igasugune au- ja häbitunne, kuid kas tõesti ei leidu nende hingenärudes kybetki halastust vanainimese vastu? Koeragi silmavaatest on näha, kui tal on valus, ning seadus ulatab talle abistava käe, kaitsmaks õnnetut loomakest piinajate eest. Praegu pukis istuvad lehmakauplejad aga leiavad, et kyll see vana Miira ikka jaksab, tarvis ainult kõvemini piitsa anda. No kuulge, inimesed! Loomgi saab aru, kui tema yle naerdakse, aga Ryytliga toimuvat on juba tõesti piinlik vaadata! Oimetut elajalooma lohistatakse oheliku otsas yhelt laadalt teisele, sunnitakse kylarahva lõbustuseks jalalt jalale tammuma, käsu peale häält tegema ja sitsima.
Halastage ometi, nurjatud politrukid! Laske kurnatud setukal natukenegi puhata ja rahupõlve maitsta, enne kui presidendiameti vintsutused ta otsejoones taevastele karjamaadele saadavad. Jätke talle mingigi eneseväärikus. Mis tunne teil endil oleks, kui teiega niimoodi ymber käidaks, ah?
Kui muu ei aita, võiks moodustada Ryytli kaitseks väikese rahvaliikumise.
Rahapesutehingute maht sarnaneb kahtlaselt Eesti riigieelarvega.
Või nii nad räägivad.
Leht jutustab, et Tuiksoo kuulutas välja konkursi rahvuskala leidmiseks.
Kyll mõnel ministril on ikka õnnelik elu - mitte midagi mõistlikku ei ole teha.
Rahvas pakub esimeseks kandidaadiks vingerjat.
Miks mul on tunne, et ma võitjat juba praegu tean?
Yleeilsed blogikylastajad pärinesid USAst, Kanadast, Ekvatoriaal-Gineast, Inglismaalt, Belgiast, Prantsusmaalt, Türgist, Indiast, Lõuna-Koreast, Jaapanist, Hiinast, Filipiinidelt, Uus-Meremaalt, Tallinnast ja Tartust. Välja arvatud need kaks viimast, tahaksin ma tõesti teada, mida kuradit nad siin tegid.
Vaevalt nad seda lugesid.
P.S. Mina ise kyll oma blogi ei näe. Kirjutada saan, aga tulemust netu. Mingi server tundub panges olevat.
Kyllap seletab see ka eilset pildikest.
Segastel asjaoludel leidsin inimese, kes rõõmustab, et "minu-blogi-on-kui-lilleke".
Tore kuulda.
Proovisin ka.
Mida see teile meenutab?
Vaatan juba mitut aega näljase näoga yht kinnisvarakuulutust:
Myya saar (4,8 ha) Abruka lähedal. Täielik merevaade. 2 500 000 kr.Kui oleks nyyd kuskilt see puuduv raha võtta.
Mõista, mõista, kui vana inimene on Jaanika Topkini arvates "eakas"?
60?
70?
80?
Mnjah.
Ytleme, et see vanus on (23*6)-(5*8)+(6*4)-(12*2)+(3*4)-(8*8).
Loomulikult on 12aastasi, kelle meelest on 20selt elu läbi. Aga need pole eriti taibukad 12aastased.
Vaene Mick Hucknall...
P.S. Ei suuda ma jätta toomata näiteid kontserdiarvustuse "Simply Red - ajatu muusika meie hingele!" imepärasest stiilist:Algusrepertuaar vallandas ruumis hellitavad soojad rütmid, mis hingesulatamistemperatuuril hoidsid meid oma sügavates lainetes. Iga järgnev muusikalugu pani südame üha kiiremalt põksuma ning jala kindlamalt rütmi järgi tatsuma.
Ta haaras vaikselt, kuid järjepidevalt publikut. Kuulajaskonnaga oma loomingu abil kommunikeerudes saavutas ta nendega kiirelt vaimse kontakti. Publik tantsis grandioossete tunnete kütkeis!
Simply Redi kontsert oli killuks raskele töönädalale ja paljude ideaalmeelelahutus lõpetamaks suve.
Simply Red oli unustamatult kütkestav ja mälestusväärne - meeltes jääb kõlama nende lugu!
Ei oska tuua põhjust, miks ykski leht midagi niisugust avaldama peaks.
Välja arvatud võib-olla "Kesknädal".
Buffet'sid, buffett'e, buffet'eid ja buffee'sid sigineb viimasel ajal nagu kirpe koera selga. Ei saa ykski hotell ega rahvakogunemine neist yle. Ja mida sellise nimetuse all silmas peetakse, ei tea ykski kurat. Vanasti tähendas see toitudega kaetud lauda, mille ääres said inimesed käia head-paremat enda taldrikule tõstmas. Enamasti olid toidud kylmad ja inimesed pystijalu, kuid egas see reegel rauast olnud. Siis nimetati seda systeemi ka rootsi lauaks.
Tänapäeval pole aga Rootsi enam miski õige välismaa ja tema laudki on kaotanud igasuguse populaarsuse. Tähtis on leida oma toiduhunnikule peen nimi, millest inimesed aru ei saaks. Ja siin tulebki usinatele keelehuvilistele appi hulga b-de ja f-idega teadmata kombel häälduv ebamäärasega päritoluga võõrsõna - no kui see enam peen pole, ei kõlba kyll ykski nimetus!
Yhel kaunil päeval tekib mul lyhiyhendus ja ma kirjutan kõik sellised puhvetiteks.
Sõna on ju sama.
Kui me filminäitlejaist Nende Arnoldit (ehk Kalifornia kubernaatorit) endale ei saa ja Meie Teist Arnoldit ei taha (vaatamata pornokarjäärile), äkki saaksime siis Ronny, kui ilusti palume? Nende vana käib meile kyll ja mälu oli tal ka lõpuni parem kui Meie Esimesel Arnoldil.
Mis sest siis ikka, et ta surnud on.
...kõrvaltoas sellist inglise keelt, et valus hakkab.
Saa nyyd siis aru.
Paistetakse saadavat.
Alustasin õhtul Asimovi Asumi-sarja viimase raamatuga "Edasi, Asum". Sain mõne lehe loetud, kui vihastasin end herneks, kustutasin tule ja jäin vihaselt puhisedes magama.
"Ta kasutas teda kiviastmena." Mida see eesti keeles tähendada võiks?
Ei midagi. Mõistvalt suhtudes võib ju möönda, et ei tõlkija ega toimetaja pole iial hobuse selga roninud, aga mingi sõnavara võiks ju olla. Kui ingliskeelses originaalis oli "stepping stone", võiks see olla näiteks astekivi; kui midagi muud, siis olgu või trepiaste.
Hunt sellega, niisugust jura on seal veel palju.
Märksa hullem on, et raamatus kirjutatakse läbivalt mingisugusest Zerothi seadusest. Kes kurat see Zeroth kyll olla võiks? Yheski Asimovi teoses pole sellenimelist tegelast.
Ega ei saagi olla. Kui inimesed formuleerivad mingi teadusharu seadusi ning saavad kõigepealt valmis esimese, siis teise ja lõpuks kolmanda, ei teki sellest suurt segadust. Mis pannakse aga järjekorranumbriks seadusele, mis avastatakse pärast esimest kolme, kuid on esimesest seadusest tähtsam? Õige, eesti keeles oleks see nullis seadus, seadus number null.
Null on inglise keeles zero. Sellele lisandub järgarvu lõpp -th. Tulemus? Maagiline mystiline Zeroth.
Mida me sellest järeldame? Ei tõlkija, toimetaja ega korrektor (kui seesugust loomakest yldse enam vajalikuks peetakse) ei mõista inglise keeles numbreid lugeda. Kogu raamatu tõlkimise ja toimetamise ajal ei tekkinud neil ka pisimatki soovi keel ära õppida. Milleks? Et raamatu tõlkija võiks tunda huvi sama autori varasemate teoste vastu, ei tule niikuinii kõne alla. Egas ta mingi intjuligendinärakas ole, et raamatuid loeks, keeli õpiks või numbreid tunneks.
Tõlkis Matti Piirimaa,
toimetas Rein Põder,
kirjastas Eesti Raamat.
Kirjutage neile.
Mõne aja eest hõiskasin, et sain postist toredaid raamatuid. Puhkuse ajal õnnestus mul yks neist ka läbi lugeda. On sula rõõm tõdeda, et "Dirty Girls Social Club" oli sama hää kui ma arvasin ning paremgi veel. La Queen Sucial on terav keel, harukordselt tundlik sotsiaalne närv ning oskus esimest kõhklemata teise teenistusse rakendada.
Tuuge.
Kui ma saan teha midagi selle raamatu tõlkimise heaks, yritan.
***
Muu toreda seas juhiti mu tähelepanu Alessandro Baricco raamatule "Ookean meri". On tõesti väga hea.
See on tekst nagu vana maalitud siid, seda tuleb lugeda ettevaatlikult ja vähehaavalt, et mitte õrna kudet rikkuda.
Tasub vaeva.
Lugesin järgmisse "Visiooni" minevat Jaguar XK arvutust.
Poeedi hing on mingil imetabasel moel autotoimetajasse ära eksinud.
Mõeldes eesti poeetidele, ei tunnegi ma erilist kahetsust. Ehk ongi nii parem.
Tore ja hämmastav.
Päevast, mil igale kuulutajale "Jumal ytles mulle: on aeg alustada sõda paganate vastu!" vastatakse naabervoodist solvunult: "Mina pole ytelnud!", hakkan ma progressi uskuma.
***
Igasuguseid asju olen tahtnud kirjutada. Kuid tegelikult on mul kapis suurepärane Tarapaca Maipo orust Tšiilis, 2005. aasta Carmenère'ist tehtud. Ja Carmenère'iga on niisugune lugu, et 1867. aasta Phylloxera-katku järel peeti seda väljasurnuks, kuni 1994 selgus, et Tšiilis juuakse Carmenère'i Merlot' pähe.
Tagumne aeg see avada, enne kui Merlot'ks muutub.
Kapis on ka sama aasta Tarapaca Late Harvest, mis on segatud Gewürztraminerist ja Sauvignon Blancist. Aga see ootab teistsugust aega.
P.S. Kork on selline kena ja mustikakarva. Igasugu asju võib ju rääkida, aga mulle meeldivad ikkagi puukorgid. Värv tuletab meelde, et mõne aja eest sai proovitud Põltsamaa kihisevat mustikajooki. Veiniks ei tihka seda kutsuda, aga yllatavalt meeldiv oli kyll, marjane ja yldse mitte liiga magus ega toores, nagu Põltsamaa asjad pikka aega olid. Katsetaks või suisa veel midagi, ainult ei taha saatust liialt narrida. Las jääda parem hea mälestus.
Tarapaca hingab...
Irve arvab, et naftajuhtmete kahaneva usaldusväärsuse tõttu lähevad hobused hinda. Tõsi ta on, et me naftatipule yksnes selja taha lehvitada võime. Samas juhtub ka nendega piisavalt õnnetusi, nii et kui Tallinna börsil oleks hobuseindeks, kukuks see veel mõnda aega.
Mis meil siis yle jääb, kui oma koormad Iiahi kukile laduda.
Ammu juba aeg, et kuulsate iiri eeslite kõrvale ka eesti omad sigineks.
Aga seniks: kiss my ass, it's Irish!
Posts
All Comments
