Naivism, sotsialism ja säästud

Tänases lehes lobiseb Yale'i ylikooli majandusprofessor Robert J. Shiller sellest, kuidas Hiina edukam saab olla kui USA.

Peamised põhjused on paistavad olevat säästlikkus, usaldus valitsuse vastu ja sissetulekute avalikkus.

No ei saa ma kuidagi tänast jutlust pikemalt tsiteerimata.

Erinevus säästmise määrades on väga oluline ja see peab olema peamine põhjus, miks Hiina majanduskasvu tase on praegu kuus protsenti kõrgem kui USA oma. Kui inimesed säästavad poole oma sissetulekust, on nende investeeringutel potentsiaali majandus kiirel tempol liikuma panna.
/.../
Näiteks algas tõusev trend säästmises Hiinas umbes samal ajal, kui 1979. a viidi ellu ühe lapse poliitikat. See takistas sündivuse uut tõusu pärast kultuurirevolutsiooni 1966-1976. Hiljutine Nobeli laureaat Franco Modigliani väitis oma viimases avaldatud töös 2004. a, et see demograafiline muutus selgitab paljuski säästmise tõusu, kuna Hiina asendas investeeringud lastesse investeeringutega kapitali.
/.../
Hiinlased usaldavad oma valitsust rohkem, kuigi nad oma juhte ei vali. Vastavalt hiljutistele maailma väärtushinnangute uuringutele väljendas 96,7% hiinlastest usaldust oma valitsuse vastu, võrreldes kõigest 37,3% ameeriklastega. Samuti arvas 83,5% hiinlastest, et nende riik toimib pigem kõigi inimeste kui mõne suure huvirühma jaoks, kusjuures ainult 36,7% ameeriklastest arvas sama oma riigi kohta. Suhteliselt kõrge usaldusega suudavad Hiina valitsus ja ettevõtted seadustada ja ellu viia ranget poliitikat, mis soodustab säästmist ja majanduskasvu.
/.../
Lisaks mõistavad hiinlased ja ameeriklased väga erinevalt mõlemas riigis kasvavat majanduslikku ebavõrdsust. USAs, "kõigi võimaluste maal", on vaene olemise häbi talumatu ja kultuuriressurss selliste inimeste enesehinnangu säilitamiseks puudub.
/.../
Vastupidi sellele näevad vaesed inimesed Hiinas enamasti oma isiklikku olukorda kui üleminekunähtust. Inimesed mäletavad veel kultuurirevolutsiooni ja näevad end ellujäänutena ühises traumaatilises kogemuses, toetades kollektiivse ohvri toomist, et riik uuesti üles ehitada. Hiinas ei ole piinlik olla vaene, kui arvatakse, et lapsed või lapselapsed saavad olema jõukad ja edukad.
/.../
USAs on sissetulek hämar saladus, mida ei pruugita avaldada isegi oma abikaasale. Hiinas räägivad inimesed üksteisele, kui palju nad teenivad, suhteliselt muretult. Eriti Hiina külades on inimesed kursis, kuidas nende naabritel läheb. Silmatorkav tarbimine muutub vähetähtsaks, kui inimesed sinu sissetulekut juba teavad.

Allah paraku, arenenud sotsialismi eripäradest ei paista Shiller suurt midagi teadvat. Pikalt pole sellest mõtet jahuda, paar punkti torkavad aga silma.

Esiteks eeldab investeering säästudesse ka seda, et on, mida investeerida. Pole mõtet rääkida aktsiate ostmisest ja hoidmisest, kui kogu raha kulub igapäevasele elamisele ning kuritihti tuleb veel puudugi. Ei maksa unustada, et Hiinas kestis kodusõda sisuliselt 1950. aastani.
N-ö lastesse investeerimine võib tähendada ka seda, et lapsi vaadeldakse ennekõike kui tasuta tööjõudu - agraarriigile äärmiselt tyypiline, hiinlased on aga yritanud viimaseil aastakymneil just tööstust arendada. Seega on muutunud nii sissetulekute struktuur kui ka suhtumine perekonda.

Teiseks - no mis te arvate, kui Nõukogude Liidus oleks uuritud kodanike rahulolu valitsusega, kas protsent oleks olnud 99,9 või 100?

Aga mis siin ikka pikalt jahuda, kyll jõuab see kõik varsti Shillerile koju kätte. Valitsusega mittenõustumine võib "demokraatia kodumaal" juba praegu probleeme tekitada ja yleriiklikus meedias väga skeptiliseks minna ei õnnestugi, kyll ka need usaldusprotsendid tõusma hakkavad. Parem ikka kui ylemaailmne juutide ja kapitalistide - pardon, islamifašistide - ja kommunistide vandenõu. Eks demokraatia eksportimisega ole samad lood mis maavaradegagi: kui kõik välja viid, siis endale ei jää.