Kus on Loomakaitse Seltsi silmad?

Räägiks vahelduseks ka millestki sellisest, mis hinge peal ei ole.
Näiteks poliitikast.

Kyllap on igayhele Ryytli esinemisi jälgides aeg-ajalt silma jäänud, et tema silmi ilmub selline intelligentne, kyllaltki arukas pilk, just nagu tahaks ta midagi ytelda. Ei, see ei ole niisama suusoojaks mõeldud väljend, ta yritab tõepoolest meiega suhelda, ainult et ta ei oska. Kuigi see võib tunduda väheusutav, on ebamäärane, pooleldi artikuleerumatu mõmin, mida Ryytel kuuldavale toob, tegelikult ikkagi kommunikatsioonivorm - umbes samasugune nagu siis, kui Lassie yles-alla hypleb ja kiljub, pyydes teatada, et väike Timmy on järjekordselt kaevu kukkunud.

On ammugi mõistetav, et härrastel reiljanitel ja savisaartel puudub igasugune au- ja häbitunne, kuid kas tõesti ei leidu nende hingenärudes kybetki halastust vanainimese vastu? Koeragi silmavaatest on näha, kui tal on valus, ning seadus ulatab talle abistava käe, kaitsmaks õnnetut loomakest piinajate eest. Praegu pukis istuvad lehmakauplejad aga leiavad, et kyll see vana Miira ikka jaksab, tarvis ainult kõvemini piitsa anda. No kuulge, inimesed! Loomgi saab aru, kui tema yle naerdakse, aga Ryytliga toimuvat on juba tõesti piinlik vaadata! Oimetut elajalooma lohistatakse oheliku otsas yhelt laadalt teisele, sunnitakse kylarahva lõbustuseks jalalt jalale tammuma, käsu peale häält tegema ja sitsima.

Halastage ometi, nurjatud politrukid! Laske kurnatud setukal natukenegi puhata ja rahupõlve maitsta, enne kui presidendiameti vintsutused ta otsejoones taevastele karjamaadele saadavad. Jätke talle mingigi eneseväärikus. Mis tunne teil endil oleks, kui teiega niimoodi ymber käidaks, ah?

Kui muu ei aita, võiks moodustada Ryytli kaitseks väikese rahvaliikumise.