Ahne vähk ja...

Ebalogaalsel on rahvas punti kogunenud ja arutleb selle yle, millas ja kuidas keegi kunagi kellelegi lunijatest raha on andnud või siis mitte andnud ja mis siis ikka pärast seda juhtus.
Tjah, ega see lunijahõim vist suuremalt jaolt bloge loe.

Tartus Raekoja platsil oli mul kah kunagi, vast ehk poolteist aastat tagasi sedasorti lugu. Istusin, sõin ja lugesin Sartre'it, kui astus ligi yks kiitsakas tyyp ja hakkas seletama, et tema, näe, sai hiljuti vangist lahti ja tahaks hirmsasti koju sõita. Ei ole ma kunagi kuulnud, et keegi neist bussist või bussijuhist puudust tunneks, ikka rahast. Nii temagi. Mõtlesin, vaatasin ja nuusutasin. Ei haisenud viina ega õlle järele. Olen kyll kuri ja tige ja ylbe, aga tol hetkel tundus, et sihukesele võiks ometi erandi teha. Yks kord yle setme aasta.
Nii kui oma raha kätte sai, rikkus kõik ära ja kysis mu siidriklaasist lonksu.

Ilmselt sai ta siis mu pilgust ise aru, et oma soovi korrates saab järgmiseks mitte lonksu, vaid kipaka suvetooliga vastu pead.
Vabandas ette ja taha ning pistis plagama.

Ei järelda me sellest midagi.
Lihtsalt lugu.