Keskendumisvõimest

Kirjandusliku vägivalla otsa kirjutas esskaa:

võtke üks tekstilõik, pange stopper käima, lugege lõik läbi, pange stopper kinni, stopper uuesti käima, lugege tekst valjusti ette, stopper kinni. ja nüüd palun selgitada, kust tüübid, kes lugemiseks aega ei viitsi leida, leiaksid veel paar-mitu korda rohkem aega sama teksti endale ette lugeda laskmiseks.
kõneldud teksti muud halvemused kirjapanduga võrreldes, nagu tarvitamise lineaarsus ja suurem andmemaht, veel peale selle.

Ei mina oska sulle midagi selgitada, olen ise samasugune vana kõdu nagu sinagi. Las selgitavad need tuhanded ameeriklased, kes aastas kahe miljardi taala eest audioraamatuid ostavad. Ja "Sõrmuste isand" pole neist lintiloetud raamatuist sugugi pikim.

Tegelikult on asi suuresti selles, et inimestele ei meeldi lugeda, see läheb neil vaevaliselt ja valuga. Empekasse fail lykata ja seda edasi-tagasi kruttida on palju lihtsam, pealegi saab tyytud kohad alati skippida.

Teksti tuleb tajumiseks pisendada, ta tuleb muuta fragmentaarseks. Minagi ei suuda enam terveid telliseid järjest läbi lugeda (või kirjutada), mul on sada asja korraga pooleli, ma hyppan yhest aknast teise, söön, joon, kuulan muusikat, lappan vahepeal kolme lahtiolevat raamatut ja teen viiest asjast märkmeid. Miks ma proosat ei kirjuta? Keskendumisvõime on nii kasinaks kidunud, et ma ei suuda kirjutada midagi oluliselt pikemat kui sonett.

Helistage tagasi, kui ma haikudeni olen jõudnud.



P.S. Tegelikult käib see kõik meil lehes iga päev.
Inimesed kurdavad, et uue kujundusega ei mahu enam yhtegi tõsist asja inimestele selgitama.
Teised rõõmustavad vastu, et hea lyhike, lehe saab viie minutiga loetud.
Õigus on mõlemil ja räägitakse samast asjast, yks peab seda lihtsalt heaks ja teine pahaks.

Tahtsin teha täna ettepaneku, et kirjutame artikli tuuletunnelist. Haikudes.
Ei mäleta, kas tegin.
Tähelepanu hajus.