Kas kirjanduslikust vägivallast oleks abi?

Hanrahan kiidab, et Veidemannil olla õigus.

Nii ja naa.
Mõnes asjas tahaks takka kiita kyll. Hirmsasti tahaks. Nii kerge on olla mureliku suuga ja vaevelda isamaise Kultuuri saatuse pärast.
Saab sellest siis parem?

Ette kirjutada, kohustada ja käskida võib igasugu asju.
Ma ei kujuta ette, kuidas käskida inimest: armasta lugeda!

Meil on põlvkond, ja mitte esimene, kes ei loe.
Mõni lihtsalt ei taha, mõni tõenäoliselt ei oskagi. Sisuliselt. Imiteerib.
Kirjaoskamatus parandab mälu, tõsi ta on.

Mis me sellise maailmaga nyyd siis teeme?