Seiklused ja sekeldused

Kes inimese elu ikka huvitavaks teeb, kui mitte tema ise?


***

Eelmisel nädalavahel kaotasin Rakvere veekeskuses basseinipõhja sõrmuse. Otsisin seda pool tundi, siis jäi see yhele põnnidest poolkogemata varba kylge.

Otsides hakkas sukeldumine meeldima, nii et veetsin ka ylejäänud aja rohkem vee all kui peal. Tulemus - maailm kõikus mitu päeva. Tundus, nagu oleksid ees liiga kanged prillid: kõik asjad on kuidagi kaugel ja väikesed.

Täiesti loomulik muidugi, kui arvestada, et pea peal seisin ma viimati teises klassis ning pole ka muidu eriti sporti armastanud. Lisaks veel neljatunnise unega, sest öösel tegin tööd. Äkki sain põrutada, kui vesi pähe kukkus? Lõbus.


***

Järgmisel hommikul tõi yks lahke hing mu rongile nii, et jäin esimesest rongist poole minutiga maha. (Mu oma syy muidugi, kelle siis veel.) Istusin pool tundi autos ja kuulasin mälestusi Uus-Meremaalt, kuni uus rong ette tuli. Auto sõitis minema, mina tegin vagunis lapaka lahti ja tundsin ennast mõnusalt, kuni tuli piletimyyja. Selgus, et mul polnud sularaha.

Pakkusin pangaylekannet, kaht singipirukat ja yht kodust kaasa pandud juustuvõileiba, aga myyja rehmas käega ning läks edasi. Ylejäänud tee ootasin magamise asemel kontrolle, kes jäid siiski tulemata. Lõpuks äratati mind autokoolis mitu korda.


***

Paar päeva hiljem lõpetasin õhtul töö. Tõmbasin toaukse korralikult sneprisse ja panin toa valve alla. Tirisin kindad kätte, sättisin salli paik ja kaabu pähe ning astusin pika samuuga uksest välja. Kaks sammu eemal jäi jalg õhku seisma, suu vajus lahti ja ytles minupoolse osavõtuta: "P...!" Bussiga kojusõiduks vajalik ID-kaart jäi ju töölauale rahakotti.

No mis seal ikka, lähen tagasi. Aga uksekaart on ju samas rahakotis?

Ah, kobistan ukse taga, kyll valvur mind sisse laseb. Aga toavõti on mul kus?

Surusin kaabu sygavamalt pähe, vandusin mõttes veel natuke ja hakkasin läbi paksu tuule kodu poole trampima.