Õpetus noorkirjanikele: lugu tatist ja tetist

Aeg-ajalt käib mulle närvidele, milliseid lollusi õrnhinged eesti keele ja kirjandusega teevad. Kui mingeid kummalisi lykkeid tehakse teadlikult, olgu siis peale - enamasti aga synnib see puhtast rumalusest.

Olen väsinud samu asju pidevalt yle kordamast. Parem panen sedasorti punapuised õpetused siia kirja, siis on edaspidi, kuhu linkida.


***

Kord ennemuiste pakkus Johannes Aavik välja rea keeleuuendusi. Yks neist oli asendada -tud vormiga -t, näiteks kirjutada võõbatud asemel võõbat.

Teine soovitus oli asendada Aaviku arvates kole -tat- ilusama vormiga -tet-. Näiteks kirjutada palistatud asemel palistetud.

Kui kaks kokku panna, saame kirjakeele praeguste normide kohaste palistatud ja koolitatud asemele palistet ja koolitet, tapetud ja joostud asemele aga tapet ja joost.

Et jõuda aga yhe noore poetessi moodi värdvormini võõbatet, peab vaest eesti keelt ikka ysna jõhkralt vägistama.