Lõik kirjast

luuletusi võiks ju ka võtta nagu probleeme. sirutad näiteks käe riiulisse ja võtad luuleraamatu. avad esimeselt lehekyljelt. loed luuletuse läbi, tõmbad joone alla, kirjutad võrdusmärgi ja vastuse. luulekogu on siis nagu atemaatikaylesannete harjutusvihik. meetod on leida pikale luuletusele lyhike vastus, mis võrdub kogu eelnenud pika avaldisega. avaldusega. mis puha. kas niimoodi neid luuletusi kirjutataksegi? et mõtled välja vastuse, siis konstrueerid sellest tagaspidi luuletuse. mida pikem ja keerulisem saab, seda parem. peaasi ainult, et vastus õige oleks. tegelikult ma olen yhte sellist hiljuti isegi näinud. inglastel oli selline koolkond millaski, vist seitsmekymnendatel, nagu marsi koolkond. see sai nime craig raine'i luuletusest nimega marslane kirjutab koju postkaardi. raamatud on mehhaanilised linnud ja mõningaid neist hinnatakse tiivamustri pärast - nad panevad silmad sulama või keha karjatama ilma valuta. ma pole kunagi näinud, et ykski neist lendaks, kuid vahel nad istuvad käe peal. udu on siis, kui taevas on väsinud lendamast ja puhkab oma pehmet masinat maapinnal: kui maailm on pehme ja raamatulik nagu illustratsioonid krabiseva kattepaberi varjul. vihm on siis, kui maa on televiisor. sel on komme muuta värvid tumedamaks. auto on tuba, mille lukk on seespool - tuleb pöörata võtit, et vabastada maailm liikumiseks, nii kiireks, et sa pead vaatama filmilt kõike, mis vahele jäi. aga aeg seotakse randme kylge või peetakse seda karbis, kus see kannatamatult tiksub. kodudes magab kummitav aparaat, mis norskab, kui sa selle yles korjad. kui vaim nutab, tõstavad nad selle huulte juurde ja kussutavad häälitsedes unele. ja siiski äratavad nad selle yles, kõdistades seda sõrmega. ainult noortel on lubatud avalikult kannatada. täiskasvanud lähevad karistustuppa, kus on vesi, kuid mitte midagi söödavat. nad lukustavad ukse ja taluvad hääli yksi. kellelegi ei tehta erandit ning igayhe valul on erinev lõhn. öösiti, kui kõik värvid surevad, poevad nad paarikaupa peitu ja loevad iseenestest - värviliselt, silmad kinni.




Algtekst:

A Martian Sends A Postcard Home

Caxtons are mechanical birds with many wings
and some are treasured for their markings -

they cause the eyes to melt
or the body to shriek without pain.

I have never seen one fly, but
sometimes they perch on the hand.

Mist is when the sky is tired of flight
and rests its soft machine on ground:

then the world is dim and bookish
like engravings under tissue paper.

Rain is when the earth is television.
It has the property of making colours darker.

Model T is a room with the lock inside -
a key is turned to free the world

for movement, so quick there is a film
to watch for anything missed.

But time is tied to the wrist
or kept in a box, ticking with impatience.

In homes, a haunted apparatus sleeps,
that snores when you pick it up.

If the ghost cries, they carry it
to their lips and soothe it to sleep

with sounds. And yet they wake it up
deliberately, by tickling with a finger.

Only the young are allowed to suffer
openly. Adults go to a punishment room

with water but nothing to eat.
They lock the door and suffer the noises

alone. No one is exempt
and everyone's pain has a different smell.

At night when all the colours die,
they hide in pairs

and read about themselves -
in colour, with their eyelids shut.

-- Craig Raine

Wikipedia:

Martian poetry was a movement in British poetry in the late 1970s and early 1980s. Poets most closely associated with it are Craig Raine and Christopher Reid. The term Martianism has also been applied more widely to include fiction as well as to poetry. The word martianism is an anagram of one of its principal exponents: Martin Amis. Amis promoted the work of both Raine and Reid in the Times Literary Supplement and the New Statesman.