Pikk päev. Liiga väsinud, et kirjutada midagi pikka ja tarka.
Pikk. Jajah. Guardian avaldas Arianne Coheni suurepärase loo "Minu elu kaelkirjanikuna". Sellest, mis tunne on olla 6 jalga 3 tolli pikk naine. Kes tunneb, et on liiga pikk, lugege. See on yks suurepärane kirjatykk.
Arvutasin selle meetermõõdustikku ja sain 190 cm. Polekski nagu nii meeletult palju, omast arust tean vähemalt yht 188sentimeetrist tytarlast. Eestlase asi.
Hea inimene juhtis mu tähelepanu Peep Ilmeti jutule Loomingus. Rumal inimene olla seda juba maha teinud. Et Loomingust on mingil kummalisel kombel saanud looming.delfi.ee, saan ma seda juttu siin isegi linkida.
Lyhidalt ja ylejalgselt kokku võttes teeb Ilmetile muret, et luule pähe esitatav tekst ei ole enam luuleline. Sama asja väljendab teistpidi ja pisut karusemalt Kasaku Ennu ytelus, et uuema aja luule on halb proosa: kui tekst proosana ikka kuidagi avaldada ei kannata, tuleb ta ridadeks hakitult luule pähe ära trykkida.
Hunt selle Ilvesega ja Känd Männiga, keda Ilmet näiteks toob, oluline on põhimõte. Kas luule peaks pyydma proosast kuidagi eristuda või pole neil sisuliselt mingit vahet? Kas värsskõnel on yldse mingi eripära või moodustavad kõik maailma tekstid yhesuguse porija mödru?
Nii ja naa.
Yhtpidi puudutab see kõik yht vana teemat, mis mind juba ammu huvitab: Kultuuri olemasolu kysimust. Luule, kui ta on Luule, on kahtlemata igasuguses tõlgenduses Kultuur. Aga kas sellist Luulet ja Kultuuri ylepea olemas ongi?
Kultuuri olevaks postuleerijad loovad automaatselt ka dihhotoomia meie eludes: vastanduse õilsa, sakraalse kultuuri ning madala, profaanse argielu vahel. Seda vastandust on sajandite vältel lõhkuda pyytud. Kyll keskaegse (ja Bahtinile nõndavõrd armsa) karnevalikultuuri kaudu, kyll kõikvõimalikes lorilauludes pyhade meeste pihta, kyll käsitledes labaseid ja roppe teemasid õilsates vormides (Catullusest Barkovini), kyll vormi lõhkumise kaudu miniatuuride, vabavärsi või proosaluulega (mille spetsiifika ja vajalikkus tänini segaseks on jäänud).
Mulle selline lõhkumine tegelikult meeldib. Sakraalsusel ei tohi lasta puituda, muidu hakkab see peagi iseendast teatud osi välja praakima - inimene võib ju pyhaks pidada mida iganes - ning muutub inimvaenulikuks. Viimase aja katsetest tuleb meelde Valdur Mikita võrratu "Kirsiõieturundus", ehkki luule piiripostide kallal paneb ta vägitykke toime ka teistes raamatutes.
Samamoodi meeldib mulle vaimukas huligaansus teisteski kunstides, teaduses ja filosoofias. Mulle meeldib, mida teevad Tiit-Rein Viitso ja Ago Kynnap fennougristikas (ja viimase jõnglane luules). Mulle meeldib Arne Merilai (nii teaduses kui ka luules). Ja nii edasi. Perifeerias harrastatava radikaalse praktikaga saab mitte yksnes täpsustada, vaid ka muuta iga valdkonna piire, olgugi kõigile selge, kus selle syda asub. Säherduse torkimise ja suskimiseta ei arene miski.
Samas ja ometigi. Sellegipoolest.
Kui ma lappan mõnd Eesti tele- või raadiokanalit või todasama Delfitki, tekib ysna kiiresti tunne, et Kultuur on siiski olemas. Kusagil mujal, kahtlemata, ent kindlasti on. Ja see vajab kaitsmist. Eriti, kui kuskil on parasjagu kogunenud taas tõrvikutega rahvahulk, kes tuure yles korjab ning järjekordset kirjatarkade lintšimist ette võtta igatseb. Sotsioloogid on reetlikud, teadlased vastikud ning kirjanikud parasiidid. Teadagi.
Eks ma olen ise kah luulega kõiksugu tykke teinud. Kirjutanud sonette roppustest ja rõlgustest või, veel hullem, börsiylevaadetest. Lõhkunud struktuure ja painutanud piire. Mänginud keelega punktini, kus onomatopöa muutub lalibalisatsiooniks ning keegi kirjutatust enam päris hästi aru ei saa. (Aga vaata, kui ilusti kõlab!) Lõiganud vabavärsiks kokaraamatust võetud retsepte. (Mõnes sihukeses on luulekeel täitsa olemas. Näiteks täielikult algriimivaba proosatekst ei saa olla keskmisest SMSist pikem.) Žongleerinud poliitiliste teravustega, mis habemenugadeks ihutud. No ja siis?
Ilmeti Ilvese õnnetust õudusest jäi mulle juba Ekspressist lugedes meelde vaid yks asi: minu jaoks yletas too hea maitse piiri. Mitte kirjeldatud situatsiooni, vaid mõnitava suhtumise poolest. Just nagu seisaks kunstigaleriis rullnokk seinale maalitud sugundi ees ja häälitseks: "Äh-häh-hää!" Saab ju ka nii, aga kas on mõtet?
Võib-olla selles kogu asi ongi? Võib-olla ongi vaid hea ja halb kirjandus ning igayks peab ise otsustama, kus lõpeb yks ja algab teine. Kes seda ei oska, proovib teinekord uuesti. Otsustusvõimetute inimeste elu on niikuinii piin, tarvis neil siis kirjandusse minna.
P.S. Ilmet eksib, kui peab hääletut muusikat võimatuks. John Cage'i 4'33" selles just seisnebki.
Ehkki yksnes mõnes mõttes.
..ehk leia mõni sarnasus. Erinevuste järele ma ei kysigi.
Tahan ka Iiri roheliste poolt hääletada!
On täiesti loogiline, et säästliku veetarvituse eest kysitakse kaks korda rohkem raha kui veega laristamise eest. Viilutatud vorst on ju kah kallim kui latikaupa ostetav.
Säästja rõõm olgu sydames, mitte rahakotis. Ainult nii saab ta end tunda õilishingena, kelle otsuseid mõjutab mitte maine mammon, vaid hinge subtiilne õndsus.
Lugesin mõne aja eest mingist lehest, et eestlased on kohutavalt kõrk ja ylbe rahvas. Trammis istuvad nad teistest eraldi ja pigem seisavad, kompsud käes, kui et ennast kellegi kõrvale sätivad. Bussid hoiavad nad omaette, kyynarnukid õieli, igayks omas nurgas. Tänaval liiguvad tõtakal sammul, käed kyynarnukkideni taskus ja klapid kõrvas, mööda igast käega vehkijast ning abipalujast. Oma kaaskodanikega suhtleb eestlane aga yksnes läbi Delfi kommentaaride. Ilmselgelt on tegemist jälgi elajaga, kelletaoliste seast vaid yksikud väärivad ymberkasvatamist.
***
On yks inimtõug, kes elatub sellest, et räägib teistele töötegemisest ja motivatsioonist. Ilmsesti töötab suur osa neist lisaks koolitamisele ka personalijuhtide ja -spetsialistidena, kust muidu satuks pooltesse töökuulutustesse nõue, et silmad peavad särama. Säravatest silmadest kõneldakse telekas, jutustatakse internetis ning näidatakse Powerpointi-slaide konverentsidel. Rahvas kuulab ja plaksutab. Kellele ei meeldiks töötajad, kes ilma lisatasuta aina rohkem tööd teevad? Mõnikord mainitakse selles kontekstis ka neid, kelle silmad ei sära. Innukate inimeste hinnangul sellised ettevõttes kuigi kaua ei pysi, nad lähevad varsti ise minema. No ja kui ei lähe, eks siis tuleb aidata. Kuhu nad lähevad, ei tea keegi. Ära.
(Tegelikult tean ma ka mõnda sellist ettevõtet, kuhu osa neist lõpuks satub. Tavaliselt on need suurfirmad, kus valmistatakse palju yhesuguseid asju. Tehnoloogilised nõuded võivad seal kõrged olla, ent inimestele eraldatakse täpselt nii palju hingamisruumi, kui seadus otsesõnu nõuab. Praegusel ajal kasutatakse niisugustes ettevõtetes iga hilinetud minutit ära, et töötaja eeskirjade jõhkra rikkumise pärast lahti lasta - see on märksa odavam kui koondamine. Tuima näoga töötaja on kõige parem, see ei hakka millegi pärast nurisema. Tõsi, välisomanikud nõuavad tavaliselt, et töö aina efektiivsemaks muutuks, kuna väidetavalt on eestlane märksa vähem tootlik kui näiteks rootslane. Tööd tõhustatakse siiski yksnes kruve tihkemalt kinni keerates, mitte pyydes aidata töötajal ennast inimesena tunda. Kuidas rootslane niisugustes tingimustes töötaks, keegi igaks juhuks ei proovi. Aga et masendavat on lehtedes niigi palju, soovitavad optimistid millestki niisugusest mitte kirjutada. Kyllap on neil õigus.)
***
Tunnen yht kena vaikset inimest, kes lasti kord töölt lahti, sest ylemuse arvates ei naeratanud ta piisavalt palju. Tal on naeratus kyll, ma olen seda näinud. Meeldejäävalt ilus naeratus, muide. Ta lihtsalt kasutab seda vaid siis, kui talle selleks põhjust anda - ja mitte käsu peale. Pealegi on see veidi nukravõitu; ilmas on igasuguseid inimesi ning mõnikord kutsub seegi vägivaldse reaktsiooni esile.
***
Ma pole kordagi kuulnud, mida soovitavad motivaatorid pessimistidel endaga peale hakata. Mida peaks tegema need, kes on juba loomu poolest mõtlikud, nukrad ja yksildased? Mõeldes keskmise koolitaja verejanulisele, ent mitte eriti intelligentsele optimismile - arvatavasti ennast yles pooma. Kurbus on kuritegu. Keep smiling!
A says: Rahvaliitu võiks tabada mingisugune vaenulik ylevõtmine
A says: näiteks mingid uued ja tundmatud turuosalised võiksid ta yle võtta
A says: või siis seni mõnes muus sektoris tegutsejad
A says: ikka mitme miljoni kroonise aastakäibega asutus
B says: tead... oota natuke
B says: mõne aja pärast võime neile ise pakkumise teha
B says: võtame yhe krooniga
B says: ja siis saneerime
A says: just, meil on mõlemal ju parteikogemust parasjagu
B says: valimistele läheme loosungi all "Eesti esimene saneeritud erakond/The first sane party in Estonia"
B says: ingliskeelseks ametlikuks vasteks kirjutame "Party people"
B says: ("24 hour party people" on kardetavasti kaitse all)
A says: rahvaliit24
B says: .ee
B says: ei, oot
B says: rahvas24.ee
B says: inglise versioonid people.ee ja party.ee
B says: ja avalehel hulk ööklubipilte
Aeg-ajalt hämmastab mind, kuivõrd kergesti on isegi intelligentsed ja elunäinud inimesed valmis uskuma kurat teab mida. Olgu juutide, kommunistide, vabamyyrlaste ja kosmosesisalike yleilmaliste vandenõudega kuidas on, aga ka meie väikese kartulivabariigi poliitika ja ajakirjandus on fantaasiakyllaste konspiratsiooniteoreetikute vaimusilmis tõeline imedemaa. Pane ainult kopikas mulda ja homseks kasvab põllul terve rahapuu.
***
Yks mu noor kolleeg õhkas kunagi, silmis kustumatu igatsus ja kõik unelmate loojangu värvid: "Ah, kui kunagi EYSi listi saaks...!" - "No ja mis Sa sellega peale hakkaksid?" imestasin mina.
Niivõrd kui mina oma ylikooliajast mäletan, ei ole yliõpilasseltside ja -korporatsioonide meililistides suurt midagi huvitavat. Pets otsib Antsu telefoninumbrit, Peep ja Madis korraldavad jalgpallitrenni ning Siim kysib, mis õlut õllekassa varuma peaks. Poliitika, seksi, salamõrvade ning muu põnevaga tegelevad need, kes viitsivad, kusagil hoopis omaette.
Yhes börsiettevõttes sattusin kord nägema, kuidas rahvas omavahel arutles, miks tundmatuks jääda sooviva roosa majanduslehe töötajad neid kyll nii piiritult vihkavad. Tundus olevat yldlevinud arusaam, et lehetoimetuses on seinal tabel arvepidamiseks, kes on täna mitu korda Yrgvaenlasele ära pannud. See neiuke, kes kõige usinamalt udjab, saab õhtul ylemuselt pika pai ning tykikese šokolaadi.
Ei viitsinud selgitada, et tegelikult on lehetoimetuses kõigil kiire ning veebi uudistreialite mõtteprotsessid ei ulata enamasti konkreetsest ninaesisest ylesandest kaugemale. Kui keegi tõepoolest tahakski kedagi taga kiusata, ei oleks tal selleks lihtsalt aega. Kõik, mis inimesi häirib, synnib pigem kiirustamise ja ylelihtsustamise tagajärjel. Loogiline ju: kui mul on vaja selget ja lihtsat pealkirja, pilkupyydvat pilti, lyhikest ja loetavat lugu, ei hakka ma taustauuringute, yldpidi ja veel kurat teab millega nikerdama. Tähtis on lugu kuidagimoodi valmis saada, et siis konveieril järgmise kallale asuda. Mõni vanamoeline inime tõesti nikerdab ja pusib, aga tootmisnäitajates jääb selline nobenäppudele märgatavalt alla.
Yks tore ja arukas meediakr... no ei ole meediakriitik, väidab ta enese kohta. Hmh. Ytleme siis, et blogard - kirjutas hiljuti, kuidas Postimees ja Delfi kasutavad hirmkavalaid psyhholoogilisi nippe ja rafineeritud meetodeid, koostamaks just täpselt õige struktuuriga pealkirju, mis sunnivad isegi yllaimat vaimuinimest klikkima uudistel Paris Hiltoni aluspesust. No võib-olla ma natuke liialdan seda teooriat kirjeldades, aga mõte jääb samaks.
Ega ma milleski kindel ei ole. Ehk on Postimehes tõesti mõni kuri manipulatsioonispetsialist, õelalt naerev professor Jaan Goebbels, kes toimetusest hyljatud Tartu kontori keldris pisikese tasku-Postimehe abil ahvide kallal katseid teeb. Võib ju olla kyll, maailmas juhtub hullematki. Isegi Delfi emamajas võib see võimalik olla, kuigi nii vähe, kui ma sealset rahvast tean, paistavad nad kenad ja korralikud inimesed olema. Aga väljaspool Kollektiivse Aju kodupurki asuvaid alamsaite kyll nii ei tehta. Iga toimetaja toimetab oma pisikese aju ning elukogemuse piires: kratsib natuke kukalt, mõtleb senistele menu-uudistele ja läbikukkumistele ning imeb pöidlast uue pealkirja välja. Ei mingit subliminaalset manipulatsiooni, neurolingvilistilist programmeerimist ega isegi lihtlabast psyhholoogiat.
***
Miks inimestele meeldivad jutud imetabastest vandenõudest? Kyllap sel on mitu põhjust, igayhel omad lemmikud.
Yks on kindlasti see, et lihtsas maailmas on lihtsam elada. Igapäevane elu meie ymber kisub niikuinii hirmus keeruliseks kätte, juba palgapäevast järgmiseni elada pole alati kerge.
Teiseks on mõnel inimesel igatsus kellegi järele, kes oleks temast targem. Isa- või emakuju, võiks selle kohta ytelda. Keegi, kes teab, kuidas asjad olema peavad, ning suudab neid sedaviisi ka korraldada. Mis sellest, et kõik ta teod alati mõistetavad ei ole - iga põnn ei saa kah aru, miks laualina koos nõudega maha kiskuda ei tohi. Aga vähemalt on mingi kord majas.
Mõni ihkab hoopis suuremat põnevust kui tema töö ja kodu vahet marssimise rutiini mahub. Mõni kujutleb, et suudab salasepitsusi paljastades enda õilsust ja läbinägelikkust tõestada. Mõni... paljugi mis.
Mis kedagi ka ei motiveeriks, eks see kõik on ju inimlik. Olgu siis pealegi, las inimesed lõbutsevad. Ja lõppude lõpuks ei tähenda paranoia, et keegi sind ei jälitaks.
Mis seal Postimehe keldris ikkagi toimub, kus vanasti ajakirjanike söökla oli?
Samal õhtul - ja nüüd kerkib küsimus, kas on võimalik, et sama õhtu on korraga kahes kohas, hoopis kõnelemata mitmest kohast, mida mõni üsna mõtlematult nimetab "kõikjal". On ainult üks ühine tegur, ja see on ajamoment, aga õhtu ei koosne ainulkt kellalöögist, nii nagu päev ei koosne ainult kalendrilehest. Isegi õhtu on korraga ainult üsna piiratud alal, ja on neid, kes sama õigusega räägivad samal ajal hommikust. Sama õhtu on veel piiratumal alal, see on ainult siin, kus oleme meie ja kõik see, mida me näeme. Me ütleme: samal õhtul, - ja mõtleme seejuures kõigist seostest lahti mõtestatud aega, ja me võime mõelda seda ja muidki asju, mida heaks arvame, aga see on ainult meie mõte, mis, kui kõik arvesse tuleb, on ainult mäng, kuigi oivaline mäng. Oleme ainult sellega nii harjunud, et meie ei ütle enam lapse kombel "mängult" ja me isegi ei kujutle seda. Nii tõsiselt oleme harjunud võtma selle mängu reegleid, et meid tõsiselt pahandab, kui keegi nende vastu eksib.
Nagu ei saa öelda, et on päriselt sama õhtu, hommik või päev kahes kohas korraga, nii ei tohiks õieti ka öelda, et see on sama koht, kui aeg on erinev. See pole enam päris sama Palunurme, mis oli kevadel ja suvel, rääkimata sellest, mis oli aasta tagasi. /---/ Kõik muutub ja kõik sarnasus on ainult näiline, sest et me ise oma mõttes oleme selle terviku mitmekesisusest eraldanud.
- Kui sa oleksid neeger ja meil synniks poeg, paneksin ma talle nimeks Ubuntu.
- ?
- Ubuntu on nii ilus neegrinimi. Mina kyll paremat ei tea.
- ?!
- Tõsi, perekonnanimega ei läheks hästi kokku. Siis peaks seal midagi eestipärasemat yleminekuks vahel olema. Näiteks Ubuntu Kiviryntapuntaänta ***. Jah, see sobib kyll.
- !
Delfi tsiteerib Austraalia geeniuurijat Jennifer Gravesi: "Kolmesaja miljoni aasta eest oli Y-kromosoomis umbes 1400 geeni. Tänaseks on neid säilinud ainult 45, mis tähendab, et sama tempoga jätkates kaob Y-kromosoomist viimane geen umbes viie miljoni aasta pärast."
"Meesterahva Y-kromosoomis on geen nime SRY, mis lülitab lootel sisse munandite arenemise protsessi ja pumpab välja meeshormoone, mis määravad lapse meessoo. "
SRY? Tõepoolest, paremat nime oleks raske leida.
Ausõna, ma ei tea yhtki head põhjust. Iga kord, kui mõni tuttav õpetaja oma tööst räägib, näen ma neid õudusi unes ja ärkan mitu ööd järjest karjudes. Nemad aga peavad seda kõike loomulikuks, kehitavad õlgu ning lähevad hommikul jälle kooli.
***
Nii stressirohket tööd annab otsida. Jah, politseinikke ähvardatakse aeg-ajalt relvaga, vahel lendab isegi mõni kuul. Õpetajaid loobitakse iga päev kõige kättejuhtuvaga niisuguse sõimu saatel, mida politseinikud harva kuulevad. Ytle veel, et tänapäeva lastel on vaene sõnavara. Mis juhtub õpilasega, kes lööb õpetajat? Tavaliselt mitte midagi. Kui õpetaja nuriseb, et õpilane teda ignoreerib, tunnist sisse ja välja jalutab või klassis lärmab ja lõhub, sõimavad teda lisaks õpilasele ka vanemad. Enesekaitse tähendab töökohast ilmajäämist juba enne kohut.
Et õpetajatel igav ei hakkaks, toimub Eesti haridussysteemis igavene koolireform. Iga uus haridusminister tuleb oma ideedega, hakkab kõike otsast peale lammutama ja yles ehitama. Ykski neist ei pysi pukis nii kaua, et oma uuenduste lõppu näha; selle asemel tuleb järgmine minister, kes kõik hoopis teistpidi teeb.
Ammugi on teada, et väikekooli läheb tööle yksnes loll. Kõigil neil ripub hing paelaga kaelas. Väikeste koolide uksed sulguvad yksteise järel, allesjäänutes töötavad aga raudsete närvidega inimesed, keda ei häiri see, et nende töökoha likvideerimist majanduse olukorrast sõltumata igal aastal uuesti arutatakse. Võrdsuse huvides liidetakse-lahutatakse nyyd kyll ka suuri koole - sikud eraldatakse lammastest ning põhikoolid gymnaasiumitest. Näis, millal mõni minister poiste- ja tydrukutekoolid taastab.
Yksikud õpetajad erakoolides saavad tõepoolest korralikku palka. Ylejäänud vaatavad kord kuus pangaarvelt, kuidas omavalitsused palgamaksmist mängivad. Ja sedagi mängu muudkui kärbitakse.
Töötegemist paraku mängida ei saa. Äraelamiseks peab koormus tavaliselt silmini ulatuma, paremal juhul aga yle pea. Keevitaja teeb oma kaheksa tundi ära ja läheb koju. Kui leiab haltuurat, saab mõnel päeval kymme või kaksteist. Õpetajale makstakse yksnes koolitundide eest; vihikute parandamine, tundide ettevalmistamine, õpilaste vanematega kohtumine, arenguvestluste pidamine ja tuhat muud lõbustust on aga tasuta. Neid tunde ei loenda keegi.
Suvine pikk puhkus oli varem oluline pluss. Nyyd tahetakse see vähemalt osalt palgata puhkuseks muuta. Millest keegi sel ajal elab, on tema oma mure.
Siiani maksti õpetajatel õppelaen kinni. Pärast valitsuse viimatist otsust parastavad Delfi kommentaatorid: "Paras muidusööjatele, kes lootsid, et teised nende laenud kinni plekivad!"
***
Kes peaks sellistes tingimustes töötada tahtma? Rikas masohhist, kellel pole oma ajaga midagi mõistlikumat peale hakata ning kes yhtegi muud tööd ei oska.
Kõigile ylejäänutele oskan soovitada ainult yht: tulge koolist ära! Jah, praegusel ajal on uue tööga pisukesi raskusi. Aga kyllap seis vähehaaval paraneb. Varem või hiljem tuleb võimalus koolist lahkuda. Kasutage seda! Kui teil endast kahju ei ole, mõelge vähemalt oma lähedastele, kes teie pärast muretsevad.
Võib tõesti olla, et yhel kaunil päeval hakatakse Eestis õpetajaid inimese moodi kohtlema. Neile makstakse korralikku palka töö eest, mis jätab aega ka oma pere ja hobide jaoks. Nad ei pea oma puhkust ise finantseerima. Lapsevanemad teevad oma võsukestele kodus selgeks, et nood koolis viisakalt käituksid. Ministrid lõpetavad oma totrad mängud ja rahuldavad endi ebaloomulikke vajadusi yksteise peal mõnes kõrvalises kohas. Töötavad koolid jäetakse alles ning neid ei solgutata enam kokku-lahku. Ylikooli lõpetanud noore jaoks tundub kool igati meeldiv töökoht, kus võib iga senti peos veeretamata ära elada.
Tol päeval võite ju kooli tagasi minna.
See on nii kena idee, et ma kopeerin ta Trianglilt lihtsalt ära. Aitäh Trianglile. (Ja yhtlasi aitäh V.-le Triangli eest.)
Juhtusin kord kuulma noore daami kurtmist, et tal on mure. Pakkusin välja mitmesuguseid lahendusi, ent ei kõlvanud see, teine ega kolmas. Kippus pahasekski saama. Mitte seepärast, et lahendused olnuks halvad, vaid kuna ma ronisin tema probleemi lahendama. Misasja sa lahendad, tunneks siis parem kaasa! Seepeale sain juba mina kurjaks. Kaasa ei tundnud ikkagi.
Inimesed kohanevad oma probleemidega hästi. Vahel liigagi hästi. Mõni probleem muutub aja jooksul nii armsaks, et ei tahakski kedagi selle kallale lasta. Ära torgi võõrast muret!
Olen näinud mitutki sellist organisatsiooni, kus on majas jama. Samas on tegemist ikkagi oma maja jamaga. Hea perenaine ei lase majakraami laiali tassida, isegi kui seda kellelgi tarvis ei lähe. Äkki kunagi ikkagi läheb? Jamadega on nõndasamuti, Parem olgu oma ja tuttav jama, kui et keegi seda lahendama hakkab. Äkki kuulevad sellest võõrad? Ehk läheb hullemaks? Ehk peab jama asemele midagi muud leiutama? Ei ole vaja, olgu parem niisamuti edasi, nagu on.
Eks inimesed kardavad sedasama. Mis sellest, et mured on yksnes ajutiselt alla surutud, peitevahendid hädised ja meik mitte eriti veenev. Lahendus tähendab alati tundmatust. Muutused on hirmsad, tulevik tume. Las naine joob, mees peksab, laps väldib kooli ning hommikuti leidub kraanikausis verd. Vähemalt on see oma veri.
Kuna kõik praegust kipakat valitsuskoalitsiooni näpuga torgivad ja mõistatavad, mis edasi juhtuda võiks, aga keegi pole päris täpselt minu arvamust väljendanud. Nii et ma astun Laokooni ja Kassandra jälgedes ämbrisse ning panen ka oma mõtisklused kirja.
***
Hans H. Luik imestas "Keskpäevatunnis", miks olukorras, kus tööandjad ja töövõtjad on omavahel kokkuleppele saanud, nende kompromiss IRLile ja Reformierakonnale järsku ikkagi ei kõlba. Eriti imetabast pole siin midagi, "valgeid erakondi" on juba tykk aega populaarsuskysitluste põhjal juhitud. Peamiselt on sellega silma torganud kyll Reform kui juhtoinas - isegi sel määral, et aeg-ajalt võiks Eesti riiki välismaal esindada mitte Andrus Ansip, vaid tema nimekaim, Saar-Polli ylemus Andrus Saar. Või siis keegi Emorist.
Laias laastus ja kirvega vehkides võib ytelda, et sotsid esindavad valitsuses töövõtjaid ning paremerakonnad tööandjaid. Kui paremerakonnad tööandjate seisukohti ei toeta, ei esinda nad enam eriti kedagi. Aga on see siis oluline? Meil pole niikuinii seda kommet, et poliitikud valijate ees vastutama peaksid.
Järeleandmise korral sotside pooldajad IRLi ja Reformi poole niikuinii yle ei tuleks. Järelikult on ainus lootus lantida parempoolsete hääli, tuues neile kandikul kätte tööandjate lepitust väiksemad tööjõukulud. Tõsi, kandiku alla on kleepunud streigid ja muu toredus, millega ametiyhingud oma pahameelt võivad väljendada. Vilets kingitus kyll, ent paremat ei ole.
***
Sotsid võivad lahkumisest ainult võita. Praeguses majandussituatsioonis ei ole usutav, et valitsuse IQ ministrivahetusega järsult kasvaks ning riik suudetaks mõne geniaalse lykke abil kriisist kiiresti välja juhtida. (Geniaalsust on Eesti poliitikas yldse vähevõitu.) See tähendab, et valimiste aegu mäletavad kõik lehepealkirjadest, kuidas sotsid arukaid kompromisse tegid, ent lõpuks siiski põhimõtetele truuks jäid. Kui valitsus pärast remonti seadust muudab ning kompromisside arukust praktikas ei testita, seda parem.
Kalle Muuli väitel on Eestil sotside valitsusega suuresti vedanud, sest just tänu neile pole meil olnud samasuguseid streike nagu Lätis ja Leedus. Et kõnelusi peeti tänavate asemel valitsuses, hoidis ära pideva vastasseisu riigi ja töötajate vahel.
Muulil võib selles asjas õigus olla. See tähendab omakorda, et kui sotsid lahkuvad, on ametiyhingutel vabad käed. Iga "rahva õiglase viha" väljendus tõstab aga tahes-tahtmata sotside populaarsust ning tuletab neid valijatele meelde.
Muuseas, sotsidel on lisaks taktikalistele ka yks strateegiline pluss: erinevalt enamikust Eesti erakondadest on neil ideoloogia. Kaunikesti kaberneesotsidena (kes praegustest juhtsotsidest peale Padari on pikemalt fyysilist tööd teinud?) on nad seda kyll ysna lõdvalt võtnud, ent majanduskriis surub neile loosungid ise pihku.
Tõsi, Padar kui värske töölepingusõja kangelane partei eesotsas muudaks sotsid märksa populaarsemaks. Pole midagi parata, Pihl on just vasakpoolsete silmis ysna tugevalt kumminuia nägu. Aga eks Eesti sotsid ongi märksa parempoolsemad kui sotsidel muidu tavaks, nii et vasaku serva kaotus ei tohiks yldrahvalikku populaarsust oluliselt langetada, kui Pihl just viimasel hetkel millegi eriti tobedaga hakkama ei saa. No vast ei vea närvid vana miilitsat seekord alt.
***
Teoreetiliselt seisab Ansipi ees valik, kes kipaka vankri alla kolmandaks rattaks monteerida: Rahvaliit, Keskerakond või rohelised. Praktikas valikut muidugi pole. Kui ta just täielikku kannapööret ei tee ning ei veena nii IRLi kui ka Reformi sotsidele järele andma, tuleb teha ettepanek Rahvaliidule.
Keskerakonnal puudub valitsusse minekuks motivatsioon. Savisaar on alati olnud edukam lammutajana kui ehitajana. All-linnas loosungiga vehkides on lihtne populaarsena pysida, valitsusel on praegu aga võimalik teha ainult ebapopulaarseid otsuseid - või populismivint yle keerata ning välisriikide pragamise saatel riik pankrotti ajada.
Palju mõnusam on keskenduda Tallinnale, kus sotsid kyll trooni usinasti kõigutavad, ent praegu võib veel õnnestuda see päästa. Lõppeks on Keskerakond Tallinna korruptsiooni aastate vältel suuri investeeringuid teinud ning oleks äärmiselt kurb need pärast kohalikke valimisi korstnasse kirjutada.
***
Roheliste endigi seas pole yksmeelt, kas valitsusse yldse tahetakse. Mõni arukam manitseb teisi, et sealt pole praegu suurt midagi võita. Suur Tyyrimees muidugi ihkab iga killukestki võimu, mis teiste laualt pudeneb, aga tema arusaamist poliitikast ja majandusest iseloomustab suurepäraselt ka hiljutine teadaanne, et töölepinguseadus pole mingi oluline teema ning teda see ei huvita.
Tõsi, see on ysna täpselt see, mida suured poisid praegu väikeste suust kuulda tahavad. Ent siin on ka mõned agad.
Esiteks on see jutt lihtsalt naeruväärne. Kui seadus korralikult ära käkkida osatakse, on ametiyhingutel hea võimalus korraldada kõike, mida nad tahavad - kuni yldstreigini välja. Yldstreik pole oluline? Mõni ime, et ettevõtjad rohelisi eriti toetama ei kipu.
Teiseks tähendab praegu ylimalt tundlikul tööteemal tuima näoga ja lennult parempoolse seisukoha võtmine selget häälekaotust valimistel. Nii nagu sotsid, on ka rohelised mujal maailmas märksa vasakpoolsemad. See on Eesti yhiskonna eripära: sotsialistlikust yhiskonnast lahkumise järel (olgu see või yksnes nime poolest sotsialistlik) on vastureaktsioon nii tugev, et parempoolset ideoloogiat pooldavad needki, kellele see isiklikult kahjulik on. Sellest hoolimata hääletab roheliste poolt siiani hea hulk vasakpoolseid ja isegi anarhiste. Kuue protsendiga parlamenti pääsenult on muidugi hirmarukas mõte yks osa valijaist eemale peletada.
Kolmandaks yhinesid rohelised alles hiljuti umbusaldusavaldusega sellesama peaministri vastu, kelle valitsusse nyyd kiputakse. Et katse läbi kukub, oli algusest peale suhteliselt kindel. Motivatsioongi jääb segaseks, kuna võimalik koalitsioon Keskerakonna ja Rahvaliiduga poleks EERi populaarsust kuidagi tõstnud. Ehkki järsud suunamuutused on poliitikas ysna tavalised, on tuulelipp hea liitlane yksnes siis, kui tuul kindel pysib. Plekist kolakaga järsku vastu pead saada ei igatse keegi.
Järele jääbki Rahvaliit, kelle stiliseeritud rukkilillest saab kerge vaevaga ka vankriratta joonistada.
***
Tõsi, nyyd on Rahvaliidul suurepärane võimalus teha imelikke valikuid. Aga ega nendega nii või teisiti midagi väga hullu ei juhtu.
Kui Rahvaliit valitsusse ei lähe, ei yleta nad ysna tõenäoliselt järgmistel parlamendivalimistel kynnist. Või vähemalt on neil selleks kaunis suur lootus. Ehkki nad võiks sel juhul yhe valimistevahe riigi rahade asemel omal taskul vinduda ning teadmata põhjustel comeback'ile loota, on Eesti poliitika traditsioone meenutades sel juhul tõenäolisem liitumine mõne muu parteiga, võib-olla ka tykkhaaval.
Siinkandis on kombeks, et ka arvukas erakond võib yleöö kaduda, pysivaid maamärke on meie poliitikamaastikul vähe. Erilisi takistusi tulla ei tohiks, kuna oma ideoloogiat Rahvaliidul ei ole - ka see on kohalikus poliitikas auväärt traditsioon.
Sama iseloomu(tuse)joon aitab neid ka valitsusse minekul. Kahtlemata peavad nad selleks leppima töölepinguseaduse väänamisega nii paremale, kui annab - muidu poleks ju kogu manöövril mõtet. Aga ehkki Rahvaliit on vahel samamoodi lihtrahva esindajaks pyrginud kui sotsid ja Keskerakond, ei ulata rahvaliitlased enam kuidagi sotsidega kõrvu barrikaadidele ronima. Kompromissile minek on ilmselt paljude jaoks viimane piisk karikasse.
Kohalikel valimistel pole Rahvaliidul niikuinii lootust varasemat edu korrata, kuna Rahvaliidu lai levik maal toetus poliitilisele korruptsioonile, mis sõltub loomulikult võimust. Kui kooli katus või metsamehe töökoht sõltub erakondlikust kuuluvusest, ei jää inimesel midagi muud yle. Ent kui sel erakonnal pole järsku enam jaksu kohalikke pisiylemusi kaitsta, on noil mõistlikum otsida teine katusepakkuja.
Valitsuse kaalukeelena võib Rahvaliidule sadada pihku šanss mõnes vähem olulises asjas pirtsutada ja pisut loorbereid lõigata. Ehk suudab see nad isegi yle nelja protsendi läve upitada? Loota ju võib, lootma isegi peab.
Varem pole seal keegi kyll selgroo ja arukate otsustega silma paistnud. Ka suhteliselt mõistlik Jaanus Marrandi asendati kiiresti Karel Ryytliga, et kõigile oleks selge: vanad poliitbroilerid tunnistavad noored omaks. Tugevama partei puhul annaks see isegi pysimislootust, inimesi motiveerivad ikka karjäär ja magusad kohad. Kuid Reiljani protsess kõmiseb kurjakuulutavalt ning see ei pruugi jääda viimaseks. Lisaks õiglusele, korrale ja muudele ilusatele asjadele on on liiga paljud huvitatud ka Rahvaliidu pärandvarast (või selle tekitamisest).
***
Nii et tõenäoliselt on pilt varsti selline, nagu igal pool prognoositakse: pukis istuvad Reform ja IRL, nende jalge ees kykitab Rahvaliit, sotsid vehivad punase lipuga, Keskerakond hõõrub all-linnas käsi ning rohelisi ei pane keegi tähele.
Mis saab edasi? Ei midagi huvitavat. Suuri otsuseid Eestis ei tehta, meil reageeritakse mujal toimuvale. Vahel õnnestunult, sagedamini uimaselt, mõnikord päris äpardunult. Kerjused kerjavad, vargad varastavad ja litsid löövad litsi. Elu läheb edasi.
Muidugi on alati võimalus, et kõik läheb teisiti. Mida täpsem on ennustus, seda väiksem on lootus ta täideminekuks. Aga mõtiskleda ju ometi võib.
P.S. Juhuks, kui mõni lugeja selgitamata aru ei saa: ma ei esinda mitte kedagi peale iseenda. Nagu ikka maailmas, kus kõik ei jagune mustaks ja valgeks, ei meeldi mulle eriti pooli valida. Mul on omad sympaatiad ja antipaatiad kyll, ent ma olen teoreetik, mitte praktik, ning mõõdan seepärast kõigile sama pika puuga. Erinevalt mõningatest populistidest pole ma isegi mitte poliitika vastu tervikuna. Aga ma pole ka poliitika poolt, sõltumata selle harrastamise viisidest ja tulemustest. Sellest siis mõningane iroonia.
Päevaleht kirjutab:Poliitikutel on praegu keelatud enesele välireklaamidega hääli koguda, kuid reklaami- ja Euroopa Parlamendi valimise seadust tõlgendades või eirates tehakse poliitreklaami siiski.
Vastus pealkirjas esitatud kysimusele on lihtne: mingit vahet polegi. Yhed kohukesed kõik.
Eile võis trammiga sõitja näha juhitagusel seinal oleval ekraanil Max Kauri, kes seal lausus, et Euroopa vajab muutust. Kinokülastajad võivad aga väikestel ekraanidel näha Indrek Tarandit.
...
Kauri sõnul pole reklaamil erakonna nime, mistõttu ei tohiks see ka seadusega pahuksis olla.
...
Indrek Tarand lähtub oma sõnul arusaamast, et välireklaam asub väljas.
Juriidiliselt On Kõik Korrektne.
Nohu, köha ja muud lõbustused juba pikemat aega. Samas ei välista see kõik ka varasemate probleemide jätkumist.
Tunnen, et otsaesine on tuline. Kraadiklaas ytleb: 35,4 'C.
Sucks to be a zombie.
Kui saaksin, pistaksin mõne sedasorti laulu vahel tööjuttude sekka. Aga et see pole ilmselt siiski minu võimuses (või kui, siis ainult yks kord), las ripub sedapuhku siin.
Yhtlasi tervitan selle looga kõiki Margaret Thatcheri fänne.
Christy Moore - Ordinary man
I'm an ordinary man, nothing special nothing grand
I've had to work for everything I own
I never asked for a lot, I was happy with what I got
Enough to keep my family and my home
They say that times are hard and they've handed me my cards
They say there's not the work to go around
And when the whistle blows, the gates will finally close
Tonight they're gonna shut this factory down
Then they'll tear it down
I never missed a day nor went on strike for better pay
For twenty years I served them best I could
With a handshake and a cheque it seems so easy to forget
Loyalty through the bad times and through good
And the owner says he's sad to see that things have got so bad
But the captains of industry won't let him lose
He still smokes his cigar, he drives a brand new car
Still he takes his family on a cruise
He'll never lose
It seems to me a cruel irony
He's richer now than ever he was before
Now my cheque is spent and I can't afford the rent
One law for the rich, one for the poor
Every day I've tried to salvage some of my pride
To find some work so's I might pay my way
Everywhere I go, the answer's always no
No work for anyone here today, no work today
And so condemned I stand just an ordinary man
Like thousands beside me in the queue
I watch me darling wife trying to make the best of life
God knows what the kids are going to do
Now we're faced with this human waste
A generation cast aside
And as long as I live, I never will forgive
You've stripped me of dignity and pride, you've stripped me bare
You've stripped me bare
No work today, no work today
Mineval reedel leidsin maast kala. Kala oli minu silmamõõdutu silma järgi ligi pool meetrit pikk, suur ja rammus ning vedeles pargi servas keset Tallinna linna. Oma silmast oli kala juba ammu ilma jäänud, lähedal keksis vares ja ootas, millal ma ära lähen.
Ise ta seda sinna ei tassinud, kala oli laululinnust vähemalt kaks korda suurem. Kyll aga seisis teisel pool teed välisministeerium. Kehitasin õlgu ja mõtlesin, et kyllap see ministeeriumi kala oli: ministeeriumites ikka apsakaid juhtub. Libises aknast välja ning tuul kandis eemale. Hea, et keegi viga ei saanud.
Kahju ainult, et fotokat kaasas polnud. Egas mereriigi pealinna tänavail kalu iga päev näha saa.
Avastasin, et veel yks kena inimene kaalus mõne aja eest blogi lukustamist. Ikka juhtub, et keegi pole kellegi arvates piisavalt diskreetne olnud. Siis keevad emotsioonid yle pea või ähvardab keegi kedagi koguni tagajärgedega. Nii või teisiti jama.
Mõnes mõttes on see kõik ka minu jaoks juba nähtud mure, mõnes mõttes muidugi mitte. Olen enamasti pyydnud eraelulistest detailidest kaarega ringi käia, aga alati pole osanud. Tööasjadest olen võtnud veidi väiksema kaarega ning kyllap vahel mitte väga targasti. Kord tõstatas yks mitte väga arukas kolleeg isegi kysimuse, kas firma töötajal tohib ikka reklaamikliendi kohta mingi isiklik arvamus olla. Aga no on, mis on ja ytlen, mida arvan. Kellele ei meeldi, ärgu lugegu.
Parooli alla minekut pole ma kyll kunagi kaalunud. Osalt ehk sellegipärast, mida enda harjumustest märganud olen. Aegade jooksul on mitugi minu loetud blogi kinniseks muutunud. Mitme jaoks neist ma parooli olen kysinud? Ei yhelegi. Selleks peaks inimest väga lähedalt tundma. Muidu on alati selline tunne, nagu roniks aknast kellegi elutuppa. Ma ise ei talu sugugi pealetykkivaid tyype, seda vähem on siis tahtmist endal säherduseks muutuda.
Teisalt oli mul yksvahe luuleblogi. Indekseerimise keelasin robotitel kyll kiiresti ära, paar inimest ikkagi linkisid. Miski masendushoo aegu keerasin tolle siiski kinni. Nyyd on tast jäänud veebipõhine taskuraamat, kuhu aeg-ajalt mitte-päris-musti tekste riputan ning kymmekond inimest neid lugemas käivad. Viimasel ajal pean kyll sealgi juba mõtlema, mida yles panna ja mis enda teada jätta. Eks luule on isiklikum kah kui jutud stiilis "nägin metsas konna".
Kõigele lisaks olen vähemalt yhest sellisestki juhtumist kuulnud, kus suhteliselt leebet isemõtlejat olla kapo kimbutama hakanud. Kyllap sel juhul on paroolid siiski õigustatud, kui just ise idiotismiga sõdida ei viitsi. Tundsin kunagi paari sealset inimest, olid päris arukad ja toredad poisid. Aga ju peavad nemadki enda olemasolu ja eelarvet kuidagi õigustama. Terroriste meil pole, igal aastal ei jaksa peaministergi monumente tassida... Nii need salasõnad tulevad. Konspiratsioon kasvab, telefoniõigus levib ning varsti tuleb taas tavakäibesse fraas "see ei ole telefonijutt".
Aga see pole tõepoolest enam blogijutt.
Miski ei kao, ilma et miski muu asemele tuleks. Tänu sellele, et mu lapakas neljapäeval ohkas ja pildi kotti pani, olen sunnitud ajama läbi lauaarvutile kipakalt installitud Ubuntuga, kus pole yhtki muusikaprogrammi. Seepärast avastasingi reede hommikul Absolute Radio.
Viimati meeldisid raadio-DJd mulle umbkaudu 1989. aastal. Pärast toonast Lauliku ja Mesilinnu tudengiraadiot on kõik raadios hommikuti lamisejad osutunud talumatuteks. Aga selle Briti raadiojaama hommikuprogrammi kuulan ma mõnuga.
Reedeti paistab neil olema yritus nimega "Bad Joke Friday". Kuulajad helistavad raadiosse ja räägivad silmapaistvalt viletsaid nalju. Nali kuulutatakse tõeliselt viletsaks ja pääseb Hall of Fame'i, kui kogu stuudios mitte keegi isegi ei turtsata. Reede õhtul sõpradega juttu vestes põhjustasin sellest rääkides niisuguse naerumyrina, et kõrtsi lagi tahtis alla tulla.
Täna hommikul tulin teadvusele selle peale, et suurepärane Jo Russell kuulutas pyhaliku muusika saatel välja kampaania "Belt Up Britain". Kui jumal ei andnud neljandal päeval käsku, et meeste pyksid peavad igavesest ajast igavesti aeglaselt alla vajuma, miks peaks kõik siis nende tagumikupragusid ja aluspesu nägema? Kes käskis tõusta toolilt nii, et pool pykstest maha jääb? "Belt Up, Britain, I don't wanna see your underwear anymore!" Ja, muuseas, see kehtib naiste kohta ka.
Mul tuli seepeale meelde viimane nähtud synnipäev, kus kõik teised said põrandal seisnud lapakast ilma probleemideta muusika otsitud, aga yks kena inime toetas nina arvutisse ja ajas enda istmiku niimoodi vastu taevast, et ylejäänutel tekkis tahtmine seda laudlinaga katta. No tõepoolest, eks ole. Inimene, osta endale vöö!
Thank you, Joanna Russell. You made my day!
Tuli õhtu. Tööd teha ei saanud ja midagi lugeda ei jaksanud. Niisama endale ja teistele närvidele käia polnud kah mõtet, läksin parem kondama ja tegin käigupealt mittemidagiytlevaid märkmeid.
***
Vähemasti närimata käbide hulga järgi otsustades mahuks siia metsa veel mitu head vankritäit oravaid.
***
Just siis, kui näib, et linnud hakkavad lõpetama ja varsti saabub koristaja, liigub yle taevaveere haneparv. Ega neid muidugi näha ole. Ehk on see vaid mõni andekas kährik, kes kappab mööda kauget võsa, harjutades võõrkeeli.
***
Öösel lõhnab mets hoopis teisiti. Aga praegu on veel yleminekuaeg. Ja pimedal lombiveel teeservas pole muud kui vesikirbud. Miks nad ei maga? Kas mina ajasin nad yles?
***
Ei saanud just palju. Aga on ka tobe võsa vahel tuiata ja alatasa mobiiliekraanile vahtida. Viisakas inime pöörab ikka ymberkaudsetele tähelepanu. Kui ma linnas enamasti nii kena ei ole, võiks vähemasti metsaski ennast kokku võtta.
Kas kuskil on mõni koht, kus litograafiat saab oma käega järele proovida? Ma mõtlen just katsetamist, puhtalt kogemuse mõttes. Hästi natuke. Mitte korralikku õppimist või midagi sellist.
Näiteks said yhel ilusal suvepäeval kõik soovijad Albu mõisa õues klaasitykkidest vitraažihakatise kokku panna. Mina ka.
(Märkus iseendale: loe Wikipediast ja mõnest targast raamatust yle, kuidas see litoasjandus täpselt käib. Et yhel hetkel lolli olukorda ei satuks.)
Ei jaksa sygavamõtteline olla. Olen parem nostalgiline ja soovitan vaadata, kuidas verinoor Tõnis Mägi tukka loopis. 1980. aasta olympiamängude puhuks tegi luuletuse esipoeet Roždestvenski ise, Tuhmanov viisistas ja puha - ikkagi Tõeline Kunst. Hurraa? Hm. Võib-olla.
Yks lollimaid olukordi on see, kui sa mingit asja tõepoolest tead ja oskad, aga kui hakatakse mingit imevahvat projekti aretama, ei huvita su teadmised kedagi. Proovid alguses midagi sekka piiksatada ning saad vastuseks, et kõik on asjatundjate poolt tehtud ja midagi muuta ei saa. Lõpuks lööd ikkagi käega, istud ja vaatad niisama või nokid taustal vaikselt nina.
Tegelikult pole selles ju midagi kurba. Mida vähem tööd, seda rahulikum. Saab tegeleda taustal millega huvitava ja vajalikuga. Eks yldine blaseerumus kyll syveneb, aga see tuleb ajapikku niikuinii. Sellega tuleb lihtsalt elada.
Juba mitu aega mõlgub mul meeles mõte teha raamat muuseumidest. Selles ei oleks yhtki maali või muud näidisobjekti, kyll aga hulgaliselt fotosid kõigest muust, mis muuseumides leidub. Raamatu võiks teha kahes jaos; esimeses pooles oleksid piltidel asjad ja teises inimesed. Muuseumitädid (ja -onud) on vähemalt sama huvitav rahvas kui fotograafid, keda ma ammugi pildistada armastan.
Mis on muuseum? On see asi, mida seal oletatavasti eksponeeritakse, näiteks kunst? On see maja? On need inimesed? Kui ma ytlen "muuseum andis välja raamatu" või "ma väljun muuseumist", mida ma siis silmas pean? Kas oleks võimalik teha muuseum, milles ei näidataks midagi peale muuseumi enese? Mis on muuseumis kõige tähtsam? Aga tähtsuselt teine? Mis on muuseumi sine qua non - ja kui palju neid olla võib, või kas vältimatus hajub yhtlaselt mööda pikka ahelat lõpmatusse?
Laupäeval juhtusin yhtjutti ysna mitmesse kultuuriasutusesse: käisin Adamson-Ericu muuseumis, Loodusmuuseumis, Oleviste tornis ja Kullo lastegaleriis (või mis selle asutuse õige nimi ongi). Oli tore ja põnev. Aga neiski sain paar minu arust kõige huvitavamat kaadrit hoopis muust.
Milline kunst on kunst? Milline mõte on vaimukas ja milline vaimutsemine?
Vaidlesime täna Adamson-Ericu muuseumis, kas Tige Kivi on tore mõte või võib iga lasteaed sihukesi kymnete kaupa teha. Täpsemalt yteldes Tige Kivi ja Häbelik Kivi ja Kallis Kivi. (Katrin Pere tegi.) Täpsemalt yteldes kyll ka eriti ei vaielnud, yksnes sedastasime arvamuste lahknevuse. Aga kysimus on ikkagi kysimus.
"Eesti vabaõhumuuseumis toimunud mõttetalgud said lisaks mitmetele ärategemise-lubadustele ka konkreetse väljundi – otsustati luua Eesti vabaõhumuuseumi võprade velts."
Veider. V ja S pole ju klaviaturil isegi kõrvuti.
Posts
All Comments
