Pyksid yles!

Miski ei kao, ilma et miski muu asemele tuleks. Tänu sellele, et mu lapakas neljapäeval ohkas ja pildi kotti pani, olen sunnitud ajama läbi lauaarvutile kipakalt installitud Ubuntuga, kus pole yhtki muusikaprogrammi. Seepärast avastasingi reede hommikul Absolute Radio.

Viimati meeldisid raadio-DJd mulle umbkaudu 1989. aastal. Pärast toonast Lauliku ja Mesilinnu tudengiraadiot on kõik raadios hommikuti lamisejad osutunud talumatuteks. Aga selle Briti raadiojaama hommikuprogrammi kuulan ma mõnuga.

Reedeti paistab neil olema yritus nimega "Bad Joke Friday". Kuulajad helistavad raadiosse ja räägivad silmapaistvalt viletsaid nalju. Nali kuulutatakse tõeliselt viletsaks ja pääseb Hall of Fame'i, kui kogu stuudios mitte keegi isegi ei turtsata. Reede õhtul sõpradega juttu vestes põhjustasin sellest rääkides niisuguse naerumyrina, et kõrtsi lagi tahtis alla tulla.

Täna hommikul tulin teadvusele selle peale, et suurepärane Jo Russell kuulutas pyhaliku muusika saatel välja kampaania "Belt Up Britain". Kui jumal ei andnud neljandal päeval käsku, et meeste pyksid peavad igavesest ajast igavesti aeglaselt alla vajuma, miks peaks kõik siis nende tagumikupragusid ja aluspesu nägema? Kes käskis tõusta toolilt nii, et pool pykstest maha jääb? "Belt Up, Britain, I don't wanna see your underwear anymore!" Ja, muuseas, see kehtib naiste kohta ka.

Mul tuli seepeale meelde viimane nähtud synnipäev, kus kõik teised said põrandal seisnud lapakast ilma probleemideta muusika otsitud, aga yks kena inime toetas nina arvutisse ja ajas enda istmiku niimoodi vastu taevast, et ylejäänutel tekkis tahtmine seda laudlinaga katta. No tõepoolest, eks ole. Inimene, osta endale vöö!

Thank you, Joanna Russell. You made my day!