Kuidas remontida valitsust, ehk yks pikk ja tyytu mõtisklus kohaliku poliitika teemadel

Kuna kõik praegust kipakat valitsuskoalitsiooni näpuga torgivad ja mõistatavad, mis edasi juhtuda võiks, aga keegi pole päris täpselt minu arvamust väljendanud. Nii et ma astun Laokooni ja Kassandra jälgedes ämbrisse ning panen ka oma mõtisklused kirja.


***

Hans H. Luik imestas "Keskpäevatunnis", miks olukorras, kus tööandjad ja töövõtjad on omavahel kokkuleppele saanud, nende kompromiss IRLile ja Reformierakonnale järsku ikkagi ei kõlba. Eriti imetabast pole siin midagi, "valgeid erakondi" on juba tykk aega populaarsuskysitluste põhjal juhitud. Peamiselt on sellega silma torganud kyll Reform kui juhtoinas - isegi sel määral, et aeg-ajalt võiks Eesti riiki välismaal esindada mitte Andrus Ansip, vaid tema nimekaim, Saar-Polli ylemus Andrus Saar. Või siis keegi Emorist.

Laias laastus ja kirvega vehkides võib ytelda, et sotsid esindavad valitsuses töövõtjaid ning paremerakonnad tööandjaid. Kui paremerakonnad tööandjate seisukohti ei toeta, ei esinda nad enam eriti kedagi. Aga on see siis oluline? Meil pole niikuinii seda kommet, et poliitikud valijate ees vastutama peaksid.

Järeleandmise korral sotside pooldajad IRLi ja Reformi poole niikuinii yle ei tuleks. Järelikult on ainus lootus lantida parempoolsete hääli, tuues neile kandikul kätte tööandjate lepitust väiksemad tööjõukulud. Tõsi, kandiku alla on kleepunud streigid ja muu toredus, millega ametiyhingud oma pahameelt võivad väljendada. Vilets kingitus kyll, ent paremat ei ole.


***

Sotsid võivad lahkumisest ainult võita. Praeguses majandussituatsioonis ei ole usutav, et valitsuse IQ ministrivahetusega järsult kasvaks ning riik suudetaks mõne geniaalse lykke abil kriisist kiiresti välja juhtida. (Geniaalsust on Eesti poliitikas yldse vähevõitu.) See tähendab, et valimiste aegu mäletavad kõik lehepealkirjadest, kuidas sotsid arukaid kompromisse tegid, ent lõpuks siiski põhimõtetele truuks jäid. Kui valitsus pärast remonti seadust muudab ning kompromisside arukust praktikas ei testita, seda parem.

Kalle Muuli väitel on Eestil sotside valitsusega suuresti vedanud, sest just tänu neile pole meil olnud samasuguseid streike nagu Lätis ja Leedus. Et kõnelusi peeti tänavate asemel valitsuses, hoidis ära pideva vastasseisu riigi ja töötajate vahel.

Muulil võib selles asjas õigus olla. See tähendab omakorda, et kui sotsid lahkuvad, on ametiyhingutel vabad käed. Iga "rahva õiglase viha" väljendus tõstab aga tahes-tahtmata sotside populaarsust ning tuletab neid valijatele meelde.

Muuseas, sotsidel on lisaks taktikalistele ka yks strateegiline pluss: erinevalt enamikust Eesti erakondadest on neil ideoloogia. Kaunikesti kaberneesotsidena (kes praegustest juhtsotsidest peale Padari on pikemalt fyysilist tööd teinud?) on nad seda kyll ysna lõdvalt võtnud, ent majanduskriis surub neile loosungid ise pihku.

Tõsi, Padar kui värske töölepingusõja kangelane partei eesotsas muudaks sotsid märksa populaarsemaks. Pole midagi parata, Pihl on just vasakpoolsete silmis ysna tugevalt kumminuia nägu. Aga eks Eesti sotsid ongi märksa parempoolsemad kui sotsidel muidu tavaks, nii et vasaku serva kaotus ei tohiks yldrahvalikku populaarsust oluliselt langetada, kui Pihl just viimasel hetkel millegi eriti tobedaga hakkama ei saa. No vast ei vea närvid vana miilitsat seekord alt.


***

Teoreetiliselt seisab Ansipi ees valik, kes kipaka vankri alla kolmandaks rattaks monteerida: Rahvaliit, Keskerakond või rohelised. Praktikas valikut muidugi pole. Kui ta just täielikku kannapööret ei tee ning ei veena nii IRLi kui ka Reformi sotsidele järele andma, tuleb teha ettepanek Rahvaliidule.

Keskerakonnal puudub valitsusse minekuks motivatsioon. Savisaar on alati olnud edukam lammutajana kui ehitajana. All-linnas loosungiga vehkides on lihtne populaarsena pysida, valitsusel on praegu aga võimalik teha ainult ebapopulaarseid otsuseid - või populismivint yle keerata ning välisriikide pragamise saatel riik pankrotti ajada.

Palju mõnusam on keskenduda Tallinnale, kus sotsid kyll trooni usinasti kõigutavad, ent praegu võib veel õnnestuda see päästa. Lõppeks on Keskerakond Tallinna korruptsiooni aastate vältel suuri investeeringuid teinud ning oleks äärmiselt kurb need pärast kohalikke valimisi korstnasse kirjutada.


***

Roheliste endigi seas pole yksmeelt, kas valitsusse yldse tahetakse. Mõni arukam manitseb teisi, et sealt pole praegu suurt midagi võita. Suur Tyyrimees muidugi ihkab iga killukestki võimu, mis teiste laualt pudeneb, aga tema arusaamist poliitikast ja majandusest iseloomustab suurepäraselt ka hiljutine teadaanne, et töölepinguseadus pole mingi oluline teema ning teda see ei huvita.

Tõsi, see on ysna täpselt see, mida suured poisid praegu väikeste suust kuulda tahavad. Ent siin on ka mõned agad.

Esiteks on see jutt lihtsalt naeruväärne. Kui seadus korralikult ära käkkida osatakse, on ametiyhingutel hea võimalus korraldada kõike, mida nad tahavad - kuni yldstreigini välja. Yldstreik pole oluline? Mõni ime, et ettevõtjad rohelisi eriti toetama ei kipu.

Teiseks tähendab praegu ylimalt tundlikul tööteemal tuima näoga ja lennult parempoolse seisukoha võtmine selget häälekaotust valimistel. Nii nagu sotsid, on ka rohelised mujal maailmas märksa vasakpoolsemad. See on Eesti yhiskonna eripära: sotsialistlikust yhiskonnast lahkumise järel (olgu see või yksnes nime poolest sotsialistlik) on vastureaktsioon nii tugev, et parempoolset ideoloogiat pooldavad needki, kellele see isiklikult kahjulik on. Sellest hoolimata hääletab roheliste poolt siiani hea hulk vasakpoolseid ja isegi anarhiste. Kuue protsendiga parlamenti pääsenult on muidugi hirmarukas mõte yks osa valijaist eemale peletada.

Kolmandaks yhinesid rohelised alles hiljuti umbusaldusavaldusega sellesama peaministri vastu, kelle valitsusse nyyd kiputakse. Et katse läbi kukub, oli algusest peale suhteliselt kindel. Motivatsioongi jääb segaseks, kuna võimalik koalitsioon Keskerakonna ja Rahvaliiduga poleks EERi populaarsust kuidagi tõstnud. Ehkki järsud suunamuutused on poliitikas ysna tavalised, on tuulelipp hea liitlane yksnes siis, kui tuul kindel pysib. Plekist kolakaga järsku vastu pead saada ei igatse keegi.

Järele jääbki Rahvaliit, kelle stiliseeritud rukkilillest saab kerge vaevaga ka vankriratta joonistada.


***

Tõsi, nyyd on Rahvaliidul suurepärane võimalus teha imelikke valikuid. Aga ega nendega nii või teisiti midagi väga hullu ei juhtu.

Kui Rahvaliit valitsusse ei lähe, ei yleta nad ysna tõenäoliselt järgmistel parlamendivalimistel kynnist. Või vähemalt on neil selleks kaunis suur lootus. Ehkki nad võiks sel juhul yhe valimistevahe riigi rahade asemel omal taskul vinduda ning teadmata põhjustel comeback'ile loota, on Eesti poliitika traditsioone meenutades sel juhul tõenäolisem liitumine mõne muu parteiga, võib-olla ka tykkhaaval.

Siinkandis on kombeks, et ka arvukas erakond võib yleöö kaduda, pysivaid maamärke on meie poliitikamaastikul vähe. Erilisi takistusi tulla ei tohiks, kuna oma ideoloogiat Rahvaliidul ei ole - ka see on kohalikus poliitikas auväärt traditsioon.

Sama iseloomu(tuse)joon aitab neid ka valitsusse minekul. Kahtlemata peavad nad selleks leppima töölepinguseaduse väänamisega nii paremale, kui annab - muidu poleks ju kogu manöövril mõtet. Aga ehkki Rahvaliit on vahel samamoodi lihtrahva esindajaks pyrginud kui sotsid ja Keskerakond, ei ulata rahvaliitlased enam kuidagi sotsidega kõrvu barrikaadidele ronima. Kompromissile minek on ilmselt paljude jaoks viimane piisk karikasse.

Kohalikel valimistel pole Rahvaliidul niikuinii lootust varasemat edu korrata, kuna Rahvaliidu lai levik maal toetus poliitilisele korruptsioonile, mis sõltub loomulikult võimust. Kui kooli katus või metsamehe töökoht sõltub erakondlikust kuuluvusest, ei jää inimesel midagi muud yle. Ent kui sel erakonnal pole järsku enam jaksu kohalikke pisiylemusi kaitsta, on noil mõistlikum otsida teine katusepakkuja.

Valitsuse kaalukeelena võib Rahvaliidule sadada pihku šanss mõnes vähem olulises asjas pirtsutada ja pisut loorbereid lõigata. Ehk suudab see nad isegi yle nelja protsendi läve upitada? Loota ju võib, lootma isegi peab.

Varem pole seal keegi kyll selgroo ja arukate otsustega silma paistnud. Ka suhteliselt mõistlik Jaanus Marrandi asendati kiiresti Karel Ryytliga, et kõigile oleks selge: vanad poliitbroilerid tunnistavad noored omaks. Tugevama partei puhul annaks see isegi pysimislootust, inimesi motiveerivad ikka karjäär ja magusad kohad. Kuid Reiljani protsess kõmiseb kurjakuulutavalt ning see ei pruugi jääda viimaseks. Lisaks õiglusele, korrale ja muudele ilusatele asjadele on on liiga paljud huvitatud ka Rahvaliidu pärandvarast (või selle tekitamisest).


***

Nii et tõenäoliselt on pilt varsti selline, nagu igal pool prognoositakse: pukis istuvad Reform ja IRL, nende jalge ees kykitab Rahvaliit, sotsid vehivad punase lipuga, Keskerakond hõõrub all-linnas käsi ning rohelisi ei pane keegi tähele.

Mis saab edasi? Ei midagi huvitavat. Suuri otsuseid Eestis ei tehta, meil reageeritakse mujal toimuvale. Vahel õnnestunult, sagedamini uimaselt, mõnikord päris äpardunult. Kerjused kerjavad, vargad varastavad ja litsid löövad litsi. Elu läheb edasi.

Muidugi on alati võimalus, et kõik läheb teisiti. Mida täpsem on ennustus, seda väiksem on lootus ta täideminekuks. Aga mõtiskleda ju ometi võib.



P.S. Juhuks, kui mõni lugeja selgitamata aru ei saa: ma ei esinda mitte kedagi peale iseenda. Nagu ikka maailmas, kus kõik ei jagune mustaks ja valgeks, ei meeldi mulle eriti pooli valida. Mul on omad sympaatiad ja antipaatiad kyll, ent ma olen teoreetik, mitte praktik, ning mõõdan seepärast kõigile sama pika puuga. Erinevalt mõningatest populistidest pole ma isegi mitte poliitika vastu tervikuna. Aga ma pole ka poliitika poolt, sõltumata selle harrastamise viisidest ja tulemustest. Sellest siis mõningane iroonia.