Mis vahe on Max Kauril ja Indrek Tarandil?
Päevaleht kirjutab:Poliitikutel on praegu keelatud enesele välireklaamidega hääli koguda, kuid reklaami- ja Euroopa Parlamendi valimise seadust tõlgendades või eirates tehakse poliitreklaami siiski.
Vastus pealkirjas esitatud kysimusele on lihtne: mingit vahet polegi. Yhed kohukesed kõik.
Eile võis trammiga sõitja näha juhitagusel seinal oleval ekraanil Max Kauri, kes seal lausus, et Euroopa vajab muutust. Kinokülastajad võivad aga väikestel ekraanidel näha Indrek Tarandit.
...
Kauri sõnul pole reklaamil erakonna nime, mistõttu ei tohiks see ka seadusega pahuksis olla.
...
Indrek Tarand lähtub oma sõnul arusaamast, et välireklaam asub väljas.
Juriidiliselt On Kõik Korrektne.
Posts
4 märkust:
Ma suht-koht imestan Tarandi käigu üle kandideerida üksikkandidaadina, selles võiks näha katset vähegi enda poliitlist programmi jagavaid erakondi tõsiselt torpedeerida, aga ilmselgelt see ei saa kava olla. Igatahes mina seda meest küll veel kesikuks ja kulunud puliitikuks-mahinaatoriks ei peaks. Välireklaam ongi ju ja peabki olema väljas, tänavanurkadel, plakatitel. Siseruumides ja isegi trammiekraanid on veidi teine asi. Kuskil peaks välireklaami tähendus täpselt sätestatud olema.
Võib-olla oli teksti sisu raskesti mõistetav; selgitan aeglaselt yle.
Mind lõbustab eelkõige nimetatute suhtumine, mis on kahtlemata omane veel paljudele: tähtis on mitte terve mõistus, vaid juriidiline korrektsus.
Ah et ma ei tohi oma hiilgavat palet linnarahva valgustamiseks kasutada? Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Näiteks ma ei kirjuta erakonna nime juurde ja väidan, et sel juhul ei mõista keegi, millest jutt käib. Või ytlen, et kino pole avalik koht ning igaks juhuks häman veel pargipingil Youtube'i vaatamisest. Või ytlen, et jutt käib hoopis kohukesest, mis on puhtjuhuslikult sarnane.
Põhimõte on yks: seadusandlike kogude liikmeks soovib saada hulgaliselt sedasorti inimesi, kelle arvates on seadustes aukude otsimine ja kasutamine igati kiiduväärt tegevus.
Või, noh, vähemasti nende endi puhul on see õigustatud, kui ka teised midagi niisugust teha ei tohiks (kui meenutada, kuidas Tsarevitš hiljuti Siim Kallase kohta Barrosole kaebekirja saatis).
Milleks meile koomiksid, kui reaalne maailm on nii lõbus?
Noh, kaebekirjaga Tsarevitš pigem näitas, et austab põhimõtteid. Välireklaami keelustamine on muide juba tunnistatud põhiseaduse vastaseks. Tsarevitsi kinosisene reklaam aga ei kõla tõepoolest kuidagi välireklaami moodi, kinno sisse saamiseks oled pidanud juba 60 eeguse pileti lunastama ja tegu on tõepoolest siseruumiga - või oli see kino fuajees? Trammi ekraan on enam vaieldav, sest lõpeks keegi uksel piletit ei küsi ja sõiduk pole ikka päris siseruum.
No mis kuradi vaieldavused? Yhistransport ja kino fuajee on yhtviisi paigad, mis on mõeldud suurte rahvavoogude tarbeks. Kui ei oleks, poleks seal, muuseas, ka reklaamtahvleid. Või käib see nii, et sama rahvahulk kõnniteel on avalik ja katusega kõnnitee poleks kah enam avalik? Kas neis mõlemas võib näiteks segamatult õlut juua ja urineerida? Ei? Aga mispoolest erineb poliitreklaami suhe avalikkuse kui niisugusega olemuslikult urineerimise suhtes avalikkusega? Või, õigupoolest, yleyldse?
Mis kirja puutub, siis armsalt yldinimlik on see suhtumine, kuidas kõik teised peavad lähtuma kirjutamata eetikaseadustest, kirja autor aga võib saata seaduse mõtte kukele, kui terminoloogia vahelt õnnestub olulisel hulgal nööpe kaotamata läbi vingerdada. Kas tal konkreetse kirja asjus õigus oli või mitte, pole antud kontekstis oluline. Kysimus on erinevalt põhistatud normide rakendamises endale ja teistele.
Post a Comment