Blogiparoolid ja blogijutud

Avastasin, et veel yks kena inimene kaalus mõne aja eest blogi lukustamist. Ikka juhtub, et keegi pole kellegi arvates piisavalt diskreetne olnud. Siis keevad emotsioonid yle pea või ähvardab keegi kedagi koguni tagajärgedega. Nii või teisiti jama.

Mõnes mõttes on see kõik ka minu jaoks juba nähtud mure, mõnes mõttes muidugi mitte. Olen enamasti pyydnud eraelulistest detailidest kaarega ringi käia, aga alati pole osanud. Tööasjadest olen võtnud veidi väiksema kaarega ning kyllap vahel mitte väga targasti. Kord tõstatas yks mitte väga arukas kolleeg isegi kysimuse, kas firma töötajal tohib ikka reklaamikliendi kohta mingi isiklik arvamus olla. Aga no on, mis on ja ytlen, mida arvan. Kellele ei meeldi, ärgu lugegu.

Parooli alla minekut pole ma kyll kunagi kaalunud. Osalt ehk sellegipärast, mida enda harjumustest märganud olen. Aegade jooksul on mitugi minu loetud blogi kinniseks muutunud. Mitme jaoks neist ma parooli olen kysinud? Ei yhelegi. Selleks peaks inimest väga lähedalt tundma. Muidu on alati selline tunne, nagu roniks aknast kellegi elutuppa. Ma ise ei talu sugugi pealetykkivaid tyype, seda vähem on siis tahtmist endal säherduseks muutuda.

Teisalt oli mul yksvahe luuleblogi. Indekseerimise keelasin robotitel kyll kiiresti ära, paar inimest ikkagi linkisid. Miski masendushoo aegu keerasin tolle siiski kinni. Nyyd on tast jäänud veebipõhine taskuraamat, kuhu aeg-ajalt mitte-päris-musti tekste riputan ning kymmekond inimest neid lugemas käivad. Viimasel ajal pean kyll sealgi juba mõtlema, mida yles panna ja mis enda teada jätta. Eks luule on isiklikum kah kui jutud stiilis "nägin metsas konna".

Kõigele lisaks olen vähemalt yhest sellisestki juhtumist kuulnud, kus suhteliselt leebet isemõtlejat olla kapo kimbutama hakanud. Kyllap sel juhul on paroolid siiski õigustatud, kui just ise idiotismiga sõdida ei viitsi. Tundsin kunagi paari sealset inimest, olid päris arukad ja toredad poisid. Aga ju peavad nemadki enda olemasolu ja eelarvet kuidagi õigustama. Terroriste meil pole, igal aastal ei jaksa peaministergi monumente tassida... Nii need salasõnad tulevad. Konspiratsioon kasvab, telefoniõigus levib ning varsti tuleb taas tavakäibesse fraas "see ei ole telefonijutt".

Aga see pole tõepoolest enam blogijutt.