Vesikirbud

Tuli õhtu. Tööd teha ei saanud ja midagi lugeda ei jaksanud. Niisama endale ja teistele närvidele käia polnud kah mõtet, läksin parem kondama ja tegin käigupealt mittemidagiytlevaid märkmeid.


***

Vähemasti närimata käbide hulga järgi otsustades mahuks siia metsa veel mitu head vankritäit oravaid.


***

Just siis, kui näib, et linnud hakkavad lõpetama ja varsti saabub koristaja, liigub yle taevaveere haneparv. Ega neid muidugi näha ole. Ehk on see vaid mõni andekas kährik, kes kappab mööda kauget võsa, harjutades võõrkeeli.


***

Öösel lõhnab mets hoopis teisiti. Aga praegu on veel yleminekuaeg. Ja pimedal lombiveel teeservas pole muud kui vesikirbud. Miks nad ei maga? Kas mina ajasin nad yles?


***

Ei saanud just palju. Aga on ka tobe võsa vahel tuiata ja alatasa mobiiliekraanile vahtida. Viisakas inime pöörab ikka ymberkaudsetele tähelepanu. Kui ma linnas enamasti nii kena ei ole, võiks vähemasti metsaski ennast kokku võtta.