Kas halb proosa on hea luule?

Hea inimene juhtis mu tähelepanu Peep Ilmeti jutule Loomingus. Rumal inimene olla seda juba maha teinud. Et Loomingust on mingil kummalisel kombel saanud looming.delfi.ee, saan ma seda juttu siin isegi linkida.

Lyhidalt ja ylejalgselt kokku võttes teeb Ilmetile muret, et luule pähe esitatav tekst ei ole enam luuleline. Sama asja väljendab teistpidi ja pisut karusemalt Kasaku Ennu ytelus, et uuema aja luule on halb proosa: kui tekst proosana ikka kuidagi avaldada ei kannata, tuleb ta ridadeks hakitult luule pähe ära trykkida.

Hunt selle Ilvesega ja Känd Männiga, keda Ilmet näiteks toob, oluline on põhimõte. Kas luule peaks pyydma proosast kuidagi eristuda või pole neil sisuliselt mingit vahet? Kas värsskõnel on yldse mingi eripära või moodustavad kõik maailma tekstid yhesuguse porija mödru?

Nii ja naa.

Yhtpidi puudutab see kõik yht vana teemat, mis mind juba ammu huvitab: Kultuuri olemasolu kysimust. Luule, kui ta on Luule, on kahtlemata igasuguses tõlgenduses Kultuur. Aga kas sellist Luulet ja Kultuuri ylepea olemas ongi?

Kultuuri olevaks postuleerijad loovad automaatselt ka dihhotoomia meie eludes: vastanduse õilsa, sakraalse kultuuri ning madala, profaanse argielu vahel. Seda vastandust on sajandite vältel lõhkuda pyytud. Kyll keskaegse (ja Bahtinile nõndavõrd armsa) karnevalikultuuri kaudu, kyll kõikvõimalikes lorilauludes pyhade meeste pihta, kyll käsitledes labaseid ja roppe teemasid õilsates vormides (Catullusest Barkovini), kyll vormi lõhkumise kaudu miniatuuride, vabavärsi või proosaluulega (mille spetsiifika ja vajalikkus tänini segaseks on jäänud).

Mulle selline lõhkumine tegelikult meeldib. Sakraalsusel ei tohi lasta puituda, muidu hakkab see peagi iseendast teatud osi välja praakima - inimene võib ju pyhaks pidada mida iganes - ning muutub inimvaenulikuks. Viimase aja katsetest tuleb meelde Valdur Mikita võrratu "Kirsiõieturundus", ehkki luule piiripostide kallal paneb ta vägitykke toime ka teistes raamatutes.

Samamoodi meeldib mulle vaimukas huligaansus teisteski kunstides, teaduses ja filosoofias. Mulle meeldib, mida teevad Tiit-Rein Viitso ja Ago Kynnap fennougristikas (ja viimase jõnglane luules). Mulle meeldib Arne Merilai (nii teaduses kui ka luules). Ja nii edasi. Perifeerias harrastatava radikaalse praktikaga saab mitte yksnes täpsustada, vaid ka muuta iga valdkonna piire, olgugi kõigile selge, kus selle syda asub. Säherduse torkimise ja suskimiseta ei arene miski.

Samas ja ometigi. Sellegipoolest.

Kui ma lappan mõnd Eesti tele- või raadiokanalit või todasama Delfitki, tekib ysna kiiresti tunne, et Kultuur on siiski olemas. Kusagil mujal, kahtlemata, ent kindlasti on. Ja see vajab kaitsmist. Eriti, kui kuskil on parasjagu kogunenud taas tõrvikutega rahvahulk, kes tuure yles korjab ning järjekordset kirjatarkade lintšimist ette võtta igatseb. Sotsioloogid on reetlikud, teadlased vastikud ning kirjanikud parasiidid. Teadagi.

Eks ma olen ise kah luulega kõiksugu tykke teinud. Kirjutanud sonette roppustest ja rõlgustest või, veel hullem, börsiylevaadetest. Lõhkunud struktuure ja painutanud piire. Mänginud keelega punktini, kus onomatopöa muutub lalibalisatsiooniks ning keegi kirjutatust enam päris hästi aru ei saa. (Aga vaata, kui ilusti kõlab!) Lõiganud vabavärsiks kokaraamatust võetud retsepte. (Mõnes sihukeses on luulekeel täitsa olemas. Näiteks täielikult algriimivaba proosatekst ei saa olla keskmisest SMSist pikem.) Žongleerinud poliitiliste teravustega, mis habemenugadeks ihutud. No ja siis?

Ilmeti Ilvese õnnetust õudusest jäi mulle juba Ekspressist lugedes meelde vaid yks asi: minu jaoks yletas too hea maitse piiri. Mitte kirjeldatud situatsiooni, vaid mõnitava suhtumise poolest. Just nagu seisaks kunstigaleriis rullnokk seinale maalitud sugundi ees ja häälitseks: "Äh-häh-hää!" Saab ju ka nii, aga kas on mõtet?

Võib-olla selles kogu asi ongi? Võib-olla ongi vaid hea ja halb kirjandus ning igayks peab ise otsustama, kus lõpeb yks ja algab teine. Kes seda ei oska, proovib teinekord uuesti. Otsustusvõimetute inimeste elu on niikuinii piin, tarvis neil siis kirjandusse minna.


P.S. Ilmet eksib, kui peab hääletut muusikat võimatuks. John Cage'i 4'33" selles just seisnebki.
Ehkki yksnes mõnes mõttes.