Hääletu laulja pidu

Juhtus nii, et asjaolude kokkusattumise tõttu leidsin ma ennast eile pärastlõunal laulupeo rongkäigust.

Sõbra kooris oli nimelt yhtälkki terve rida lauljaid, kes käisid kyll hää meelega proovides, ent ei tahtnud ennast rahva ees näidata. Lisaks veel mõned, kes mitmesugustel põhjustel loobusid - ja nii ta mu ridu tihendama paluski. Mis sest, et ma ei laula. Viisi ma ju ka ei pea, nii et parem ongi.

Kogu mu uhkest rõivastusest sobisid õigupoolest vaid särk ja vöö. Ent kui nendele piisavalt kulinaid lisada - vöötasku ja puss ja kaelarätt -, ei paista peaaegu silmagi, et särgist allpool on teksad ja tavalised tänavakingad.

Alustuseks tuli liikumahakkamist Mere puiesteel ligi kaks tundi oodata. Eks see on vist peamine põhjus, miks kerge väsimus praeguseni jalgades kössitab. Rongkäigul endal polnud vigagi, ainult kaunis imelik tunne oli. Kõik muudkui vahtisid ja kui koorile ergutuseks "Elagu!" hyyti, ei tundunud see mind puudutavat - mina ju ei laula.

Mõne neist, keda ootasin, nägin tee ääres äragi. Mõni olla mind ka telekast märganud. Yldse vahtis rongkäiku terve joru kõiksugu tegelasi: yks endine ylemus, yks praegune ylemus, kunagised töö- ja koolikaaslased, võitluskaaslased ja kaasvõitlejad... Just nagu reis mälu põhja. Mõni ei tundnud äragi. Lisaks prominendid Eiki Nestorist Mart Laarini.

Lauluväljakul tuli jälle pikalt seista, enne kui vihm sadama hakkas ning pidu alustas. Õnneks anti syya. Õnnistagu kõik jumalad Ristimäe talu! Topsitäis nende kyyslauku tšilliga, yks Tartu õlu ja Kišmiši šašlõkk - ja ykski vihmapadu ei tee mulle midagi. Ainult jalad, jah, kippusid ikkagi väsima.

Imelik on see lauluväljaku akustika ja helisysteem. Oleksin arvanud, et muusika kaugemale kostab - või kui ei kosta, seda siis kõlaritest lastakse. Ei tuhkagi. Kui varakult istuma pole tryginud ning jalad seista ei kannata, kõht tyhjaks või kurk kuivaks läheb, pyhi kõrvad muusikast puhtaks. Misjaoks nad sedasi teevad?

Ähh. Täna proovin tavalist pealtvaatajat mängida. Näis, mis muljed siis on.


P.S. Piltidega praegu jamada ei jõua, pildid tulevad hiljem. Loodetavasti on tegelased äratuntavad, siis saan omatehtud Nestorit ja Laari lugude kõrval pruukida.