Teise päeva muljed

Minu jalad ei ole seismiseks mõeldud. Ega ma ei nurise, aga valus oli. Yhel hetkel pidin ikkagi minema sööki-jooki ja istumist otsima.


***

Kust Urmas Vadi vahetekste lugeda või kuulata saab? Mina neid algusest otsani ei kuulnud ning suur jagu teisi ilmselt kah mitte. Seal paistis miski jutustus olema, aga yksikasjadest ei saanud sotti.

Yhes lauas kommenteeris keegi, kuidas olla kohe näha, et Anu Lamp on näitleja - sihukest toredat juttu räägib lugude vahele. Ma ei hakanud hajutama inimeste usku, et ta neid vahepalasid ise kirjutab. Tore ja tark tydruk, kyllap saaks hakkama.


***

Eks enamiku keerulisemast ja põnevamast repertuaarist tahaks kah kodus rahulikult yle kuulata, ilma sumina ja jalavaluta. Ehkki koorilaul on muidugi nii pagana nyansirikas, et sel moel päris kõike kätte ei saa. Aga teisit kah mitte, nii et vali kahest kurjast parem.


***

Huvitav oli uurida kavast, kes on siis need meie esimese ešeloni luuletajad, kelle tekstid sihukesse kohta välja jõuavad. Mingil määral on see ju näitaja, eks ole.

Anna Haava, Leelo Tungal, Ernst Enno, Hando Runnel, Jaan Kross... Ja siis järsku Heiki vilep. Just nagu loogikaylesanne: porgand, kartul, peet, plekktrumm, kaalikas, rõigas - mis ei sobi loetellu? Eks ta yks Eesti luule Tauno Kangro ole.

Riin Pajusaare lüüritsev tekst jooksis kah lati alt läbi. Selline... tyypiliselt halva maitsega kirjandusõpetajate lemmik, "memmeke hallike" ja leib jahtub laual, nyyh. Samas muusikal polnud vigagi, nii et olgu siis peale.

Krossi "Maailma avastamise" tekstis juhiti mu tähelepanu yhele veidrale kohale: miks peaks iga inimene omaenese maailmas just nimelt _ase_kuningas olema? Ma saan aru, et Kolumbuse elulugu ja nii. Nojah. Aga samas - ikkagi - miks? Yldse tundus see tekst kuidagi kärbitud. Kaesin nyyd Krossi paksust kogust yle, on jah nysitud. Vaata või siit.


***

Tegelikult mulle see kunstmuusika osa esimeses päevas meeldis. Ent on ka selge, et pimedas ja vihma käes rahvas seda kuulata ei jaksa. Hea, kui lauljadki laulda jaksavad, telepildis haigutasid noored poisid ysna laia lõuaga.

Ses suhtes logises korraldus sama palju kui rongkäigu logistikaski. Suured ja tähtsad, laske lastel magada!


***

Paraadi lõpuks hakkas aju genereerima veidraid loosungeid.

"Elagu sibul ja uni! Elagu minigisugused asjad ja siis need teised asjad ka! Elagu see, noh, mis ta nimi nyyd oligi! elagu kõik juuresviibijad ning mõned ka teiste seast! Gurraaa!"


***

Kokkuvõttes käis kyll. Ega ma ole laulupeol oma kakskymmend aastat käinud ning suurel vabaõhukontserdil kah vähemalt kymme, kui mitte viisteist. Uuesti nii pea ei trygi, kuid yldmulje oli täitsa meeldiv. Olgu see kõik siis pealegi, Mossi ja Jänesega või ilma.