Kuidas ma Eesti president olin

Nägin unes, et olin Eesti Vabariigi president.

Presidendiloss asus Tallinna kesklinnas mingil mulle tundmatul kitsal tänavakesel. Tramm sealt siiski läbi käis. Trammid olid pikad ja ysna kiired, takkajärele mõeldes võis neil olla kuni kaheksa vagunit.

Põhilise aja veetsin ma ametikohustustest kõrvale nihverdades. Õnneks keegi minu järele erilist puudust ei tundnud, nii et võisin alatasa kaks maja edasi asunud õllekasse lipsata. Vähemalt yhe korra sattusin sinna millegipärast ka ihualasti, aga kuna mind ära ei tuntud ja kuidagi eriliselt ei reageeritud, polnud asigi. Võtsin kerget ebamugavust tundes oma õlled ja võileivad ning läksin neid lähedasse kangialusesse lahendama.

Mingil hetkel ilmus mu ametiruumidesse mingi USAst pärit naisterahvas, arvatavasti feminist, kes rääkis pikka ja segast juttu. No poliitika peabki segane olema. Yhel hetkel näitas ta käega aknast välja. Nad olid Tallinna kesklinna pystitanud pilvelõhkuja, mille ylemine ots oli USA kujuline. See lasti siis millegi tõestamiseks õhku.

Keegi tahtis ka sõda alustada, aga see ei tundunud eriti ähvardav ega vist isegi huvitav mitte. Läksin parem jälle õlle järele.

Tundub, et oma ametikohuste täitmise ja yleyldise tähtsuse suhtes jätkasin ma yldse Zaphod Beeblebroxi kuulsusrikkaid traditsioone, ehkki mul oli ainult yks pea.

Huvitav, kas Ilves ka aeg-ajalt lossist välja Kadrioru parki lipsab, et seal pargipingil või puude vilus sõpradega tinutada?