Kingafetišist

Enne palgapäeva käisin ringi ja kurtsin, et tahaks kingi osta, aga pole raha. Pärast palgapäeva käisin ringi ja kurtsin, et tahaks kingi osta, aga pole kingi.

Selgitasin kõigile kuuldasoovijatele ja -soovimatutele, et mul pole mingeid erilisi soove: tahan vaid, et need oleksid mustad, korraliku väljanägemisega nr 46 tänavakingad, mille oleks valmistanud Vagabond. Enamik nõustus, et see võib probleeme tekitada jah.

Eks see brändifetiš pisut imelik ole - eriti, kui arvestada, et pikka aega oli mulle sydamelähedane William Gibsoni suurepärase lähikyberpunkromaani "Pattern Recognition" kangelanna, kes akuutse bränditalumatuse tõttu rõivastelt firmasildid hoolikalt ära lõikas. Aastaid oli mul ysna ykskõik, kelle toodangut ma kannan: "head Hiina asjad" kõik, nimega või ilma. Seletus on siiski lihtne. Nii kaua kui mäletan, olen olnud hädas kingadega. Olgu jalanõud pealtnäha ykskõik kui tugevad, minu jalas nad yle aasta vastu ei pea. Ju siis kõnnin kuidagi valesti. Yhel hetkel soovitas sõber aga Vagabonde - ja need kestavad mitu korda kauem kui kõik muud.

Viru keskuses - näiteks - polnud mulle sobilikke kingi olemaski. Yhes poes otsiti ka andmebaasist ning tõdeti, et pole ka teistes sama keti kauplustes. Enamik ei paista Vagabondi yldse myyvat. Ega mul Tallinnas otsimiseks kyll pikalt aega olnud. Nii et kui mineval nädalal Tartusse sattusin, oli kysimus endiselt päevakorras.

Ei jõudnud ma sealgi igale poole, ent kuni mina ringi sebisin, teatas agent, et Tartu Kaubamajas olevat õigeid kingi suisa kolm paari. Nii et kui õhtu eel kahe viimase kokkusaamise vahele sutike aega jäi, kappasin Kaubamajast läbi. Proovisin kõik järele ja võtsin ära. Mingi imeliku allahindluse, kliendikaardi ja muu toreduse tõttu sain kolm paari kätte sama hinnaga, mida tavaliselt yhe eest kysitakse. Nii head võimalust ei saa ju mööda lasta. Myyja jutust jäi pealegi kõrva, et Vagabond pidi neilt yldse välja minema - või midagi seesugust.

Kui siis Raekoja platsil vana klassivennaga kohtusin, kellest karm elu ja talvine unnapyyk on kirjandusteadlase voolinud, vaatas ta mu Carrie Bradshaw' stiilis kompse ja kysis: "Miks sa neid karpidest välja ei võtnud?" - "Pole õrna aimugi," vastasin talle, pyydes Illegaardi uksest, kylg ees, sisse trygida. Korda läks.