Kaamerad ja inimesed

Yksvahe räägiti lehtedes palju liikluskaameratest. Tiirutati selle ymber, et tahaks kasutada kaameraid ja numbrimärkide automaattuvastust kiiruseyletajate pyydmiseks: kui ikka kaamera rikkumist näitab, pannakse trahvikviitung posti. Vastu väideti, et nii ikka ei saa, peab olema võimalus kellegagi kohapeal vaielda või mida iganes. Nojah, yhesõnaga puudub inimfaktor.

Teema tuli yhel hommikul meelde, kui kesklinnas mingist turvakaamerast möödusin. Aga kes keelab kaamera kylge inimfaktorit panna? Systeem võiks töötada näiteks nii, et kui liikluskaamerad linnas või maanteel kellegi kiirust yletamas tabavad, tehakse andmebaasi märge. Edaspidi hakkavad patrullid selle numbrimärgiga auto vastu lihtsalt kõrgendatud huvi tundma. Iga kord peetakse kinni, kontrollitakse dokumente, arendatakse meeldivat vestlust. Kui pole uusi juhtumeid, mingi aja järel märge kustub.

Inimene, kes käitub silmatorkavalt, soovib ju enamasti tähelepanu. Võib-olla tunneb ta, et on teenimatult teiste varju jäänud. Võib-olla ei tegeldud temaga lapsepõlves piisavalt. Miks mitte teda siis rõõmustada?