Lunastus reklaami läbi

Lubasin juba sada aastat tagasi, et hakkan uude raamatuportaali Raamatumaailm.ee arvustusi kirjutama. Ei jõudnud selleni kohe kuidagi, kole kiire on ja aina kiiremaks läheb. Pyhapäeval võtsin siiski ette ja riputasin yhe kirjatyki yles.

Tõsi, tehnilised tööd on seal alles pooleli ning liides natuke toores. Peremees oli siiski lahke, sättis kõik korda ja tahtis mulle selgitada, mis kuidaspidi käib. Mina tundsin end aga kaunikesti laipjalt ning pakkusin, et räägime esmaspäeval.

Esmaspäeval oli veel kiirem kui pyhapäeval ning ma unustasin selle kõne täitsa ära. Eile õhtul tuli alles meelde. Pagan. Täna olen ma veel enam hõivatud ning ka aina soodam, töö neelas öö ära. Loodetavasti pole hää inime väga pahane.

Et oma patte tasa teenida, teen reklaami ja ytlen, et minge kõik Raamatumaailma. Seal saab raamatuid lapata ja arvustada ja endale raamaturiiuleid kokku panna, umbes nagu ingliskeelses maailmas weRead võimaldab. Millalgi tuleb raamatute vahetamise ja väljalaenamise massin ka, siis saab veel parem. Ja kirjanduskriitika osa läheb ka aina paremaks, sinna kogunevad suurepärased, erudeeritud ja elegantsed, ent samas kasulikud ja mõnusasti loetavad kriitikud. Näiteks teie alandlik teener.

Tutvustuse mõttes kleebin siia ka arvustuse. Samast teosest olen õigupoolest korra juba juttu teinud. Eelmise jutu man on ka autori telefoninumber juhuks, kui raamat peaks poest otsas olema.



Olematu rahva laulik

Ott Heinapuu "Inglile" on yks imelik raamat. Väike ja mustvalge ning võib juba kaugelt näha, et seda tehes on pisiasjadele tähelepanu pööratud. Esteetiline, kuid mitte esteeditsev.

Õigupoolest jääbki lahtiseks, mis ta selline on. Luule muidugi, aga kas luulekogu või poeem? Korduvad mõtted lubavad end soovi korral refräänideks lugeda, kuid võivad samahästi olla autori leitmotiivid.

Ka pealkiri - "Inglile" - lubab ennast mitmeti tõlgendada. Enamik arvustajaid loeb sellest välja religioosseid allusioone, samas on Ingel mõnel pool Eestis tänaseni tuntud naisenimi. Tõsi, usk ei välista armastust, nagu sufid ulatuslikult tõestasid.

Sisult ja keelelt on Heinapuu tekstid samavõrd ugrimugrilised kui Arvo Valtoni kunagine proosakogu "Põhjanaela paine": kui too oli täis autentseid muinasjutte yhelt põhjarahvalt, keda kunagi olemas pole olnud, siis "Inglile" on tollesama rahva luule.

Ott Heinapuu
"Inglile"
Tartu: Võluri tagasitulek, 2009
88 lk