Täna on Bo synnipäev

Ma olen nõus Delfi juhtkirjas seisva arvamusega, et Obama sai rahupreemia selle eest, et ta on Obama. Teatud määral isegi selle eest, et ta ei ole Bush.

Olen nõus ka Toomas Alatalu jutuga, et otseste teenete eest oleks preemiat vaevalt veerand ametiajast läbinud presidendile ilmselgelt vara anda. Kes teab, mille kõigega ta veel hakkama võib saada?

Ja ma olen nõus Nobeli komitee otsusega. Kummalisel kombel on juhtunud nii, et Barack Obama on praeguseks tunduvalt vähemal määral elus inimene kui abstraktsioon, tunnete ja ideaalide kehastus. Preemia pälvis ta osalt just nimelt selle rolli täitmise eest, osalt aga ka seetõttu, et seda rolli kinnistada. Preemia võiks olla garantii, et Obama oma rollile kindlaks jääb - pärast Nobeli preemiat on palju raskem ykskõik millistel põhjustel laeva ymber pöörata.

No ja põhimõtteliselt rääkis ta ise ju sedasama.


Kindlasti meeldis kõigile suhtekorraldajatele lõik, kus Obama kirjeldas oma hommikut.

Jõnglased marssisid tuppa ja teatasid: "Issi, sa said Nobelil rahupreemia ning täna on Bo synnipäev. Ja meil tuleb pikk nädalavahetus." Lapsed aitavad hoida kõik asjad omal kohal.

Mulle meeldis ka. Aga kes on Bo?