Veider on avastada, et kohtasid mingit muusikapala juba paar aastakymmet tagasi, aga mis ja milleks, selgub alles nyyd. Umbes sama veider kui vaadata muistseid videoid, mis praegu tunduvad olevat iseenese paroodiad. Keegi ei saanud ju ometi midagi sellist päriselt teha. Või sai?
Men at Work: "Land Down Under".
Sama, aga Pennywise.
Aina hullemaks läheb: Punaarmee koor. Karmoškaga.
Võib-olla viitaski eesti rahvausundi etnonyym "maa-alused" austraallastele?
Mõne aja eest kuulutas ilus inime Evelyn Sepp Eesti Euroopa meistriks tööpuuduses. Tolle jutu peale tuli meelde, et Eurostati eelmise kvartali aruande kohta on kaart veel suisa tegemata. Joonistasin nyyd siis ära.
Võib ytelda, et Sinise Nunna mure tööpuuduse pärast on igati asjakohane, mure formuleering aga mitte. Tööpuuduses on Eesti alles kolmas, tööpuuduse aastakasvult aga teine. Evelynile mõteldes tegin sedapuhku eraldi kaardi ka kasvu kohta.
Kasvu kaart ongi tegelikult huvitavam kui tööpuuduse kaart. Statistika puhul on alati tähtis oskus näha selle taha, kysida õigeid kysimusi. Mulle tundub, et ma näen siin kaht õiget kysimust.
1. Miks tõusis tööpuudus Eestis 7,5 protsenti, kui enamikus Euroopast jäi tõus alla 3 protsendi? Isegi paljuitketud Hispaanias oli tõus yksnes 4,7% protsenti - see tähendab, et olukord aastatagusega võrreldes väga silmatorkavalt halvenenud ei ole. Maailmaturg on meil yks, krediidireiting parem kui Kreekal, ka Luksemburg on väike ning suure reaalmajanduseta. Balkani piiririigidki pääsesid kergemini. Järelikult on meil siin midagi erinevat ylejäänud Euroopast.
2. Mis on Balti riikide majanduspoliitikas yhtviisi valesti? Meie regiooni naaberriikides - Poolas, Soomes ja Rootsis - oli tööpuuduse kasv mullu yhtviisi 1,9 protsenti. Balti riikides aga oli see 3-5 korda suurem: Leedus 6,4, Eestis 7,5, Lätis 11,5 protsenti. Järelikult on meil midagi yhist. Minu teadmised Läti ja Leedu majanduspoliitikast on kaunis napid, kuid ma pole kuulnud, et seal niivõrd usinasti liberalismi propageeritaks kui meil. Milliseid sarnaseid majandusotsuseid on tehtud kõigis Baltimaades?
Ma arvan, et neile kysimustele ei ole lihtsaid vastuseid. Esimese peale oleks lihtne tormata kohukeselippude lehvides Ansipi valitsust ryndama. Aga Leedus seda ei ole. Teine kysimus muudab esimesele vastamise keerukamaks.
Me oleme olnud tykk aega uhked, et meie majandusotsused on Läti omast suuresti erinenud. Ometi oleme lõpuks nendega yhes katlas. Milles on asi?
Geopoliitika apologeedid jutlustaksid siinkohal muidugi regiooni omapärast. Samas oli transiidilangus juba varem ära ning transiidi osakaal Eesti majanduses ei olnud sugugi nii suur, nagu Tiit Vähi oleks tahtnud kõiki uskuma panna. Ka lõuna pool on Euroopas hulk piiririike, mõnigi meist põduram. Bulgaaria majandus oli kogu aeg märksa tudisevamatel jalgadel kui Eesti oma. Miks nad siis kriisis meist vähem räsida on saanud?
Tuleks nyyd siis keegi Lätlaste Armastajate Seltsist ja seletaks: mis värk on?
Kuna täna ajakirjandus juba jutuks tuli, nopin võrdluseks pealkirju hommikuse EPLi viimaste uudiste rubriigist. Igatahes on pilt märksa mitmekesisem kui Irish Timesis.
* "Uurimistoetus läks ennetustööks"
Milline uurimistoetus? Mille ennetuseks? Kas saaks, palun, yldisemalt, näiteks "Raha läks kuhugi"?
* "Uus raamat"
Ah soo.
"Akadeemilised esseed" on muidugi hullem.
* "Hooldusravi on peamiselt eakatele"
Milline šokeeriv uudis! Kohe kutsub lugema.
* "Inimesed vajavad haigestumisel lähedaste abi ja toetust"
Mina olen siiani ilma lähedaste abitagi haigestuda suutnud. Tõsi, tervenemise juures kulub vahel abi ära.
* "Nutriganics – looduse kink näonahale"
Nagu heas ajakirjanduses ikka, on reklaam ja sisu rangelt lahus: yks pealkirja esimeses, teine teises pooles.
Spordirubriik toob meelde yhe varasema porina. "Soomlased võitsid 2:0 Tšehhi koondist" ja "Tiitlikaitsja Rootsi piirdus veerandfinaaliga" on suurepärased näited nišiuudistest, mille juurde võhikutel asja pole. Ei, oodake, ärge öelge, las ma mõistatan. Esimene on... ee... golf ja teine... teine... naisekandmine. Just.
Ärge tulge mulle rääkima, et mingis maailma nurgas on ajakirjandus olemuslikult teistsugune. Kes midagi sellist jutlustab, on enda jaoks kuskil mujal gurmeerestorani välja valinud ning ignoreerib kurba tõde, et enamik lehelugejaid toitub ka seal hamburgereist. Eestiski leidub nišiväljaandeid - näiteks Sirp, Õpetajate Leht, Keel ja Kirjandus ning Inseneeria. Eks neil on jälle omad hädad.
Mitu korda saab lugeja tänahommikusest Irish Timesist teada, et Colm Murphy mõisteti 1999. aasta Omagh' pommirynnaku asjus õigeks?
Ajalugu ei taha jääda ajalooks. Askeldasin köögis ja ymisesin vaikselt midagi temaatilist. Järsku jõudis pärale, et see ei olegi hymn. Või, noh, on kyll, aga...
Nyyd huuga, tehas, vili, nurmel vooga,
sirp, lõika, alasile, haamer, löö...
Kuidas mina siis riigi synnipäeva tähistasin?
* Tassisin mööblit ringiratast mööda tuba. St, mina tassisin alla poole mööblist, suurema osa ajast veetsin köögis. Tassis tugevam ja targem, kes mu ebarealistlikke plaane aeg-ajalt maa peale kutsus. Näiteks väites, et väike asi ei mahu alati suure kohale, et toa ainsat akent kinni ehitada ei ole väga arukas ning kaht lauda yksteise otsa laduda samuti mitte.
* Yhendasin lahti kõik arvutijuhtmed ning panin kogu komplekti väiksema tolmuhulgaga kaetult kokku tagasi. Selle käigus jäi yle yks toitejuhe. Kõik paistab siiski töötavat, nii et ilmselt sai varem elektrit yksseade, mis seda tegelikult ei vajanudki. Viimast elektriarvet meenutades on see igati tore uudis.
* Võtsin koost yrgvana ja puiseks kleepunud klaviatuuri, puhastasin selle ära ja panin kokku tagasi. Selle käigus lõhkusin ära yhe jupstyki, mis hoidis tyhikuklahvi tasakaalus. Nyyd on paha kirjutada. Uut klaverit kah osta ei raatsi, vana on veel täiesti kõlbulik. Sõrmed on kyll klahvidepesemisest hellad. Ma ei mäletanudki, et neil nii palju vastikuid teravaid nurki on.
* Laiendasin Farmville'is kanalat. Minu arust väga truualamlik tegu. Eesti virtuaallinnutööstus edeneb myhinaga, kriist väljudes saab sellest meie majanduskasvu mootor.
* Tegin rahvuslikku tomatiplögalist riisirooga sojakastme, tundmatut päritolu hakkliha ja rohelise pipraga. Kesk-Aasia pilaffidega pole sel midagi pistmist, ju ta eesti rahvusköök olema peab. Maitses igatahes hästi.
* Otsustasin, et kui ihnsus must jagu ei saa, tellin Päevalehe uue raamatusarja "Eesti mälu". Ega raamatuid muidugi kuhugi panna ei ole, ent mitut sealt tahaks kindlasti lugeda. Raamatukogu hooleks jäetud raamatuteni ma tavaliselt ei jõua, ise koju tulev kirjandus sööb nende eest aja ära.
* Jätsin tegemata kõik targad ja vajalikud asjad, sest kell on juba pool yks ja millalgi peab inimene ometi magama. Mitte ainult inimene, aga mina ka.
Kunagi, kui olen vähem unine, kirjutan ajakirjandusest: miks ta meil sihuke kipakas on ja kuidas loodetavasti parem saaks. Filmikriitikast, etnofuturismist ja rahvuslikust leppimisest. Kui millalgi piisavalt pahur olen, võib-olla isegi Lauri Vahtre mitte väga arukast sõnavõtust... ehkki kyllap oleks parem, kui keegi seda rohkem ei mainiks. Kui iga väike rumalus kiiresti ajalooks muuta, ehk saab kord ajalooks ka lollus tervikuna?
Vaevalt kyll.
Kes kiitis, et talle meeldib Päevalehe põhjalik lähenemine, kus tegeldakse taustade avamise ja analyysimisega, mitte ei treita mõttetuid kahelauselisi nupsakaid kellegi tsitaadikillu põhjal?
Kõik on õige, tsitaati ju ei ole.
Tsiteerin Amanda F. Palmerit ja ei hakka seda isegi tõlkima:
...producing inoffensive, corporate-penned, vanilla-bean love-story family-friendly made-for-mainstream-radio music that won’t offend a single person. and won’t make anybody laugh, won’t make anybody think, won’t make anybody wonder, won’t make anybody talk, and won’t change anybody’s life.
THAT, my friends, is hiding behind art.
in my life and in my work, i’ve made a lot of people angry.
people love to judge.
too feminist. not feminist enough. too outspoken. not outspoken enough. too intellectual.
too dumb. too glam. too underdressed. too funny. not funny enough. too inappropriate. too safe.
wrong kind of funny. marrying my favorite author and now i fucking hate her. fat. irritating. loud.
blah blah blah blah, etc, ad infinitum.
this is something i’ve had to learn to live with.
to get clear, i always have to stop, dig deep within myself and ask:
were my intentions good? could i really stand behind them? was anybody really harmed?
if i’ve actually harmed someone (and the harm isn’t just a drama in their heads), have i owned my responsibility?
when i quiet myself down and find the answer within myself, that’s the most important one.
it speaks louder than the voices outside my head and the anonymous voices on the internet.
it is to this voice you must listen, or you’re FUCKED.
i know a lot of younger people read this blog and i have constant contact with teenagers who are always asking me:
“how do i get brave?”
a lot of that answer lies in situations like these.
when you are forced to sit down, reckon with a situation, listen to people screaming that they hate you, take stock of what you’ve done, look everyone in the eye, tell them what your intentions are, and know that they will either hear and understand you or they will walk away.
and then your job is to not run after them.
your job is to stay calm. your job is continue on with your work.
and the hardest thing, sometimes, is to continue on with your work in a spirit of love, without letting other people’s hate and anger getting the best of you, and turning you into bitter, angry and jaded fuck.
it’s so easy to be afraid. to do nothing. to not make your art, to not follow your calling, your passion, your impulses, to not take any risks for fear of people cutting you down and misunderstanding you.
most people are CONTROLLED by fear, because they’re convinced they’ll do the wrong thing, say the wrong thing, write the wrong thing, sing the wrong thing.
those fears are founded. you can see that, here, now.
shit happens, you can upset people.
and you need to do your work anyway, because the world needs you to.
that, i think, is how you get brave.
...teie seas istub ajakirjanik, kelle kujutlusvõime on lõhkemiseni tulvil ylekypsenud mõistekultuurist pärit sõnu ja kellelt aeg nõuab, et ta oleks sõnakas, kuigi tema sisemuses on lahustunud viimnegi kindlustunne, millele tema vaated võiksid toetuda, lahustunud just nimelt suures tarkuses, isegi tema selge ajataju on lahustunud mineviku määratus hoovuses, kohutava kaasaja yhtimatus voolus, lahustunud on isegi tema eurooplase-tunnetus, nagu vaimumaailmad, mis hirmutavalt yksteisesse tungivad...
Guardianis oli eile tore artikkel Briti poliitlise sõimu ajaloost. Paistab, et neil on seal jälle keegi kedagi sõimanud, sedapuhku vististi leiboristide parteipiits (ma ei teagi, kuidas seda vahvat ametit eesti keelde panna) toore. Veel yks meeldetuletus, et ei maksa purjuspäi tviterdada.
Eestlased on inglastega võrreldes syndsad ning tagasihoidlikud, isegi korralikke kaklusi pole meil parlamendis pärast taasiseseisvumist olnud. Ka yhtegi piisavalt head sõimujuhtu ei tule meelde. Seepärast tõlgin ära Guardianis toodud näited: ehk saab keegi me riigiisadest inspiratsiooni.
Nagu toimetaja kommenteeris, on kõige tähtsam, et öeldu oleks vaimukas. Tõepoolest, paar lauset võtsid mu ysna korralikult muhelema.
***
Ameerika poliitik John Randolph teise Ameerika poliitiku Edward Livingstoni kohta: "Ta hiilgab ja haiseb nagu mädanenud makrell kuuvalgel." (Ma nägin tund aega vaeva, et selgitada välja, milline Randolph ja milline Livingston (Guardiani arvates Livingstone) need tegelikult olid. See oli yks huvitav tund.)
Benjamin Disraeli Robert Peeli kohta: "Tema naeratus on nagu hõbeornament kirstu kyljes."
David Lloyd George sir John Simoni kohta: Ta "läks kaks korda üle põranda, jättes mõlemal puhul endast maha limase jälje".
Lord Hugh Cecil Neville Chamberlaini kohta: "Tema parim saavutus oli Birminghami linnapea ametikoht ning sedagi viletsal aastal."
Winston Churchill Clement Attlee kohta: "Lammas lambanahas."
Clement Freud Margaret Thatcheri kohta: "Konn Attila." (Algtekstis on tegelikult kana, aga nii kaoks sõnamäng ära.)
Alan Clark Douglas Hurdi kohta: "Tal võiks vabalt maisitõlvik tagumikus olla."
Vincent Cable Gordon Browni kohta: "Parlamendi tähelepanekuid mööda on peaminister paari viimase nädalaga imetabasel kombel muutunud Stalinist mister Beaniks."
***
Et Thatcherist juttu tuli, meenus mulle ka tema kohta yks lugu. Nimelt polevat ta peaministrina oma valitsusliikmetest suuremat pidanud. Väidetavalt kysitud Thatcherilt kord valitsuslõuna ajal, mida ta syya sooviks. "Biifsteeki," kõlas vastus. "Ja juurviljad, proua peaminister?" - "Ka nemad söövad biifsteeki."
Päeva ajaloolase tiitli pälvib Taavi Rõivas, kelle arvates valitseb maailmas juba aastasadu turumajandus. Riigikogu tänasest stenogrammist:
Tuleb tõdeda, et kuuldused turumajanduse surmast olid tugevalt liialdatud. Veelgi enam, täna näeme kriisist tugevamana väljumas just neid riike, kes ei kiirustanud sadade aastate kogemust üle parda viskama. Enne ja peale mind kõnelevad siin peamiselt ajaloolased ja nende minevikumälu on minu omast kindlati täiuslikum.Ehkki loosung "Laissez-faire!" sai populaarseks 1750ndatel, oleks imelik toonast Prantsuse majandust täieliseks turumajanduseks pidada. Tõsi, Suurbritannias olid vabamajandajad yksvahe kaunis populaarsed, väites näiteks Iiri näljahäda ajal 1846-49, et riiklik toiduabi oleks lubamatu, sest see rikuks loomulikku turgu. 19. sajandi lõpuks oli Euroopa siiski protektsionistlik.
Tegin tunaeile Linnart Mälli meelespidamiseks paar aastat kapis konutanud Tuzemsky Um'i lahti. Mul on nii vilets mälu, et ei pääse ilma abivahenditeta. Sõlm taskurätti, mynt pesumasinasse, pangakaart automaati...
Slovakkide lemmik um on yks kummaline jook. Mitte ei suuda aru saada, mida ta mulle meenutab. Karamell ja vyrtsid, igatahes. Kahju, et teda meil maale ei tooda; uuriks teinekordki huviga, eri tootjate omi pealegi.
"Siitkandi Oim".Pilt siit.
Mina teda ei tundnud. Lähedalt nägin vast yhe korra, kui otsisin asjatundlikku nõu filosoofiaraamatu tõlkimisel. Mällil oli kiire ja ehkki Läänemets vahetas Taiwanilt usinasti kirju, tundus kuidagi piinlik inimest nii kaugelt tylitada. Lõpuks jõudsin kolmanda juurde, aga korra käisin ka Mälli ukse tagant läbi.
Mõtlesin mõnikord, et oleks huvitav temaga lähemalt tuttavaks saada. Samas ei tundunud ma ise endale piisavalt huvitav; ega tundu nyydki. Lootsin ikka, et aega on, pealegi lubas nii mõnigi sõber, et varsti, kui võimalus tuleb... Ei tulnud.
Mitte, et meil palju yhist oleks olnud. Olen niivõrd-kuivõrd lähisidalane, kõik kaugem on jäänud amatöörlikult põnevaks. Teisalt kasvasin yles koolitundide asemel kraavipervel Belomori tõmmates ja Mälli tõlgitud "Daodejingi" lugedes; ma poleks jätnud varem või hiljem vabandades mainimata, et minu arust oli ta varasem tõlge parem kui hilisrevisionism. Kasvatust muidugi ei muuda ning maitse on selle osa.
(Kasvatusest kõneldes: ilma Laozita oleksin märgatavalt äkilisema loomuga kui nyyd. Oma kakskymmend aastat pole kedagi mööbliesemetega visanud. Isegi lubanud olen viimase viie aasta jooksul vaid korra. Teisi olen kyll närvi ajanud, kui Tähtsate Inimeste käskude peale õlgu kehitan ja selja pööran. Pole minu asi nendega maid jagada, mängigu kellegi omasugusega.)
Järeldused? Inimene on alati piisavalt tähtis, et kõnelda teise inimesega, kuni too elus on. Mitte, et mul oleks midagi surnutega napsi taga vestlemise vastu. Olen lõunaosariiklane, meil on see veres.
Mina ei kuulnud Aaviksoo kõnet, kus ta "rahvusliku tahte triumfist" kõneles. Ma pole ka kindel, kas seda kuulda tahangi, aga kyllap mingil hetkel tuleb. Algallikatega on ikka kasulikum tutvuda kui ymberjutustustega, ehkki kõigega muidugi ei jõua.
Ma ei arva, et sõnakasutus oleks tähtsusetu. Inimesed kasutavad sõnu mõtete ja tunnete edasiandmiseks. Seejuures on meie keel mitmekihiline: me kõneleme sageli enamast kui pelgalt sellest, mida ytleme.
Selliste nyansside edastamisel on eriti oluline, kuidas me ennast väljendame. Metafoor ei ole suvaline lalin, energiliselt žestikuleeriva kõnepidaja suunurkadesse kogunenud marutõvevaht. Metafoorikasutus näitab, milliste varasemate kõnelejatega tahab esineja samastuda, milliseid retoorilisi nakkusi ta kannab. Mõnikord sedagi, kui kaugele on haigus temas arenenud.
***
Aaviksoo jutule järgnenud arutelu triivib tihti kysimuseni, kas rahvusriik kui ideaal yhildub yldse tolerantsuse ja reaalse maailmaga, mis mitte yhevärviline, vaid kirev. Ma arvan, et neid saab yhildada - kui rahvuslastel õnnestub meeles pidada, et nende riik on siit ilmast, et rahvusriik on reaalsus, mitte ideaal.
Ma ei näe põhjust, miks peaks riik, mis defineerib end paiknevana yhe rahvuse kodumaal, automaatselt tähendama vaenulikkust kellegi teise suhtes. Jah, loomulikult on keeruline aru saada, et ennast saab väärtuslikuks pidada ka ilma teisi halvustamata. Inimesed eksivad selle suhtes alatasa. Ent ka rasked asjad on võimalikud.
Miks peaks yks rahvus suutma eksisteerida yksnes alaväärsuskompleksi edasiarendusena? Inimesed on erinevad ja see on hea. Ent kui keegi hakkab kõnelema enda tahte triumfist, mis realiseerub yksnes teiste tahte allasurumises - siis ta tõepoolest ongi alaväärtuslik.
Tänane päeva tsitaat tuleb Jaak Allikult:
Sügavamalt usklikud naised olid Teheranis riietatud üleni musta, aga näokatteid polnud märgata. Islami kombe kohaselt peavad naiste juuksed olema kaetud ja see reegel on raudne, kuid pikemalt silmitsedes võis näha, kuidas eri värvi ja ka erinevalt seotud rätikud teevad Iraani niigi väga ilusad (ikkagi iidne aaria rass!) ja tihti hästi meigitud naised veelgi kaunimaks.Juba teine poliitikujaak ei saa ise aru, mida avalikult räägib.
Ekspress lõigatavat ymber ajakirjaks. Hennoste ja Hõbemägi hyppavad käsikäes hõisates yle aasa, muu rahvas on skeptilisem. Kes ikka tahab paksu paberipatakat yhte klammerdatuna teleka peal hoida? Peljatakse ka, et Areen läheb Postimehe Arteri ehk kõige liha teed: segatakse kondi- ja sojamassiga.
Uuendused on toredad. Uuendused on põhimõtteliselt head. Tore on lennelda yhelt uuenduselt teisele. Kõige paremini võtab teema kokku Uuendaja enda tsitaat:
I read today that Tumblr will take over after Twitter loses steam. Now I am here. I there anybody else?
Ekspress pani mõne aja eest kokku midagi mardiooperlikku, sidudes "Jesus Christ Superstar'ist", "Ooperifantoomist" ja vististi veel paarist muusikalist pärit laulud isekirjutatud syžeega Edgarist ja Jyrist. Yks vaimustavamaid kommentaare tuututas, et selline muusika olevat igasuguse kunstilise väärtuseta.
Veidi varem lugesin yhest esteetikakoryfeest, kelle väitel ei saaavat koomikseid mingil juhul kunstiks pidada. Lõppude lõpuks on koomiks ju, vabandage väga, koomiks. Mitte kunst.
Täna komistasin yhe Neil Gaimani tsitaadi otsa, mida olen ka varem kohanud, aga mis kirjeldatud juhtumitega kenasti haakub.
Arvestades, et art spiegelmani "Maus" võitis 1992. aastal Pulitzeri preemia ning on, kui kummaline see ka poleks, koomiksiraamat holokaustist, arvan ma, et see vaidlus lõppes 16 aastat tagasi. (Dave Simi peagi ilmuv "Secret Project" on holokausti teemal ning see on üks emotsionaalselt mõjusamaid asju, mida ma koomiksi kujul lugenud olen.) Ma arvan, et iga väide, mille järgi koomiks (või raadio või film või muusikal või romaan või lisage siia oma lammikmeedium) trivialiseerib juba loomu poolest oma sisu, on rumal, lyhinägelik, tuhm, laisk ja vale. Sa võid ytelda: "See on halb koomiks." Sa ei saa ytelda: "See on halb, sest see on koomiks."
Mingi kummaline magusavajadus on alateadvusest yles kerkinud. Mina, kes ma kunagi tilkagi magusat ei tarvitanud, joon yrglilleliselt lõhnavat teed rammusa lusikatäie meega. Eelmisel nädalal kadus kuhugi pool purki õunamoosi. Kuivadelt veinidelt olen liikunud poolmagusale, töö lyrbin kohvi asemel kakaod ning hetk tagasi konsumeerisin tahvli šokolaadi rutem kui Saaremaa tšempionlammas apellatsiooni.
Vitamiinipuudusest lolliks läinud? Ei tohiks ka olla. Kahe nädalaga olen krõmpsutanud end läbi vähemalt neljast kilost hapukapsast. Toorelt. Andke aga kauss ja kahvel kätte ning raamatut lugedes kolksatab söögiriist järsku vastu kausipõhja. Kurgist, tomatist ja sibulast kõnelemata. (Kust ma teada sain, et tomatist, sibulast ja oliiviõlist võib salatit teha? Kas minu lapsepõlves siis tehti? Justkui ei mäleta, ent seal see teadmine nyyd on.)
Mälu pudeneb taas ebamäärasteks pilvekesteks ja hajub. Inimesed kysivad, mis ma eile tegin. Ei mäleta, kas teate. Mis siis veel pikematest ajavahemikest kõnelda. "Mäletad, viisteist aastat tagasi..." - "Oi, oli jah! Huvitav, miks ma seda vahepeal ei teadnud? Ja siis oli seal veel see ja..." Aitäh meenutajatele, nende abita läheks mul pool elu kaotsi. Katsun vähehaaval yles kirjutada, ent kahjuks alustasin liiga hilja.
Uudised muutuvad aina kummalisemaks. Alles ma lugesin, et USA ilmajaam saatis idarannikule juba mitmenda lumetormi. Täna sain teada, et lugejate soovil hakkab Delfilt mormoonidelt mitmenaisepidamise taaskehtestust nõudma. Umbes samal ajal selgus, et Ida-Timor on virtuaalne riik, mille puhtast igavusest mõtlesid välja Melaneesia häkkerid. Lõpetuseks olevat Eesti Ekspress muutunud ajakirjaks; selle vastu pole mul isiklikult kyll midagi, ehk saab kirjandus siis pisut rohkem ruumi.
Sõber kirjutas väitekirja. Kirja ennast pole veel lugeda saanud, see-eest nägin lehes ilmunud arvustust. Kui seda uskuda, on tegemist millegagi psyhhedeelia ning metafyysilise mystitsismi piirilt. Ei, noh, väga lahe. Igal juhul parem kui siinkandis tyypiline "Oskar Kruusi arvamus Tuglase arvamusest Heideggeri arvamuse kohta Bergsoni arvamusest selle teemal, mida Hegel arvas Schellingi arvates Aristotelesest (kes arvatavasti arvas midagi kellestki, kelle nimi ei ole kahjuks säilinud)".
Kõik kokku jätab siiski veidralt unenäolise mulje. Arvestades, et loen praegu (muuhulgas) yhtaegu "Kafkat mererannal", "Maailmatantsu", "Ellujäänu mälestusi" ja "Tubakapoodi", pole midagi imestada, et maailm mu ymber võtab kummalisi vorme. Võib-olla aitaks see, kui rohkem magada - kuid kes siis minu asemel avasilmi und näeb?
Eelroog: Ookeanimaailm 3D
Lugu kilpkonnast, kes ujub mööda maailmamerd koduranda munele. Jutustus oli pisut lapsik, ent filmi sisuks oligi tegelikult ilus pildiseeria allvee-elust. Oli kena kyll; mõni elukas pakkus suisa nii tõsist huvi, et otsisin hiljem kodus Wikipediast välja.
Näiteks see tyyp olla filmi tõlkija väitel eesti keeles flamenkotigu. Võib olla kyll, eestikeelsest netist ma kinnitust ei leidnud. Inglises Spanish dancer, ladinas Hexabranchus sanguineus.
Filmi myydi Jacques-Yves Cousteau nimega, kes selgus tegelikult olevat teaduslik konsultant. Noh, kõik on hea, mis lapsed vahelduseks ka haridusfilmide juurde viib. Kahjuks noorem põlvkond Cousteau'd vist kyll ei tea.
Esimene käik: noore luule õhtu Kirjanike Majas
Mihkel Kaevats
Paavo Piik
Meelis Oidsalu
Eda Ahi
Kaarel B. Väljamäe
chaneldior
Kõik olid yllatavalt head ja tugevad, välja arvatud viimane. Atribuutikaga trikitamine ei anna enamasti luulele midagi juurde, ent ära võib kyll võtta. No võib-olla oli Kivisildniku kasvandikul halb päev.
Teistel oli täitsa hea päev, Oidsalu kirjeldas isegi oma arenguvestlust, koosolekut ja poeskäiku - kuni rahva ees seismise hetkeni välja. Lauri Sommeri mullust Oidsalu-arvustust lugedes tundub, et jutt käib hoopis teisest inimesest; poiss on kuidagi soliidseks muutunud. Paavo Piik tundus eriti hea materjal noore luuletaja valmistamiseks, nii välimuselt, häälelt kui esinemisoskuselt. Eks ses muidugi peitu teatud võimalus kergemale teele minekuks, aga loodetavasti ta siiski ei lähe.
Sama võib ytelda Eda Ahi kohta: nägi hea välja ja oskas seda ära kasutada. Kui ta veel natuke kasvab, on uus Elo Viiding valmis, ainult ilma isanime taagata. Juhani jäljerada läks EA seekord etteloetud luulest läbi kyll, mis on iseenesest huvitav - kui 90ndatel oli kogu Eesti luule korallriff pisikesi viidinguparvi täis, siis vahepeal hakkas see mõju noortest kuhugi kaduma. Õnneks on ta siiski kyllalt iseseisev (mida loomulikult tuleb ka EV kohta tunnistada).
KBV oli meeldivalt lyyriline ja isiklik. See on meil suisa yks sort noori meesluuletajaid, kes ei häbene avalikus kohas tundeid välja näidata. Tore sort. Apollo "Raamatu" põhjal tundus Kotjuh ka yks säherdune olevat, ehkki ega ma ta luulet korralikult tunne.
Teine käik: kylmsupp Tali
hapukurk
värske kurk
hapukapsas
värske kapsas
keedupeet
keefir
sidrunipipar
sool
till
Yks kena inime tegi täna pannkooke ja nõidus sellega välja pyhapäeva. Mõtlesin teda matkida. Kylmsuppe syyakse ju suvel, eks? Järelikult: kui teha kylmsuppi, on suvi.
Oleks vist võinud veel millegagi maitsestada, aga kes õhtul yksi kodus ikka pikalt nikerdada viitsib. Töötas kyll, täitsa soe hakkas.
Magusroog: Kafka
Sõber pistis pihku Haruki Murakami "Kafka merarannal". Ytles, et olla hea. Eks ma uskusin seda juba varem, ent lugemine kinnitab sama. Peaks kunagi ka ylejäänud Murakamid ette võtma.
Hakkasin mõtlema, kus hiljuti Kafkaga kohtusin. Välja mõtlesin: Toomas Liivi vanas luulekogus "Fragmendid". Sattus teine täna riiuliservas näppu. Lehitsedes leidsin luuletuse, kus minategelane karjub toolil seistes pisikese hiirekujulise Kafka peale, kes kössitab teisel toolil ning ei mõista midagi Liivi suurepärasest torukybarast. Mereranda ei mainitud.
Sellised seosed kõlavad ysna unenäoliselt. Eile oli ka mingi nii jabur uni, et mälu keeldus seda uskumast. Äkki ma magangi juba? Parem on olla kindel.
Jälle liiga väsinud, et midagi olulist ja pikka kirjutada. Mida tänane väsitav päev siis mulle õpetas?
Kui on arusaamatusi, ole vait ja tee oma töö ära, seesama tykk, millega sa silmitsi sattusid. Paremaks ei muutu seletamisest miski, ainult inimesed solvuvad. Isegi, kui ytlevad, et ei solvu. Töö tuleb niikuinii lõpuks sul endal teha.
Hommikuti tuleb töötada lapakaga, soovitavalt mõnes naabermaja võrgus. Kui kõigil korteritel on elektrisysteem korras ja korgid õiged, ei tähenda see, et igayhe normaalset koormust ka pystaku kork kanda jaksaks. Arvestades, et korteriyhistu esimehel on linnavolikoguski tegemist kyllalt, ei maksa maja elektrisysteemi uuendust nii pea loota. Õnneks töötab dušš ka pimedas.
Ei ole minu asi maailma parandada. Maailm ei taha enamasti, et teda parandataks. See on vaev ja närvikulu, mille eest ei maksta. Kyll tehakse sellest järeldus, et sa oledki sedasorti masohhist, kellele meeldib tasuta töötada. Inimesed on masohhistide suhtes kenad ja vastutulelikud. Nagu teada, on igasugune initsiatiiv karistatav.
Yldiselt tuleb tööd siiski rohkem teha. See aitab kõikide hädade vastu ning ei jäta aega lollidele mõtetele. Alati on võimalik teha veel rohkem tööd.
Loodetavasti ei võtnud ma õppust.
Mis puudub pildilt?
Õigesti vastanu saab autasuks statistikaameti kogumiku "Eesti. Arve ja fakte 2009" (PDFina).
Mulle tundub, et seda lugu tasuks aeg-ajalt ikka meenutada.
***
Avastasin järjekordselt, et suudan Allen Ginsbergi luuletusest "Sickness Blues" peaaegu et kõike meenutada, aga yks tykike jääb ikka puudu. Tõenäoliselt muidugi rohkem, muid puudujääke ei pane ma enam tähele. Ainus viide paistab olema see, ent säherdustel asjaoludel torkab viidete puudumine enam silma kui ylekyllus.
Lord Lord I've got the sickness blues
I must've done something wrong
There ain't no Lord to call on no my youth is gone
Sickness blues don't want to fuck no more
Sickness blues can't get it up no more
Tears come in my eyes feel like an old tired whore
I went to see the doctor he shot me with poison germs
Said ...
...
I must've been doin' something wrong meat and cigarettes
Bow down before my Lord 100 000 regrets
All my poems down in hell that's what pride begets
One day I'm gonna get out of this town go somewhere alone
Yeah I'm goin' to leave this town with the noise of rattling bone
I've got the sickness blues you'll miss me when I'm gone
Rahu, mida tunnistab ainult yks osapool, on ilmselt pigem metafyysiline kui reaalpoliitiline nähtus.
- Oleks meil Venemaaga sõda olnud, oleks kõik selge: rahuleping kehtib, kuni yks pool alustab teisega sõda. No aga sõda ei olnud ju.
- Nojaa. Aga kallale ta Eestile ju tuli. Rahu see siis ka ometi ei olnud.
- Ega me Teise ilmasõja aegu Venemaaga ei sõdinud. Sõdisid Saksamaa ja Venemaa, kumbki sundis eestlasi oma mundrisse. Meie ei puutunud yldse asjasse, me oleks tahtnud oma koju jääda. Las nemad sõdivad enda pool, misasja nad meie õuele trygisid?
- Kui alguses on yks riik ja teine riik, pärast aga on kõik yks riik ning teine pole vabatahtlikult liituda soovinud, no kuidas rahu ajal selline asi juhtuda saab?
Kuidas nimetatakse rahvusvahelises õiguses sellist seisundit, kus pole ei sõda ega rahu?
***
Kui mina koolis käisin, olid segased ajad ning iga õpetaja rääkis ise juttu. Keegi neist - täpselt ma enam ei mäleta - kirjeldas Venemaa saatust Esimeses ilmasõjas nii.
Kui enamlased olid Piiteris revolutsiooni ära teinud, otsustati sakslastega rahu sõlmida. Bresti läbirääkimistele saadetud Trotski aga arvas, et kohe läheb kõikjal yle maailma revolutsioon lahti. Sellistes tingimustes ei ole tema mitte yhe tavalise kodanlise riigi esindaja, kes teise kodanlise riigi esindajaga lehmade pärast kaupleb, vaid revolutsioonilise töölisklassi esindaja vastakuti kodanlaste ja rõhujate esindajatega. No mismoodi saab yks yhiskonnaklass teisega rahu sõlmida või sõda pidada?
Nii teatanudki Trotski sakslastele, et venelastel pole nondega ei sõda ega rahu. Seepeale kehitanud sakslased õlgu ja tunginud edasi. Kui nende kätte jäänud suurem maalahmakas juba liiga suureks muutus, tuli lõpuks ikkagi rahu teha, Trotski põhimõttekindlus läks aga noorele režiimile kalliks maksma.
Nii et see "ei sõda ega rahu" nimeline ebamäärane seisund, mis hõljub ajaloo ja poliitika piiril maa ja taeva vahel nagu Muhamedi kirst, ei olegi maailmas nii väga ainulaadne.
Lõppeks on rahulepingutest korralikult pidanud vaid yks, mis sõlmiti Hetiidi ja Egiptuse impeeriumite vahel. Mõni aeg pärast rahutegemist tulid mererahvad ning siis polnud hetiite enam olemaski. Kahjuks ei ole analoogia rakendatav, sest mererahvaid pole viimasel ajal kusagilt võtta.
Eesti Ekspress edastab eesti rahvale tänuväärse hoiatuse: "Dr Suurküla: Eestis kasutatakse ohtlikku gripivaktsiini".
Väliseesti arsti, Rootsis elava sisemeditsiini ja töötervishoiu spetsialisti Jaan Suurküla väitel kasutatakse Eestis elavhõbeda- ja skvaleenisisaldusega gripivaktsiini, mis võib tekitada kahjulikke kõrvalmõjusid. Samast vaktsiinist keeldus Saksa sõjavägi.Konkureeriva sõsarväljaande ajakirjanik tundis seepeale huvi, kas selline inimene ikka olemas on. Erinevalt temast viitsisin ma guugeldada ning selgus, et on. Võiks öelda, et isegi väga.
TM on maailmas kõige rohkem teaduslikult uuritud vaimne tehnika.Ta võimaldab luua ja taastada täiuslikku tervist,arendada erinevaid vaimseid võimeid,tugevdada isiksust ning luua harmoonilisi inimestevahelisi suhteid.Mul on suur rõõm tõdeda, et kodumaise kvaliteetajakirjanduse lipulaev ning isamaise kõrghariduse väärikaim kants vahendavad Eesti asukatele värsket väärtuslikku teavet teaduse eesliinilt, mida edastavad asjatundlikud ning plekitu teadusliku renomeega eksperdid sõbralikest naaberriikidest.
Posts
All Comments
