Isiklik ja tihatav

Tegin yhel ööl ilusa pika tydrukuga juttu ning kysisin, miks ta ise Pessoad ei tõlgi. Arvas, et ehk ykskord tõlgibki, ent praegu veel ei tihka. Vabandasin isikliku kysimuse pärast. Pole hullu, kostis ta, ei ole siin midagi isiklikku.

Minu meelest ikkagi on. Minu arust on luule alati isiklik. Muidugi sõltub kõik lugejast, aga need, kes luulet isiklikult ei võta, ei loegi tavaliselt luuletusi.

Luule kuulub asjades sekka, mis isegi avalikuna ei kaota isiklikkust, nagu mälu, hirm või unenäod. Sa võid panna nad raamatusse või internetti, kuid nad on ikkagi ydini sinu jagu.

Just nimelt - ydini. Nad on alati sinu ligi, sulle lähemal kui ykski igapäevaasi iial pääseb. Sa kuulud samavõrd neile kui nemad sulle. Mõni ime, kui seesugune lähedus kellegi ära ehmatab ja eemale peletab.

Luule on lähedane, kuid ebausaldusväärne nagu joodik suguvõsa kokkutulekul: oma kyll, ent iialgi ei või teada, mida syndmatut ta järgmiseks kõva häälega välja partsatab, kõigi jõnglaste ja vanatädide kuuldes. Etteteadmine ei tee asja sugugi paremaks, kindlam on ohutusse kaugusse hoida.

Mis tihkamisse puutub, siis loomulikult on kõik kohad täis kogenumaid ja andekamaid. Minul pole kyll endast asjakohasemate inimeste leidmisega vähimatki raskust. Aga kui ma kõik nende hooleks jätan, mis lusti mul endal sellest on?

Yks mu lemmikuist mainis mullu, et sada aastat hakkab täis saama, meil oleks uut Poe "Kaarna" tõlget tarvis. Homme teen lauapealsesse kultuurkihti šurfi ning otsin pooliku käsikirja taas välja.