Miks ma ei vaimustu Yhtsest Eestist?

ERR on saanud hakkama naljaka uudislooga NO-teatri uue projekti teemal. Lyhikokkuvõte on umbes selline.

Ene-Liis Semper "ei kavatse naeruvääristada poliitikat, vaid püüab inimestele jagada informatsiooni poliitika tegemise kohta ja näidata, kuidas Eestis demokraatia toimub".

Teised:
* "on hea, kui kunst sekkub poliitikasse";
(no ei sekku ju, ainult kirjeldab, satiir oleks sekkumine)
* "oleks tervitatav, kui Eestis sünniks projekti tagajärjel ka uus erakond"
(rohkem sedasama! ehk tsiteerides Tõnn Sarve: "More cheese! More!")
* "tervitatav projekt, kui sellest midagi positiivset sünnib. /---/ inimesed võivad selle projektiga poliitikast võõranduda"
(eraldi seisuseks muutudes on poliitikud poliitika juba erastanud; võõranduda pole enam kuhugi, võib ainult uue populismilainega kaasa minna)
* "põhikartus on see, et vastumürgiga /---/ üle ei doseeriks"
(veel kord: vastumyrk oleks satiir, lubatakse aga vaid haiguslugu)

Sellepärast ma NO-hysteeria vastu huvi ei tunnegi. Populismi ja muud poliitikaga kaasnevat olen kyllalt näinud. Seda veel kord lähemalt uurida ei ole minu jaoks põnev, ainult iiveldus tekib. Mind huvitaks valus iroonia, ent sel sylekoeral ei ole hambaid - nagu näitas ka Ojasoo retoorika kiire suunamuutus, mille järel Lang teda juba Delfi kriitika eest kaitsma asus.

Eesti poliitika on juba täiesti piisavalt populistlik. See on kardetavasti paratamatu tagajärg, kui poliitikaga hakkavad tegelema elukutselised poliitikud, kes rändavad yhelt poliitiliselt ametipostilt ringkäenduse toel teisele. Mõistetav ju, kui nad mingit muud tööd ei oska - ka poliitik tahab syya, seepärast säilitab ta oma elukutse iga hinnaga. Nii vehivadki meil populismiga kõik parteid, kes parasjagu just hingevaakumisega liialt hõivatud pole.

Sama asja kordamine ei ravi. See pole isegi mitte homöopaatia, sest teatris taastoodetav populismiannus ei ole kasutuseni lahjendatud. Kui vaadata inimeste reaktsioone, siis jagunevad need laias laastus kaheks: kas oodatakse poliitilist satiiri või kiidetakse populistlikud loosungid vaimustunult heaks.

Isegi kui teatraalid yritavad midagi kritiseerida, pole sel erilist mõju, kuna poliitikud yhinevad aegsasti yleyldise kiidukooriga - muuseas, valimisprogramm "poliitikud on sead" kuulub populismiklassikasse, Eesti näidetest sobivad kuningriiklased, Res Publica, osa rohelisi, Indrek Tarand, aeg-ajalt ka sotsid ja Keskerakond.

Aga populismi lihtne teatraalne kordamine ainult kahandab valijates immuniteeti selle suhtes - millele loodavadki need, kes ootavad, et etendus doktor Frankensteini loomingu sarnaselt jalad alla võtab ja oma elu elama hakkab. Huvitav, kui tõepoolest tekikski uus popp erakond, kas kõik raudsed ja jusked jookseksid sinna yle?

Vaadates poliitikute senist käitumist, poleks ma õigupoolest eriti yllatunud, kui 6500 piletist enamik jõuaks parteilaste kätte. Sel juhul pole kogu tsirkusel yldse mingit mõju, näidatagu lavalt mida tahes.