Rahvussuhted: eestlased, venelased, lätlased, hiinlased ja tšuktšid

Nägin nyyd siis ka yle pikapika aja bussis tegelast, kelle punasel seljalt ilutses uhke kiri "Russia". Mis salata, minugi esimene mõte oli: "Mida kuradit?" Järgnes veel ysna mitu mõtet ja bussist maha minnes mõtlesin: "No ja siis?"

Käin suvel aeg-ajalt ringi T-särgiga, mille rinnale on kirjutatud "Ireland". Kas keegi Eestis võiks tunda end seetõttu ohustatuna? Väga väheusutav.

Okei, see pole päriselt võrreldav, Iirimaa pole Eestile mitte naabergi. Kuidas reageerivad eestlased, kui näevad purupurjus lätlast, kes lehvitab punavalge plaguga ning räuskab, et varsti tulevad võidukad väed yle Koiva jõe ning siis nad alles näitavad kõigile, kuidas Lukass alus't teeb? 1. Hakkavad kõva häälega naerma. 2. Kutsuvad politsei, võtavad lärmitsejal natist kinni ning sunnivad maha rahunema (mitte tingimata selles järjekorras).

Kyllap selles asi ongi - väheses enesekindluses ja halvas huumorimeeles. Kui eestlased ei tunneks, et iga lällav vene jorss neid ohustab (erinevalt lällavast läti, soome, briti või uus-meremaa jorsist), oleks pool probleemi lahendatud. Enesekindlus on muidugi seotud hulga muude kaunite sõnadega, millest paari mu militaarse sõbra lemmik oleks kindlasti "kaitsetahe". Samas ei eita arukad inimesed, et veendumus enda kaitsevõimelisuses nakkab. Millal keegi viimati šveitslastega rinda pistis?

Moraali ja enesekindluse teema juurde sobib kenasti yks mu lemmikanekdoote.

Hiinlased kuulutasid tšuktšidele sõja. Läks siis Hiina diplomaatiline delegatsioon tšuktšide juurde, lootes uurida, palju vastastel väge on ja mäherdune on tehniline ettevalmistus. Laagrisse saabudes nägid: mehed istuvad kividel, ihuvad nuge ja saableid, mõnel õnnelikul on aga isegi vanaisade aegne ränikivilukuga pyss.

Hiinlaste saadik kysis tšuktšide pealikult: "Palju teil sõjaväes mehi on?" - "No oma kolmsada tuleb ära!" Hiinlane hakkas naerma: "Meil on ainuyksi maaväes sada miljonit sõdurit!"

Seepeale istus tšuktšide ylemus joonelt kivile maha ja puhkes sydantlõhestavalt nutma: "Issand halasta, kuhu me nad kõik matame?"

Mõtleme nyyd myndi teisele kyljele ja meenutame, et kindlasti elab Lätiski eestlasi, kes pärast kuuendat õlut lähevad tänavale räuskama, et meie mehed on teid, kuradi kuuevarbalisi, juba sada aastat tagasi peksnud nagu tohlas kaalikaid. Kas me oleme selliste rahvuskaaslaste yle uhked? Vaevalt kyll. Pigem tunneme piinlikkust. Aga eks iga rahva seas on mingi kogus lolle, kelle põhjal ei ole siiski mõistlik kõigi ylejäänute yle otsustada.

Teate, venelaste seas on neid ka.