Ei seisa tõelise demokraatia eest

Mulle meeldib anarhia. Õigupoolest osalengi ma yhes anarhistlikus kommuunis, mille tegevusel on ka reaalne väljund: Wikipedia kogukond on nimelt suuresti iseorganiseeruv anarhia.

Samas ei meeldi mulle populism mitte yhelgi kujul. Aeg-ajalt lööb mu inimloomus muidugi välja, kuid see ärritab mind ennast ning enamasti saan enda reaktsioonidele ysna kiiresti jaole. Populismi põhijoon on ju, et see ajendab sind reageerima primitiivsete reaktsioonide tasandil, mõistuse osavõtuta. Aga mulle meeldib olla teadvusel ja mõtelda oma peaga.

Sellepärast ei meeldi mulle ka anarhistlik populism. Mulle ei meeldi yldsõnalised yleskutsed laadis "Me ei ole elutu kaup poliitikute ja pankurite käes", "Võta sõbrad kaasa ning tule seisa TÕELISE DEMOKRAATIA eest" ning "kui sind juba "Siberi rongi" peale pannakse ning ALLES SIIS mõistad, et oodake oodake!! See nüüd küll õige tegu pole ... siiis... ON LIIIGA HILJA !!!". Tõsi, kyllap on selles osa ka minu vastumeelsusel kirjaoskamatuse suhtes. Kirjaoskamatuse likvideerimine ja kogu maa elektrifitseerimine olid bolševikel minu arust päris head ideed, asjata jäeti need unarusse.

Ma tahaksin näha mitte yksnes rusikatega vehkimist ja plakateid kirjaga "Maha X!", vaid ka edasist tegevusplaani ja plakateid kirjaga "Nyyd teeme nii: Y, Z, W". Tahaksin kuulda, mis täpselt on see, mis on kõnepidaja arust valesti, ning mida ta selle asemel teha soovitab. Kyll ma siis mõtlen, kas ma tahan tema meeleavaldusel osaleda. Kuni ta seda ei ytle, olen tema motiivide suhtes sama kahtlustav kui võimulolijate suhtes. Neist vähemalt tean ma, et nende peamine soov on säilitada status quo, olgu see kui stagneerunud tahes. Tõenäoliselt olen ma selle vastu. Aga olla poolt, teadmata ise, mille poolt?

Mulle ei meeldi populism. Seepärast ei meeldi mulle praegune Eesti valitsus. Mitte yksnes seda, mulle ei meeldi suur osa opositsioonist kah. Erinevalt Ivo Rullist, kes hiljuti Postimehes Eesti populismist kirjutades seda suuresti rohelistega samastas, esindab seda minu arvates kõige edukamalt ELDR - Euroopa Liberaalide, Demokraatide ja Reformistide Partei -, mil on Eestis kaks kohalikku kontorit: Keskerakond ja Reformierakond. Kumbki hirmutab oma pooldajaid teisega ning selja taga peseb yks käsi teist.

Populistid pääsevad kõige kergemini võimule seal, kus valitseb enamusdemokraatia - mitte demokraatia de Tocqueville'i moodi, kes rõhutas vajadust arvestada alati ka vähemustega, vaid toore häälteenamuse arulage jõud. Enamust on väga kerge saavutada: leidke vähemusest vaenlane ning ajage mõned avalikel etendustel teibasse. Edasi toimub kõik iseenesest, mass kannab teid kätel. Pikaajaliselt pole see eriti kellelegi kasuks, isegi mitte massile endale, aga sellest ei hooli mass ise ega ka populistid. Populistlik riik on nahapäästjate idiokraatia, kus igayks loodab, et ehk tema isiklikult pääseb yleyldisest katastroofist. Nii need lemmingud yksteist kaljult alla trygivadki.

Sestap ei poolda ma ka kampaaniaid à la "Mina ei toeta Kreeka päästmist Eesti maksumaksja rahaga". Toetan kyll. Euroopa Liidu tasandil on suhteliselt vähe demokraatiat, seal valitseb ametnike ja ekspertide võim, mis teeb keskeltläbi paremaid otsuseid kui populistide valitsused riikides. Nemad ei pyya massile meeldida, seepärast võivad nad käituda ratsionaalselt ja ebapopulaarselt, näiteks nõudes riikidelt kokkuhoidu. Kreeka suurim probleem on demokraatia: valitsus saab ju isegi aru, et majas on jama, aga ykski normaalne inimene tänaval ei tunnista, et just nimelt tema milleski kokku hoidma peaks. Kõiges on syydi poliitikud ja pankurid, mitte kunagi mina! Ja valitsus arvestab sellega, mõeldes järgmistele valimistele.

Sellest hoolimata on kogu Euroopa majandus tihedalt seotud ning mida tihedam see side on, seda kasulikum meile kõigile pikas perspektiivis. Paraku ulatub populistide silmapiir yksnes järgmiste valimisteni, siis saabub maailmalõpp ning valimiste järel luuakse kogu maailm uuesti. Kas te tõesti arvate, et kui Eesti oleks sama sygavas kriisis kui Kreeka, käituks seni järjekindlalt minnalaskmispoliitikat viljelenud Reformierakond või Keskerakond teisiti kui kreeklased?

Kui kreeklased põhja lastakse, järgneb neile varem või hiljem ka Eesti. Erinevalt neist on meil tugevat Euroopat vaja juba puht välispoliitilistel põhjustel - täpsemalt yhelainsal põhjusel ning see põhjus asub idas, Peipsi järve taga. Ykski impeerium ei jäta võimaluse korral laienemata, kui saab seda teha odavalt ja kiirelt. Sajanditepikkune praktika näitab, et oleks naiivne uskuda, justkui oleks Putini Venemaa kuidagi oluliselt õilsam ja vägivallatum kui Ivan Julma, Peeter Suure, Lenini või Stalini Venemaa. Ainus, mis Eesti elanikke lähemail sajandeil kaitsta võib, on Euroopa Liidu kiire muutumine yhtseks ja tugevaks yhendriigiks.

Eesti iseseisvus kõlab kaunilt, kuid eesti rahva ja kultuuri jaoks oleks sel fataalsed tagajärjed. Juba praegu toetab Euroopa Liit Eesti kultuuri sisuliselt rohkem kui Eesti riik, mis on me kultuuri, hariduse ja keele suhtes parimail hetkedel ykskõikne, vahel aga suisa vaenulik. Mida rutem sellistelt valitsejatelt ja nende valijatelt võim käest võetakse, seda parem.