Objektiivsus, subjektiivsus ja keel

Aeg-ajalt satun ma täiesti ootamatutes kohtades filosoofilistele mõttekäikudele. Viktor Pelevini "Libalooma Pühast Raamatust" leidsin täna näiteks huvitava Berkeley-käsitluse ning isegi tema kurikuulsa tõrvavee retsepti, Vikipeedias artiklite vormistuse ja yhe spetsiifilise loendityybi järjestuspõhimõtete teemal diskuteerides aga komistasin subjektiivsuse ja objektiivsuse otsa.

Subjektiivne on kõik, mille reeglid on määranud subjekt. Vikipeedia puhul võib näiteks tuua artiklite nimed, sisu, liigendus, kategooriad ja Vikipeedia enda nime. Huvitav on siin see, et hulk subjekte leidis neis asjus kompromissi: ylejäänud subjektid võivad sellega nõustuda või mitte, aga kui nad omal ajal otsustusprotsessis sõna ei võtnud, pole neil väga palju kobiseda, kuni uusi osalejaid ei kogune nii palju, et on põhjust senist konsensust uuesti arutada.

Ka intrasubjektiivne, konsensuslik kokkulepe on subjektiivne, kuid see on grupiviisiline subjektiivsus ja säherdusena teatud mõttes laiema moraalse legitiimsuse või mandaadiga kui individuaalne subjektiivsus. Ratsionaalsuse seisukohalt selle legitiimsus muidugi ei muutu, ratsionaalsus huvitub yksnes argumentidest, kuid mõnelgi juhul on vaja yhiskondlikku kokkulepet - sotsiaalsed praktikad selleta lihtsalt ei tööta.

Yks niisugune sotsiaalne praktika on keel. Suur osa keelefilosoofiast on kamarajura, halvas mõttes metafyysika, mis on kyll lõbus, kuid ei kirjelda kuigivõrd keelt nii, nagu see tegelikkuses funktsioneerib. Me ei tarvita ju aredaid, selgepiirilisi mõisteid, mis oleksid definitsioonidega yheselt antud ja mis kõlbaksid traditsiooniliseks loogiliseks analyysiks. Meie mõisted on pigem hägusad, ebamäärased, enam-vähem selge on vaid nende kese, nii-ytelda prototyyp - ent yleminek asjast mitteasjaks on sujuv, vaieldav, sõltuv võrdlusmaterjalist ja kontekstist.

Vares on muidugi must kahe jala ja kahe tiivaga lendav olevus, ent ka valge vares on vares. Yhe jalaga vares on vares. Vigase tiiva tõttu maad mööda keksiv vares on vares. Kui sel pole jalgu ega tiibu, lennata pole sel mõtteski ning see on näiteks roheline, ei ole see tõenäoliselt vares. Aga mine hullu tea.

Keel on liiane, suur osa sellest on ratsionaalse analyysi seisukohalt ylearu. Suurema osa ajast, mil me räägime, ei kuula meid keegi. Kui kuulabki, saab tavaliselt valesti aru. Me mõistame yksteist vaid niipalju, et saaksime omavahel praktilist tegevust koordineerida: yldjuhul, laias laastus, rohkete vigadega. Nyansid lähevad alati tõlkes kaduma.

Põhimõtteliselt on keele synnimehhanism väga lihtne. Kui yrginimene Uugu ytles teisele yrginimesele Uudule "Urgh?", too põrnitses teda natuke aega mõistmatul pilgul, kruttis siis sõrme meelekohal ja keeras magama, jäid nad mõlemad nälga ja surid ära. Kui aga Uugu "Urgh?" sai Uudult vastu innuka noogutusega "Urgh!", nad mõlemad haarasid nuiad ning läksid mammutit kyttima, elasid nad veel kaua õnnelikult ning said palju lapsi. Nii me siiamaani suhtlemegi.

Individuaalsel tasandil kordub sisuliselt sama protsess. Biheivioristlikust vaatepunktist sarnaneb selle algus tingrefleksile: kui iga kord kaasneb toiduga häälitsus "Mämm", hakkan ma lõpuks näljasena ka ise "Mämm" ytlema, lootes, et äkki antakse sellega koos syya. Varem ju anti, õpetab meile induktiivne järeldus - loogika seisukohalt äärmiselt kahtlane, kuid vahel siiski ysna praktiline arutlusmehhanism.

Mul pole aimugi, mis neist silme eest möödaujuvatest laikudest ja kõrvukostvaist helidest on "auto", aga kui seda piisavalt sageli mingit sorti helide ja kujunditega koos korratakse, proovin ma lõpuks järele, äkki saan ise ka mõnele "autole" pihta. Samas võin ma seda sõna eluaeg teistmoodi kasutada kui teised, kui keegi mulle nyansse ei selgita ja ka elu ise mind ymber õppima ei sunni.

Nii et kogu keel on subjektiivne. See tähendab aga, et selles saab "eksida" või "vigu" teha vaid samavõrd, kuivõrd saab rikkuda iga selgelt väljendamata, kõigile arusaadavaks oletatud lepingut.

Inimesed ei mõista abstraktsioone kuigi hästi, me kipub neid ikka asjastama ja konkretiseerima. Kui meil on mingisugune kokkulepe, hakkame varem või hiljem kujutlema, et see on midagi iseseisvat, mis ei sõltu minust ja sinust, mida ei olegi enam nii kerge muuta, mida ei saa tyhistada lihtsalt sõnavahetusega "Ah, hunt sellega." - "Nojah." Me arvame, et see on midagi objektiivset ja yldkehtivat, pyyame leiutada sellele metafyysilisi ja olemuslikke põhjendusi. Selliseid näiteid on palju: kes jahub oma rahva ajaloolisest ylesandest, kes ylikooli, raamatukogu, sõjaväe või mis tahes muu puhtyhiskondliku nähtuse ajatust loomusest, kes yldistab oma isiklikke nappe teadmisi yhest konkreetsest keelest ja omaenese mõtlemisest reegliteks, mis kehtiksid kõigi võimalike keelte ja mõtteprotsesside kohta.

Nii see ju tegelikult ei ole. Palju subjektiivset ei muutu kuhjudes objektiivseks. Sõnaloendi objektiivse järjestuseni võib jõuda juhuarvude generaatori abil, kui see kasutab mitte juhuslikkuse arvutuslikke imitatsioonimehhanisme, vaid radioaktiivse protsessi abil toodetud rida. Kõik muud reastamisviisid on subjektiivsed, need sõltuvad inimestest.

Teisalt pole meil sellisest objektiivsusest kuigi palju kasu. Mõistlikum on jääda subjektiivsuse juurde, kuid teha endale selgeks, et see on meie teadlik valik ja enamgi veel: me valime vaid yhe konkreetse subjektiivsuse viisi paljude teiste seast. Loodetavasti on meie eelistus yhel või teisel moel põhjendatud, ent kui ka pole, võiks see ikkagi olla vähemalt teadlik.

Sageli on praktiline teada, mida sa otsustad - või kui keele juurde tagasi tulla, siis ka, mida sa räägid. Sageli on praktiline olla teadvusel.