Miks ma peaks oma raha teistega jagama?

Hiljutise intervjuu järel võttis minuga yhendust siinkohal tundmatuks jääv laulik ning kaebles, et on alati olnud eetiline ja õilis. Uurisin seda asja ning mul tekkis paar huvitavat kysimust.

Oletame, et ma räägin mõne amatöörpoeediga (ehkki mis vahe on neil professionaalidega riigis, kus luule eest nii või teisiti ei maksta?) ning kysin luba tema tekste pruukida. Järgmiseks valmistan ma tema tehtust helilise kommertstoote ja asun seda usinasti myytama.

Kas ma sellisel juhul peaksin eelnevalt täpsustama, et mul on plaanis kasutada tema loomingut rahateenimiseks?

Kas ma peaks mingi osa tulust ka teksti autorile andma?

Last but not least: kui eelneva kahe kysimuse vastused võiks tunduda ilmsed, siis miks vastab mõni inimene neile teisiti? Kas ta ei saa aru või ei taha aru saada?

Meenutan siinkohal hea krõbeda sõnaga ka Postimeest jt lehti, kus aeg-ajalt pole tahetud aru saada, et blog on avalik samamoodi kui raamat: tsiteerida loomulikult võib, ent avaldatut kommertseesmärgil kasutades oleks kena ka originaalsisu tootjale midagi edastada, mitte jätta kogu kasumit pakendajale ja brändijale. Äriliselt kasulik nyrimeelsus tundub mulle alati kuidagi väheusutav, ehkki loomupärast lollust ei saa muidugi välistada ega vist isegi hukka mõista.

Ah, mis ma valetan. Saab kyll, watch me.

Imperialism ja intervjuud

Ennevanasti visati nalja, et Nõukogude Liidul on neli vaenlast: kevad, suvi, sygis, talv ja rahvusvaheline imperialism.

Veebiajakirjanikul on kaks suurimat vaenlast, nende nimed on Copy ja Paste (eesti keeles Kopeeri ja Pasteeri). Kui teed lugusid läbi koopiapaberi (noored muidugi ei tea, mis see on), siis jäävad kõik vead teksti ja paljunevad omavahel usinasti.

See-eest on rahvusvaheline imperialism ajakirjaniku sõber. Kui muid uudiseid ei ole, aitab imperialism ikka hädast välja.


***

Kõik tuleb ringiga tagasi.
Käisin Nordeas intervjuud tegemas, ilmub... millalgi.
Samal ajal riputati yles minu enda intervjuu.
Kole väsinud.


***

Vaal Galeriis oli hea näitus, aga homme enam ei ole.
Oma viga, kui vaatamas ei käinud.

Egas inimene massina vastu saa

Oma abitu ja käpardliku soperdusega tahtsin rõhutada seda, et fotode automaatne lõikamine on nõme. Yhest jääb järele laup ja teisest lõug, no mida urri.

Sygiseks kisub

Minu eelistus aastaaegade suhtes sõltub kõige enam vist sellest, kellega ma neist viimati rääkinud olen. No ja mingi määral ka sellest, milline aastaaeg parasjagu käes on.


Tean inimest, kes eelistab kõigele sygist. Mõistan teda täielikult. Räägitakse, et väljaspool parasvöödet polevat see pooltki nii ilus; võimalik, pole käinud. Meil siin igatahes on. Vaatan aknast välja ning kastanid ja vahtrad lehvitavad kirevate rätikutega vastu. Meil on muidugi metsad ja rabad ka, nendeta ei saa sygisest pooltki seda vunki kätte. Alati tulevad mul sygisega seoses meelte Piiteri ymbruse ja Karjala kased. Ja Boldino sygis, ehkki ainus Puškiniga seostuv pilt on mul vist Ukrainast: suur hilissuvine pöögimets, kus ta kunagi olla iga päev jalutamas käinud. Kõige selle suhtes võib mälu muidugi vabalt petta, äkki oli Moldaavia ja ehk polnudki see hilissuvi - aga mis tähtsust sel on, minu mälupilt on ikka sama.


Tean inimest, kes eelistab kõigele suve. Peaaegu nii, et mida palavam, seda parem. Ise ma palavust hästi ei talu, ent kombinatsioonis mere ja tuulega sobib kyll. Saan temastki hästi aru, kyllap nakkab mulle tema vaikne särav rahulolu, kui ta päikse käes peesitab. Suvi ongi vist ainus aastaaeg, mida enamik inimesi meil ja mujal võrrelda saab - sygisesed ja kevadised puhkused pole ju kuigi levinud ning kes talvel puhkama läheb, on tavaliselt vist kuskil suusakuurordis või rannas. Mis sa seal ikka võõrast maast näed või teada saad. Suvel on kõik sajas toonis roheline ja mida aeg edasi, seda sagedamini lähedalt vaadates palju kirjum kui Eesti looduse arvustajad enamasti arvatagi teavad. Igasugused põnevad pisilased sebivad ringi ning ajavad omi mystilisi asju. Suveöiti ongi Eesti kliima ehk mulle kõige rohkem nahkamööda. "Kontimööda" ei tahaks öelda, kontidesse ronib ilm siis, kui tuul juba kõledaks läheb.


Tean inimest, kes eelistab kõigele kevadet. Jah, kevadeti on kyll talvest väsimus naha vahel, ent igasugused uued asjad ronivad välja ning asuvad tegutsema - hea lihtne on nendega kaasa minna või neile vähemasti kaasa tunda. Enam ei ole ilmad nii viledad ja ehkki talv vahel venima kipub, on seegi ju kõigest hootine. Kogu aeg saab oodata uusi lilli, uudised neist levivad mööda netti ja ajakirjandust nagu rindeteated. Iga sinilill võib olla yhel hetkel sama tähtis kui saja inimese koondamine või lahing Gruusia sõjas: kõik krahmavad ahnelt info järele ning ootavad samas juba uut. Aiapidajaist on parem mitte kõneldagi.


Imelikul kombel ei teagi ma vist kedagi, kes armastaks kõige rohkem talve. Kindlasti on neid palju, kuid minu tutvusringkonnas lihtsalt pole suuri suusasportlasi või kiindunud kelgutajaid. Mulle endale käib talv ikka pisut tervise pihta, no ei ole ta oma eestipärasel kujul minu aastaaeg. Mõnes mõttes on pikalevenivad sygised ja lumeta talved ehk isegi kergemad taluda, ei pea kapist ennemuistseid saapaid taga otsima ja neid leidmata ikkagi vandudes kingadega lumes sumpama. Ehkki mis seal salata, läinudtalvisel purgaal oli kah oma võlu, yldrahvalik seiklus ikkagi. Kogu aeg kyll ei tahaks, Tšukotkal elamist ei kujutaks hästi ette.

Iseenesest on ju hea, et vahelduvad. Mida kirevam elu, seda huvitavam. Ehkki, jah, pisut võiks kliima minu poolest kyll soojeneda. Veidi lõunapoolsem või merelisem ilmastik sobiks mulle isiklikult rohkem. Aga või keegi selles asjas minu arvamust kysib.

Asendaks koolis tööõpetuse eluõpetusega?

Sadama Viies arutleb rahvas selle yle, kas või miks peaks tööõpetused tunnid soorolle kinnistama.

Ehk oleks mõistlik asendada see hoopis miskit sorti ellujäämisõpetusega? Noh, et oleks yks tund, kus õpetataks inimesed iseseisvaks. Põhimõtteliselt kõiki selliseid oskusi ja nippe, mida elus hakkamasaamiseks vaja läheb.

Igayks peaks ju oskama nööpi ette õmmelda, rebenenud riiet kokku traageldada, naela seina lyya või kruvi keerata (soovitavalt ka tyybliga, need on tänapäeval kole levinud). Samasse võiks kuuluda ka esmaabi ja tulekustuti pruukimine ja muu säärane, näiteks elementaarne ihuhooldus. Ma tean 19aastast inimest, kes väidetavalt ei oska endal ise kyysi lõigata. Mitte, et igayks peaks juuksuriks pyrgima, ent paha sellised oskused ka ei tee.

Ega mina ka kõike ei oska. Või õigemini oskan ma paljusid asju hädapäraselt ja ei kipu vabatahtlikult vusserdama. Teoreetiliselt olen ma elus ukselukke kyll parandanud ja mingil määral mõistan ka õmmelda, aga ega ma kummagi kallale ise ei roni. Parem on lasta teha sellised tööd professionaalidel, läheb rutem ja saab parem töö. Mina võin jälle kirjatöid teha.

Mõte ongi just see, et inimestel oleks mingid minimaalsed oskused juhuks, kui midagi on hädasti vaja teha, aga kedagi osavamat pole võtta. Kaks lisamõju võiks sel veel olla: esiteks õpiks inimesed, et kõik need tööd polegi nii imelihtsad, see kasvataks austust elukutseliste asjaliste suhtes. Ja teiseks, mis käib muidugi esimesega kokku: äkki leiaks mõni, et talle suisa meeldib kokata või juukseid lõigata või elektriseadmetega rahmeldada.

Oleks mõned inimesed jälle juures, kes teevad midagi kasulikku ja on sellega pealegi rahul. Parem õnnelik kingsepp kui õnnetu jurist.

Nii et ikkagi sotsialism?

Artikli tausta otsides leidsin Swedbanki mulluse vahva pressiteate. Kui Signe Kaursoni määramine kohalikuks personalidirektoriks polegi eriline vapustus, on talle koha vabastanud syndmus märksa põnevam.

"Panga senine Eesti personalidirektor Tea Trahov suundus eraettevõtlusesse," kirjutas tubli pressiesindaja.

Huvitav-huvitav. Kas Swedbank on MTY, sihtasutus või riigiamet?

Kui jahipasun hyyab

Lehtede kommentaariumid on minu jaoks pigem ebameeldiv nähtus, milles ma erilist väärtust ei näe. Aga ma ei nõua ka, et need suletaks. Kes need pysti panna tahab, pidagu ise korda, nii nagu foorumites moderaatorid seda teevad. Kogu lärm ei pakuks mulle mingit huvi, kui intelligentsemad asjaosalised sellest laiaulatuslikke yldistusi ei teeks.

Viimasel ajal lylitub mu ohutunne yha sagedamini sisse, sest mulle tundub, et tigedikele väljakuulutatud nõiajahi käigus äsatakse ka vaiksetele ja pelglikele sama puuga. Ja see on seesama kurbade kaitsetus, millest veidi varem juba kirjutanud olen.

Ma ei saa aru, miks pannakse võrdusmärk kommentaaride anonyymsuse ja tigeduse vahele.

Kui jutt käib tigedate kommentaaride tsenseerimisest, siis tige ja vastik saab olla ka oma nime all. (Sealjuures isegi yhtki formaalset reeglit rikkumata ning eriti efektiivselt juhul, kui oponenti isiklikult tuntakse.)

Kui jutt käib anonyymsusest, siis mispidi anonyymne neutraalne või suisa sõbralik kommentaar kedagi häirib?

Kui järele mõelda, siis häirib anonyymsus kui niisugune vist näiteks yht teletegelast, kes kiidab trollijahijutu yhes sabamises kommentaaris Augustinust. Fragmentaarsel isiksusel puutub elu- või vähemasti eneseväljendusõigus, sest augustiin ei talu temaga suhtlemist? Kaitsku Pyha Woody Allen kõiki neurootikuid.

Kusjuures endistviisi ei suudeta teha vahet anonyymsuse ja pseudonyymsuse vahel. Kui inimene kasutab järjekindlat pseudonyymi, mispidi ta siis identifitseeritamatu on?

Ta vastab identsuse esimesele reeglile: ta on identne iseendaga, A=A. Tal on nimi, lisaks sysadminide sõbrale IP-aadressile. Ajapikku kujuneb tal välja reputatsioon ning tõenäoliselt ka teatud ringkond inimesi, kes ta identiteete omavahel seostada suudavad.

Aga moraalne ja õige on talle ikkagi keelekaikaga yle turja tõmmata ning ähvardada, et kui ta suud ei suleta, lahkub mõnigi solvatud väärikusega kodanik Eesti Vabast Riigist. (See kapsas läks nyyd järgmise arvaja kiviaeda.)

Sama kysimust võib ka teise nurga alt vaadata. Kas enda identiteeti peita või muuta soovivatel inimestel on yhiskonnale midagi olulist ytelda? Kas see võiks tekitada avaliku huvi, mis vabandaks neile õiguse jätmist esineda just nii, nagu nad seda soovivad, ehkki see haavab mõnd veelgi õrnahingelisemat hingepõhjani?

Kui paljud inimesed blogivad pseudonyymselt? Julgen arvata, et vähemalt pooled. Kui paljud neist loobuksid, kui neid sunnitaks seda tegema oma kodanikunime all? Kurat seda teab. Ent ma usun, et oluline osa.

Kui paljud kirjanikud kirjutavad varjunime all? Mitte eriti paljud. On nende kogus siiski oluline? Võiks arvata kyll, ytleb see osa minust, kes kirjandusajaloo loengutes istus.

Mis siis ikka, keelame ära Mait Metsanurga, Anton Hansen Tammsaare ja Emil Tode, rääkimata Mark Twainist ja eespool nimetatud Woody Allenist. Misasja nad ronivad elu ja yhiskonda anonyymselt kommenteerima, rääkigu oma nime all!

Ära aja lolle ahju, kyta seda puudega

Aga ajakirjandusse sattusin õigel ajal. Mul on hea meel, et ei ole pidanud töötama Nõukogude ajakirjanduses.

Leidsin Maalehest yhe tegelase tsitaadi, kellele ei taha viidata (ja polegi põhjust, ta ise ei armasta ka luba kysida). Tsitaadi sisu on palju huvitavam kui autor ise, nagu neist kahest lausestki näha võib.

Olen sedalaadi mõtteavaldusi mitmelt poolt kuulnud. Yks endine peatoimetaja, keda muuhulgas ka David Lynchi filmide eeskujul Yellow Bastardiks hyyti, armastas ikka selle kallal ilkuda, et omal ajal sai ta rajoonilehes esimese töökäsuna ylesande kirjutada reportaaž: mine ja kysi tänaval inimestest, mida nad arvavad kevadest. Ei ole olukirjeldused ja muud aeglased žanrid siiani välja surnud, pigem loodetakse neist paberajakirjanduse päästjat. Ent yks osa inimesi ei suuda lugeda pikemat juttu kui telegraafiagentuuri uudis, ega neid ka syydistada saa.

Mäletan nõukogudeaegset ajakirjandust ilmselt paremini kui tsiteeritud kriitik, ehkki olen temast kardetavasti noorem. Ei koosnenud see sugugi yksnes parteikongresside otsustest. Nasta Pinot mäletan. Juhan Peeglit eriti ei mäleta, aga takkajärgi olen lugenud.

Marjustin oli sel ajal juba olemas ning, muuseas, kõik vanema põlve soliidsed loodusajakirjanikud alustasid toona. Ei paista uusi Jyssi ja Relve kaliibriga mehi-naisi kuskilt. Isegi Edasi kultuurikylge vedas kord ennemuiste yks täitsa tubli noor toimetaja, nimepidi vist Priimägi. Ei tea, mis tast saanud on?

Eks see ole tegelikult laiem mõtteviis kui paar ajakirjanikku kanda suudaks. Ajakirjandus ahju, kommarid ahju, ajalugu ahju, Juhan Peegel ahju, igasugune mälu ahju. Mäluta inimene on ohutu. Tõmbad talt tooli alt ära, tema aga pilgutab silmi, maigutab suud ja kysib: "Mina vä?" Ei mäleta, et varem põrandal ei istunud.

Võiks ju vahelduse mõttes samamoodi tuututada, et lollid ahju, aga siis jääks maa inimestest hullemini tyhjaks kui pärast Põhjasõda.

Ilus minister ja tige dissident

Sain eile postkasti peagut tööuudise: Mart Niklus oli saatnud mingile kambale kirja lingiga uudisele, et IRL tahab asutada setu kaubamaja, pealkirjaks "Endisele dekoratiivministrile uus tasuv töökoht?" Nikluse enda liigitasid mu filtrid kenasti arhiivi ilma kirjakasti risustamata, aga keegi Urve Palo endine nõunik vastas talle nördinult ning seda ei teadnud puhastussysteem oodata.

Iseenesest saaks siit ju toreda kollase uudise: kysida alguses Nikluselt, miks ta ilusaid naisi vihkab (latentne homoseksualism või mittelatentne?) ning siis Palolt, kas ta usub, et on dekoratiivne. Nagu rahvasuu kinnitab, on ta Värskast pärit; kyll mitte ise päris setu, vaid arvatavasti võrukesest kolonisaator.

Hiljem töötas Palo 1665. aastal vana hea Colberti asutatud klaasifirmas Saint-Gobain, nii et kyllap teab ta ka kaupade myymisest yht-teist. Ses mõttes täitsa paslik: jalutab valges rõivas ja ehituskiivriga mööda Värskat, elegantsed säärikud jalas ja piits peos. Valge naise koorem, õhkaks Kipling.

Nojah, kena keik, aga pole minu rubriigi uudis. Las keegi teine teeb.

See on muidugi ka mõnusalt jabur, et IRLis sai rahvuslus jagu parempoolsusest. Riiklike, (regionaal)poliitilistel põhjustel asutatud kaubamajade asutamine on ju olemuselt samasugune riigikapitalism kui kolhoosid Nõukogude Liidus või toosama Saint-Gobain Prantsusmaal. Ei suuda mina nende tasuvusse ega vastupidavusse uskuda, aga no eks meil ole veidramaidki asju tehtud.

Tõsi, tööhõive kuluks lõunaosariikidesse ära. Ent vaevalt mingi selline käsukorras tehtud asutus suudab Põlva-, Võru- ja Valgamaale töökohti tuua, kui omavalitsused sellega hakkama pole saanud. Kyllap kolivad kõik ka edaspidi ära liina, kus ilusaid seto asju kena ministrinäitsiku käest kaubamajast osta saab.

Palju toredaid inimesi. Kes tahab nendega suhelda?

Sõitsin bussis. "Kule jobu raisk," alustas yks meeldiva hääle ning šarmantse keelepruugiga tytarlaps mu seljataga sõbralikku telefonivestlust.

Ei tahakski nagu midagi arvata.

Usu ja kirjuta

Toredaid inimesi vastastikuselt kasulikus korras abistades kirjutasin yhe sytitava jutu. Mida kauem ma selle sisu yle järele mõtlesin, seda vähem ma mõistsin, miks nende idee hea pidi olema. Aga no lubatud sai ja ega ta kellelegi paha ka tee ja...

Kirjutasin nii, kuidas oskasin. Mind ennast see kyll ei veena, aga võib-olla teiste kõrvus töötab. Olen ka vana ja sarkastiline skeptik, mis parata.

Seepealt tuli eelde, kuidas pidin keskkoolis kõnevõistlustel osalema. Esimeses voorus oli vaba teema, seal polnud probleemi; innustasin kõiki hääletama kuningriiklaste poolt. Pärast tulid paar kuulajat uurima, kuidas parteisse saab astuda. Ei mina tea, kehitasin õlgu.

Teises osas olid loositeemad ja mulle sattus "Punk on lahe". No mis kõnet sa sellest pead? Endalgi oli hale.

Aga kulissidetagune saatus oli juba ette määranud, et mina pean saama teise koha, ilus käekirjaga pabergi oli valmis kirjutatud. Nii et kuidagiviisi ma selle õnnetu kõne ikkagi pidasin.

Järele mõeldes meenutab kahtlaselt poliitikat.

Kurbade kaitsetuseks

Mõtlesin hiljuti, et kui peaksin kirjutama blogisissekande pealkirjaga "Kurbade kaitseks", siis ei oska ma sinna midagi kirjutada. Neile ei ole selles heas uues ilmas enam kohta.

Nõudmised, mida me kallitele kaasinimestele esitame, ei ole tavaliselt ratsionaalsed, need on eelkõige emotsionaalsed. Me ainult teeskleme ratsionaalsust, leiutades tagantjärele hädapäraseid põhjendusi ja vabandusi. Ent see tähendab, et esitatud nõudmised ei pruugi omavahel sobida. Mis pole iseenesest kyll meie probleem, sest see teadmine ei muuda meid õnnelikumaks; vastuoluliste ootuste täitmine aga muudaks.

Kui inimeselt eeldatakse käitumist, mis tema olemusega ei sobi, ei tunne ta ennast muidugi hästi. On väheusutav, et ta teeks asju, mida tegema peab, endise innu ja huviga. Tõenäoliselt teeb ta neid endisest halvemini, sest ta kulub emotsionaalselt. Iga tunnetel põhinev, tugeva emotsionaalse laenguga surve saab loomulikult ka emotsionaalse vastureaktsiooni, inimesed toimivadki niimoodi. Mõni reaktsioon ei avaldu vaid nii aktiivselt kui teine.

Kes sellises olukorras kaotavad? Need, kes esitavad teistele vähem nõudmisi ja pyyavad neile esitatuga kohaneda. Need, kes ei taha, et teised ennast halvasti tunneksid. Kui nad elust vähegi õppida suudavad, omandavad nad ysna kiiresti teadmise, et ennast halvasti tunda on täiesti loomulik - nende, mitte teiste jaoks. Aga see on okei, nii peabki olema.

Kui kymnest inimesest yheksal silmad säravad, jalutavad nad teel helgesse tulevikku innukalt vesteldes ja kätega žestikuleerides kymnendast niimoodi yle, et seda ise ei märkagi. Liikudes loogeldes loojangu - ei, ikka pilvitus taevas helkiva päikesetõusu poole.

Kust tuleb info?

Pealkirja "USA võlgneb Hiinale üle $800 miljardi dollari" all kirjutab Forex.ee:

Ameerika Rahandusministeeriumi andmetel kasvas USA riigivõlg Hiinale 2009.a. juulis kuni $800,5 miljardi dollarini. Sellest teatavad Hiina SMI-d.

Huvitav, misasjad võiks olla SMI-d? Small and medium... mkmm. Minu pakkumine on sredstva massovoi informatsii ehk maakeeli massiteabevahendid. Miks Forex (ja sealtkaudu Delfi) eesti keeles niisugusi lyhendeid kasutab, kysige neilt endilt.

Halva pressiteate näide

Pevkur: Swedbank on pensionäridega ebaõiglane

Sotsiaalminister Hanno Pevkur avaldas nördimust tänase, 18. septembri Swedbank´i uudise üle. Pank annab teada, et 1. oktoobrist hinnakiri ühtlustatakse ning pensionäridele tehtud erisoodustused kaovad.

„On selge, et pangakontoris on eakatel turvalisem oma rahaasju ajada kui tänaval sularahaautomaadi ees. Seetõttu on Swedbanki käitumine inetu. Valdav enamus pensionäridest usaldas oma pensioni just Swedbank´ile. Nüüd peaksid need inimesed oma raha kontorist välja võttes senisest kümme korda suuremat teenustasu maksma. Samuti ei ole vähetähtis asjaolu, et eakatele oma rahaasjade turvalise korralduse tagamiseks tegi riik sellest aastast otsuse pensionite väljamaksmiseks läbi pankade. Olukorras, kus pankadest käib läbi ühes kuus umbes 1,6 miljardit eesti krooni pensioniraha, on arusaamatu Swedbank´i otsus hakata eakatelt pea 1000% võrra suuremat teenustasu küsima. Ma loodan väga, et Swedbank kui sotsiaalseid väärtusi hindav ettevõte vaeb veelkord kriitiliselt oma otsust.”

Olgu, pealkiri norib tyli ja võib sellisena mõnel pool ka läbi minna. Selle eest võib mõne punkti ju anda.

Tsitaat on liiga pikk ja lohisev, kuna minister oli liiga tähtis, et tema loba kärpida. Isegi parteibroileritele tyypilist kantseliiti ("läbi pankade") pole viitsitud välja rookida, rääkimata õigekirjavigadest ("veelkord", Eesti riik väikese tähega ja veider vorm "Swedbank´i"). Millise pilkupyydva lause võiks siit panna pildiallkirjaks? Ei ole sihukest.

Tekstil puudub sisu. Ei ole mitte mingisugust syndmust peale selle, et yks poliitik avaldab enne valimisi arvamust. Tsitaadi kõrval mingit tausta ei ole - puudub isegi saatelause - ning ainus uus teave on, et minister kohtas uudist. Loodetavasti ei juhtu seda nyyd nii pea, muidu erutub vaeseke liialt.

Sellist pressiteadet kasutab ajakirjanik siis, kui midagi muud lehte panna pole, juhe on koos ning pea paks.

See-eest on pressiesindaja ise sympaatne ja esteetiliselt nauditav, mistõttu ma tema nime ei maini. Tegijal juhtub, järgmine kord paremini.


P.S. Jah, ma tean, et ma pole ka ise erapooletu. Aga ykski ajakirjanik pole, peale kõige paadunumate ykskõiklaste. Kui minister alustab oma ametiaega silmapaistvalt lolli jutuga, oodataksegi talt vaid järgmist lollust ning sellega tuleb arvestada.

Hea pressiteate näide

Pank riisub loomaaeda

Tallinn, 18. september – Sampo Panga töötajad korraldavad eeloleval pühapäeval Tallinna Loomaaias koristustalgud. Ligi sada pangatöötajat lähevad ühes rehadega loomaaeda korrastama. Koristustalgute lõppedes kingitakse loomaaiale töövahenditeks 70 reha.

Sampo Panga tegevjuhi Aivar Rehe sõnul seisneb töö peamiselt tulevase känguruaediku rajamises.

„Pangal on soov minna kohale, teha asju ise ja olla omaltpoolt kasulik. Alati ei pea piirduma rahalise toetusega, tuleb ka alternatiive leida ja seekord otsustasime ise kohale minna ning käed külge panna,“ selgitas Rehe talgute toimumise tagamaid.

Tallinna Loomaaia direktori Mati Kaalu sõnul on just sellised suuremat inimeste hulka nõudvad organiseeritud abitööd loomaias väga teretulnud.

„Peab tervitama sellist initsiatiivi, ootame Sampo Panga eeskujul ka teisi ettevõtteid ja organisatsioone meie juurde talguid korraldama,“ sõnas Kaal.

Sampo Panga koristustalgud Tallinna Loomaias toimuvad 20. septembril algusega kell 12. Tänavused talgud loomaaias on Sampo Panga jaoks juba teised, üle-eelmisel aastal käisid pangatöötajad heakorratööde käigus samuti loomaaeda riisumas ning värviti üle ka kohvik Illu seinad.

Konkreetne, asjalik, vahva. Positiivne ja samas ka sisuga; ei põleta just kedagi otseselt, aga sellistest asjadest on inimestel tore lugeda. Lyhike ja liiglihata, tsitaadid on kahelt asjassepuutuvalt inimeselt, asjakohased ning kasutuskõlblikud. Kogu loos on yksainus kirjaviga, mille saab kergesti ära parandada. Pealkiri on muidugi sihilikult jabur, pyyab pilku ja sobib just sellisena kasutada - nagu kogu tekst. See omakorda tähendab, et tekst tõenäoliselt just sellisena lehtedesse lähebki.

Au ja kiitus Sampo Panga kommunikatsioonispetsialistile Tõnu Talinurmele, olgu ta keel kerge ning sulg sirge ka edaspidi.

Päeva kysimus

Kui riis on teraspoti põhja Korralikult Kinni Kõrbenud, kas siis on mõistlik loota selle lahtikeetmisele või ajab see asja ainult hullemaks? Ja kuidasmoodi hullemaks, kui ööpäevane Fairy sees leotamine ning usin plastharjaga nyhkimine pole musti kribulaid põhja kyljest lahti saanud? Või peaks proovima vee asemel millegi muu, näiteks Torusiili, äädika või toiduõliga?

Päeva vastus: ma tean kyll, mida mult seepeale kysitakse. Ei, potis olid ainult riis, vesi ja natuke soola.

Rohkem ilmasõjaeelseid tädisid!

Valliku Aidi man arutletakse yhe salmi ja pildikese mõjul, kas raamatukogutöötajal peab olema krunn, kas ta on ka kuri ning kas ta riiuli all varitsedes ikka kargab säärde või on see meeldivalt kynoidne instinkt hakanud tänapäeval välja surema.

Mu lapsepõlveaegsed tädid on nyyd kõik kardetavasti pensionil või kaugemalgi ning mu enda ammune mõnekuine karjäär pole ses suhtes eriline näitaja. Nii tunnengi lähemalt vististi vaid kahte raamatukogujat. Mõlemad on äärmiselt võluvad tytarlapsed, rõõmsameelsed ja toredad ning ilma krunnita. Mitte, et mul midagi krunnide vastu oleks - pole midagi paremat kui yks hea krunn.

Ilmasõjaeelseid tädisid on raamatukogudes kahetsusväärselt vähe järel. Neil on tihtipeale palju huvitavat kõrva taha pandud, mida õige lähenemise korral annab kenasti välja meelitada. Kui selle yle nyyd sutike järele mõelda, ehk annaks tädisid veel kuskilt värvata ja rahva ette tuua? Minu arust on tegemist väärt ressursiga, mida oleks patt kasutamata jätta.

Radissoni monoloogid

Projektijuht: Kas mina kui projektijuht saan adekvaatset infot ja tagasisidet projekti juhtimissüsteemide kohta? Kuidas ma tagan niihästi projekti tagasiside kui ka õppeprotsessid? Kas projekt annab piisavalt toodangut, mida sellelt oodatakse? Mida ma siin teen? Kas mindki kuhugi oodatakse? Mida ma elult tahaksin? Kas ma oskan unistada? Mis on mu nimi? Aga päriselt? Kelle moodi ma oleksin, kui ma oleksin olemas? Kuhu läheb vihm? Miks meri kunagi ei maga?

Projektiliige: Kas mu raportisüsteem ühildub juhtimissüsteemiga ja kas see annab projekti kohta ajakohast infot? Kas ma saan ajakohast infot, kui ma seda vajan? Kus on projektijuht? Kus on kass? Kus on kuldkalad? Kus on metssead? Kas tuleb jaht või ei tule? Miks triibuline on uni?

No ja ole veel nostalgiline

"The original Irish lyrics were about a man being cuckolded, a bawdy and humorous ditty. By contrast, the English verses which came to accompany it (and which comprise the entire song today), are nostalgic, dissonant and grammatically incorrect," kirjutab Wikipedia.

Selle kõrval tundub minu sentimentaalsus muidugi kohatu.
Teisalt on sentimentaalsus alati kohatu. Või ta ennast sellest siis häirida laseb.
Oleks meil kõigil selline enesekindlus.

Hea elu

Kui ma homme maha sureksin, polekski see eriti hull. Pikas perspektiivis vaadates on mul tegelikult päris kenasti läinud, vähemalt viimastel aastatel. Ja noh, enne seda oli, kui natuke järele mõelda, huvitav ja õpetlik.

Tõsi, kõigist neist asjadest, mida ma kunagi teha olen kavatsenud, on teoks saanud vaid paar yksikut. Aga kas maailm on selle võrra oluliselt halvem paik? Vaevalt. Plaanid jäävad õhku tavaliselt siis, kui nad on tehtud reaalsust piisavalt hästi tundmata. No kellele sihukesi vaja läheb?

Mida aeg edasi, seda harvemini olen pidanud tegema tõeliselt ebameeldivaid asju. Vahel on muidugi tagasilööke, ent yldjoontes on suund siiski õige. Kyll neist yksikutest jõnksudest ka jagu saab. Pealegi ei tohi istumise alune kogu aeg liiga pehme olla, selg jääb haigeks. Parem las on vahel natuke ebamugav.

Iga päev avastan midagi uut. Enamasti ei mäleta ma kyll järgmiseks päevaks, mis see oli, aga ju kõik see hea kraam kuhugi kuklasoppi tallele jääb. Mõnda asja mäletan ka ning mõni tuleb hiljem meelde, kui midagi muud hoolega meenutada yritan. Pipigi leidis spunki otsides tyki juustu või umbes nii.

Aegade jooksul olen õppinud inimeste suhtes snoobitsema. Mõnes mõttes on see kohutav, kui pirtsakas ma inimeste asjus olen: ei passi mulle yks ega teine, kord pole minu maitse jaoks kyllalt aru ja kord kyllalt empaatiat. Mõnes teises mõttes on see jällegi suurepärane. Neid yksikuid, kelle ma endale ligi lasen, suudan aina paremini omaks võtta ja imetleda just sellistena, nagu nad on.

Õigupoolest on mõnigi neist suisa hämmastav. Igayhelt annab midagi õppida ning mitte ainult yhe korra. Kyllap piirabki seda ennekõike mu enda vastuvõtuvõime, liiga palju uut ei jää lihtsalt meelde. Aga alati on midagi avastada. Istud käsipõsakil ja mõtiskled. Miks ta nii teeb? Miks mina nii teen? Miks ta selle asja kohta sedasi arvas? Ah sellepärast? Äge! Muudkui vaata ja imesta.

Mida huvitavam ja toredam inimene, seda lähemale võib sellise endale lubada. Õigemini yteldes: mida huvitavam, seda lähemale teda tahaks, mida toredam, seda lähemale võiks. (Mõni on ju huvitav, kuid mitte eriti tore; säherduste kollektsioneerimine mõjub tervisele halvasti.) Õnneks leidub aeg-ajalt sihukesi, kelles on mõlemad olulised jooned koos.

Yks oli mõne aasta eest piisavalt põnev ja vahva, et kaotasin igasuguse ettevaatuse ja tassisin ta enda (suuresti virtuaalsesse) koju. Tagasivaates on ettevaatamatus ennast ära tasunud. Iga päevaga läheb elu aina paremaks ja sellest on abi, tänaseks kuupäevaks ametlikult kaks aastat juba. (Poleks kunagi arvanud nii minevat, ausõna.) Kui vahel ka mõni arusaamatus juhtub, tuleb see ainuyksi minust enesest. Kas ma ytlesin, et olen kohutavalt tore ja hea? Ei ytelnud. Ei ytle ka, keegi nagunii ei usu.

Aga kannatlikkuse ja kõige muu eest aitäh. Katsun ajapikku paremaks muutuda. Võib-olla, või vähemalt mitte palju halvemaks.