Kurbade kaitsetuseks

Mõtlesin hiljuti, et kui peaksin kirjutama blogisissekande pealkirjaga "Kurbade kaitseks", siis ei oska ma sinna midagi kirjutada. Neile ei ole selles heas uues ilmas enam kohta.

Nõudmised, mida me kallitele kaasinimestele esitame, ei ole tavaliselt ratsionaalsed, need on eelkõige emotsionaalsed. Me ainult teeskleme ratsionaalsust, leiutades tagantjärele hädapäraseid põhjendusi ja vabandusi. Ent see tähendab, et esitatud nõudmised ei pruugi omavahel sobida. Mis pole iseenesest kyll meie probleem, sest see teadmine ei muuda meid õnnelikumaks; vastuoluliste ootuste täitmine aga muudaks.

Kui inimeselt eeldatakse käitumist, mis tema olemusega ei sobi, ei tunne ta ennast muidugi hästi. On väheusutav, et ta teeks asju, mida tegema peab, endise innu ja huviga. Tõenäoliselt teeb ta neid endisest halvemini, sest ta kulub emotsionaalselt. Iga tunnetel põhinev, tugeva emotsionaalse laenguga surve saab loomulikult ka emotsionaalse vastureaktsiooni, inimesed toimivadki niimoodi. Mõni reaktsioon ei avaldu vaid nii aktiivselt kui teine.

Kes sellises olukorras kaotavad? Need, kes esitavad teistele vähem nõudmisi ja pyyavad neile esitatuga kohaneda. Need, kes ei taha, et teised ennast halvasti tunneksid. Kui nad elust vähegi õppida suudavad, omandavad nad ysna kiiresti teadmise, et ennast halvasti tunda on täiesti loomulik - nende, mitte teiste jaoks. Aga see on okei, nii peabki olema.

Kui kymnest inimesest yheksal silmad säravad, jalutavad nad teel helgesse tulevikku innukalt vesteldes ja kätega žestikuleerides kymnendast niimoodi yle, et seda ise ei märkagi. Liikudes loogeldes loojangu - ei, ikka pilvitus taevas helkiva päikesetõusu poole.