Usu ja kirjuta

Toredaid inimesi vastastikuselt kasulikus korras abistades kirjutasin yhe sytitava jutu. Mida kauem ma selle sisu yle järele mõtlesin, seda vähem ma mõistsin, miks nende idee hea pidi olema. Aga no lubatud sai ja ega ta kellelegi paha ka tee ja...

Kirjutasin nii, kuidas oskasin. Mind ennast see kyll ei veena, aga võib-olla teiste kõrvus töötab. Olen ka vana ja sarkastiline skeptik, mis parata.

Seepealt tuli eelde, kuidas pidin keskkoolis kõnevõistlustel osalema. Esimeses voorus oli vaba teema, seal polnud probleemi; innustasin kõiki hääletama kuningriiklaste poolt. Pärast tulid paar kuulajat uurima, kuidas parteisse saab astuda. Ei mina tea, kehitasin õlgu.

Teises osas olid loositeemad ja mulle sattus "Punk on lahe". No mis kõnet sa sellest pead? Endalgi oli hale.

Aga kulissidetagune saatus oli juba ette määranud, et mina pean saama teise koha, ilus käekirjaga pabergi oli valmis kirjutatud. Nii et kuidagiviisi ma selle õnnetu kõne ikkagi pidasin.

Järele mõeldes meenutab kahtlaselt poliitikat.