Sygiseks kisub

Minu eelistus aastaaegade suhtes sõltub kõige enam vist sellest, kellega ma neist viimati rääkinud olen. No ja mingi määral ka sellest, milline aastaaeg parasjagu käes on.


Tean inimest, kes eelistab kõigele sygist. Mõistan teda täielikult. Räägitakse, et väljaspool parasvöödet polevat see pooltki nii ilus; võimalik, pole käinud. Meil siin igatahes on. Vaatan aknast välja ning kastanid ja vahtrad lehvitavad kirevate rätikutega vastu. Meil on muidugi metsad ja rabad ka, nendeta ei saa sygisest pooltki seda vunki kätte. Alati tulevad mul sygisega seoses meelte Piiteri ymbruse ja Karjala kased. Ja Boldino sygis, ehkki ainus Puškiniga seostuv pilt on mul vist Ukrainast: suur hilissuvine pöögimets, kus ta kunagi olla iga päev jalutamas käinud. Kõige selle suhtes võib mälu muidugi vabalt petta, äkki oli Moldaavia ja ehk polnudki see hilissuvi - aga mis tähtsust sel on, minu mälupilt on ikka sama.


Tean inimest, kes eelistab kõigele suve. Peaaegu nii, et mida palavam, seda parem. Ise ma palavust hästi ei talu, ent kombinatsioonis mere ja tuulega sobib kyll. Saan temastki hästi aru, kyllap nakkab mulle tema vaikne särav rahulolu, kui ta päikse käes peesitab. Suvi ongi vist ainus aastaaeg, mida enamik inimesi meil ja mujal võrrelda saab - sygisesed ja kevadised puhkused pole ju kuigi levinud ning kes talvel puhkama läheb, on tavaliselt vist kuskil suusakuurordis või rannas. Mis sa seal ikka võõrast maast näed või teada saad. Suvel on kõik sajas toonis roheline ja mida aeg edasi, seda sagedamini lähedalt vaadates palju kirjum kui Eesti looduse arvustajad enamasti arvatagi teavad. Igasugused põnevad pisilased sebivad ringi ning ajavad omi mystilisi asju. Suveöiti ongi Eesti kliima ehk mulle kõige rohkem nahkamööda. "Kontimööda" ei tahaks öelda, kontidesse ronib ilm siis, kui tuul juba kõledaks läheb.


Tean inimest, kes eelistab kõigele kevadet. Jah, kevadeti on kyll talvest väsimus naha vahel, ent igasugused uued asjad ronivad välja ning asuvad tegutsema - hea lihtne on nendega kaasa minna või neile vähemasti kaasa tunda. Enam ei ole ilmad nii viledad ja ehkki talv vahel venima kipub, on seegi ju kõigest hootine. Kogu aeg saab oodata uusi lilli, uudised neist levivad mööda netti ja ajakirjandust nagu rindeteated. Iga sinilill võib olla yhel hetkel sama tähtis kui saja inimese koondamine või lahing Gruusia sõjas: kõik krahmavad ahnelt info järele ning ootavad samas juba uut. Aiapidajaist on parem mitte kõneldagi.


Imelikul kombel ei teagi ma vist kedagi, kes armastaks kõige rohkem talve. Kindlasti on neid palju, kuid minu tutvusringkonnas lihtsalt pole suuri suusasportlasi või kiindunud kelgutajaid. Mulle endale käib talv ikka pisut tervise pihta, no ei ole ta oma eestipärasel kujul minu aastaaeg. Mõnes mõttes on pikalevenivad sygised ja lumeta talved ehk isegi kergemad taluda, ei pea kapist ennemuistseid saapaid taga otsima ja neid leidmata ikkagi vandudes kingadega lumes sumpama. Ehkki mis seal salata, läinudtalvisel purgaal oli kah oma võlu, yldrahvalik seiklus ikkagi. Kogu aeg kyll ei tahaks, Tšukotkal elamist ei kujutaks hästi ette.

Iseenesest on ju hea, et vahelduvad. Mida kirevam elu, seda huvitavam. Ehkki, jah, pisut võiks kliima minu poolest kyll soojeneda. Veidi lõunapoolsem või merelisem ilmastik sobiks mulle isiklikult rohkem. Aga või keegi selles asjas minu arvamust kysib.