It's Not Easy Being Green

Rohekast hommikulumest
pisike lehelible
nina taevasse pistis.
Oma ainuma lehe
päikse käes lahti pakkis
silmapiiriga risti.

Polnud tal õit ega vilju,
polnud ohtlikke okkaid,
ainult lahtine leht.
Ometi metsarahvast
mõni end häiritult tundis:
vahest hammustab ehk?

Mis saab siis, kui ta kasvab?
Päikese varjab ära!
Mets jääb ju suisa kängu.
Hirmuhigised silmad
päevapaistet ei näinud,
pelg lykkas õlad längu.

Ärgu igayks tulgu
arvama, et ta võibki
kasvada seal, kus tahab!
Puhtalt enesekaitseks
väikesed vastikud võõrad
trambime hoolikalt maha.


***

Kusjuures tegemist on täpse olukirjeldusega.
Ei salli ma juhuluulet, aga vahel on tal oma funktsioon.

Järgmine kord panen nimed ka laulu sisse ja katsugu keegi sealt siis välja pääseda. Seekord nimetan ainult yht: inspiratsiooni eest tänan teravasõralist halastamatut, ent mitte eriti taibukat kitsekest nimega Katrin. Muusa või asi muidugi, aga sõjaajal on ka kärbes liha.


***

Pealkiri tuli loomulikult siit:

Ei tea, kas mõni roheliste seltskond on Kermiti enda maskotiks kah võtnud? Koopiaõigust kõrvale jättes igati sympaatne tegelane ju.