Uuskeel: venekeelsed eestlased

Hiljuti tuli yks siinkohal anonyymseks jääv geenius mõttele hakata nimetama Eesti elanikke "eestikeelsed ja venekeelsed eestlased", pidades silmas siiski mitte eesti päritolu inimesi, kes eri keeli pruugivad, vaid (vanamoodsas kõnepruugis) Eestis elavaid eestlasi ja venelasi. Põhjendused?

/---/ mida teha selleks, et kõik Eestis elavad rahvad (sõltumata nende endi keelest, mida nad harrastavad ja kasutavad) toimiksid nii, et eesti rahvus, keel ja kultuur säiliksid läbi aegade?
Ma arvan, et üks lihtne samm on hakatagi neid rahulikult kutsuma erikeelseteks eestlasteks...kelle roll ongi toimida meie põhiseaduse järgi ükskõik, mis keeles nad ka ei räägi.
See on ka lähtekoht, miks ma olen kasutusse võtnu termini "venekeelne eestlane".

Ma arvan, et kindlasti on mõeldav venekeelne eestlane täpselt sellises tähenduses nagu ma seda kasutan: venekeelne inimene, kelle kultuurilise käitusmise juured võivad olla ka Venes või kustahes mujal slaavimaadest kuid kes peab sellest, et eestlased soovivad, et Eesti riik toimiks ennekõike eesti keele, kultuuri ja eesti rahvuse püsimise eest.

(Kirjaviis muutmata.)

Rahvuse määratlemine põhiseaduse pooldajate kaudu on Eestis kyll uus mõtteviis. Päris niisugusel kujul pole seda isegi USAs harrastatud, ehkki mõni uuem libertaarne lähenemine jõuab ysna lähedale.

Mis saab kellelgi originaalsete ideede vastu olla. Mina soovin näiteks, et Iiri Vabariik "toimiks ennekõike iiri keele, kultuuri ja iiri rahvuse püsimise eest". Ja et araabia riigid "toimiks ennekõike araabia keele, kultuuri ja araabia rahvuse püsimise eest". Ja yldse igayks omas kodus. Seega olen ma eestikeelne iirlane, araablane, tšuktš, guaranii, sakslane, juut, jaapanlane... (Kriipsuta õige alla.)

Kui reaalsuse kirjeldus ei vasta meie soovidele, katkestame seose osutaja ja osutatava vahel, defineerime sõnad ymber ning hakkame uue ringiga otsast pihta. Milleks muuta reaalsust, kui võib muuta sõnu?

Venelaste eestlasteks nimetamisest nad ise ju ei muutu.


***

Sisuliselt on siin tegemist keskaegse filosoofia keskse vaidlusega realistide ja nominalistide vahel. Yhed uskusid, et sõna ja sellega tähistatava vahel on mingisugune olemuslik seos ja sõnu ei tohi nii loopida, nagu sylg suhu toob, teised pidasid sõnade ja asjade seoseid meelvaldseiks ja inimeste looduiks. Tegelikult olen ma ise ka alati nominalist olnud, ehkki emotsionaalses plaanis sobiks mulle realism rohkem. Mis mulle siis niisuguse yrgnominalismi juures vastu hakkab, et ma sellele nii valuliselt reageerin? Miks mitte hakata homsest nimetama porgandit kartuliks ja hobust kanasalatiks?

Arvatavasti häirib mind lollus. Uuskeelega mängimine on hea viis, kuidas mitte midagi teha. Piisab ju sellest, kui päevad läbi lamiseda, lamiseda, lamiseda... Probleemid saab lahendada neid teistmoodi kirjeldades, liigutada tuleb vaid keelt.

Kõmri ajakirjanik Gareth Jones tõi Ukraina näljahäda Lääne ajakirjandusse. See oli esimene tõeline mõra toonases sotsialismisympaatias, mis ei lasknud läänlastel näha Nõukogude Liitu kui totalitaarset režiimi. Wikipedia artikkel Jonesist räägib sellestki, kuidas Nõukogude riigivõimu esindajad nimetasid näljahäda "toidunappuseks" ning nälga suremist "kõrgendatud suremuseks alatoitumisega seotud haiguste tõttu". Auväärsed eeskujud, mida tasub kahtlemata järgida.