Klassikud ja entusiastid

Langesime eile teatri ohvriks. Otsustasime minna õhtul Alpu, Kukenoosi rehe alla Mart Kolditsa lavastatud "Proffetit" vaatama, napilt enne etendust värvati meid aga ka märksa eksklusiivsema lavastuse publikuks.

"Proffet" sisaldas: palju pappkaste, muusikat, müra, rokkimist, hingeldades Pelevini lugemist, tossu, tegevust, kostyyme, videot, väga napilt Vildet. Ei sisaldanud: narratiivi (ei räägitud mingit Lugu), staatikat (ka paigalpysimine oli närviline ja pinges). Kujutan ette, et NO99 fännidele võiks meeldida (ja vastupidi). Ei olnud yldse paha, ent mind ka eriliselt ei vapustanud. Pyyti ajada teleka- ja rahakesksuse vastast asja, kuid valuliste teemade lõikava kunstilise käsitlusega on nii, et... Igatsugu visuaalse rahva, kunstnike ja filmimeeste, ehkki ka kirjanike seas on ysna levinud seesugune filosofeerimine, mis nende endi ja enamiku jaoks publikust on väga valgustav ja vaimustav, jättes professionaalse filosoofiaga kokkupuutunud ometigi kylmaks. See kõik on väga tore. Jajah. Aga teate, ma olen seda kõike juba lugenud. Sadu kordi. Ei ole põnev.

Noorte näitlejate innukas tegutsemine, silmselge lust ja lõbu oli palju toredam. Ja Vilde sobis sinna minu arust nagu pisuhänd (muidu ju hea raamat, aga siis tuleb - tolksti! - see...), kuigi on inimesi, kelle meelest oli see täpselt õige. Ei, vahelduseks muule täitsa kena. Noortele kindlasti sobib, elurõõmus rokkimine teeb ikka meele heaks. Saatke kõik kuni 25aastased, keda teate, ja NO sõbrad ka; blaseerunud tyybid mingu parem Shakespeare'ile.

Või siis mitte. Eesti Näitejuhtide Teatritrupi "MacBeth" algas sydaööl. Miks nad selle nii kirjutasid, ei tea, mingit taotlust ei paistnud uudse kirjapildi taga olevat. Kulissideks olid yks Imavere vare (ma pole päris kindel, oletatavasti mõisahoone ise) ja öine mets, poole tyki ajal tõusis lagunenud seinte varjust täiskuu kui abiprožektor. Teid palistasid tuled ja suitsupilved, vaheajal pakuti tasuta teed ja tasulist teelisandit. Muusikat tegi keegi kodanik kitarriga, midagi Ultima Thule ja Neil Diamondi "Dead Mani" heliriba vahepealset. Igati vahva. Yks osava keelega tytarlaps häälitses tausta, nii et rõõm kuulata. Paar andekat tyypi oli veel, yks mungarõivas kuju kuulutas näiteks kommentaare. Yllar Saaremäe lavastas, Ylle Lichtfeldt mängis Leedit, teisi ma ei tundnud - harrastusnäitlejate asi. Igatahes oli neil endil lõbus. Vaatajad olid eelkõige sugulased ja sõbrad, nii et nende jaoks oli tykil lisaväärtus, mida mina nautida ei saanud. Ses mõttes täitis lavastus igatahes oma otstarbe.

Miinused? Shakespeare'ist päris kahju ei hakanud, ta vana ja vastupidav, aga ega ta värsi nõtkusest ja teravusest suurt järele jäänud. Armastan värssnäidendeid lapsest saati ja olen igatsugu lavastusi näinud. Sedalaadi asja lavastamine ja selles esinemine on omaette töö, mida päris kogenematust peast ei ole kõige targem ette võtta. Maailm lihtsamaid asju täis. See-eest mängis enamik trupist yle, yledramatiseeringut paistis kogu lavastusest välja, ent ega sellegi taga sygavamat mõtet olnud. Pateetika, susin, karjumine, taevasse loetud read, sekka mõne esineja täielik monotoonsus. Aga noh, vabatahtlike huviliste nädalaga tehtud asi ja iseenda jaoks, mis tast ikka norida. Tegemise rõõm oli ka kuuvalgel näha ning kes ise osa ei võta, ei peagi sest osa saama.

Nii ja naa. On paremaidki asju nähtud kui need kaks. Halvemaid ka. Kui selt teiselt yrituselt kojuminek oleks pisut sujuvamalt kulgenud, oleksin ööga päris rahul. Kell viis on sellistes tingimustes magamaminekuks matuke hilja, peab ikkagi autosõidu ära õppima.