Neli rahvatõugu, seitse keelt

Laupäeva õhtul oli yhel kenal inimesel mure: raamatusse tuleks kirjutada pesakond Kanada indiaani keeli, aga kuidas nende nimed korralikus eesti keeles kõlavad, on vaid ähmane aim. Otsisime kolmekesi.

Tõlkija oli igaks juhuks loendis mõne vahele jätnud, aga kuna sama lõigu lõpus oli fraas four races speaking seven languages, siis oli vahelejätt ysna selgelt viga. Jutt käis kohalikest raadiojaamadest, mistõttu tegelikult oli seal kuus indiaani keelt pluss inglis. Pyyan nimekirja mälu järgi taastada.

Minu arvates olid seal English, Dogrib, Tlingit, Locheux, Hareskin, Slavey, Inuktitut. Kui ma nyyd millegagi ei eksi.

Kaunis huvitav ylesanne. Alustuseks on Locheux' kirjapilt vigane, kuna nimi on prantsuskeelne Loucheux ja tähendab kõõrdsilmset. Mõistagi on tänapäeval kasutusel teine sõna, Gwich’in.

Inuktitut on nimi pesakonna inuiti ehk eskimo keelte kohta. Mida täpselt seal parasjagu silmas peeti, tont ise teab.

Dogrib ehk koeraribi ei kõla just sellise nimena, mida keegi iseenda kohta pruugiks. Ehkki iial ei või teada; eesti keeles on ju siiamaani mustjalad ja vareseindiaanlased. Nii või teisiti, Dogrib on tänapäeval Tłįchǫ või Tli Cho.

Assotsiatsioonid on libe tee. Slavey ehk Slave ehk Slavé ei tohiks minu teada olla seotud orjadega, see sõna vaid kõlab sarnaselt. (Eesti Vikipeedia mainib kyll orjaindiaani keelt, võib-olla on kellelgi siis paremad andmed.) Samas kõneleb North Slave'i (põhjasleivi?) keelt rahvas nimega Sahtu - varasem Hareskin. Kas see tähendab, et vahe on umbes nagu võru ja eesti rahval?

Tlingit tähendab vähemasti tlingiteid. Hea, et miskigi on lihtne ja selge.

Mida peeti silmas nelja "rassi" all, mina ei tea. Oletame, et yks on inglased ja teine eskimod ehk inuitid. (Mul on siiamaani raske selle sõnaga harjuda; minu lapsepõlves Inuiti jäätist ei myydud.) Aga suurem jagu ylejäänutest kuulub põhja-atapaski (vt ka Denendeh) keeleryhma, mille seoseid kõnelejate välimuse või "rassiga" ei oska ma kusagilt välja võluda.

See kõik on yliväga peen, aga mis selle iluga eesti keeles peale hakata? Teoreetiliselt tuleb meil ju pea iga rahvanime mugandada. Praktikas pole iga asja aluseks traditsiooni ning Eesti amerikanistika on vaid kröömikese võrra paremas seisus kui ainukeelne fennougristika. Sisuliselt tõstsid ENE tegijad käpakesed pysti juba sellegi reegli ees, et eesti keeles ei tohiks rahvanimed alata suure tähega. Kui sa isegi transkriptsioonis päris kindel pole, tundub parim lahendus kirjutada originaal kursiivis kaardilegendi ning loota, et nimetatud rahvas seda kunagi ei loe.

Ei mina mäleta enam, kuidas need keeled sedapuhku tõlgitud said. Kyllap see kunagi selgub. Huvitavam on yldine kysimus: mida teha, kui maailm on segane? Eriti, kui sa ei ole eriteadlane, ei jõua selleks ka kunagi saada ning pead eelkõige arvestama, et tekst oleks sujuvalt loetav ja mõistetav.

Tõenäoliselt tuleb improviseerida nii hästi kui oskad. Ja leppida sellega, et kui maailma ei ole täiuslik, ei ole sina ka. Ses mõttes peaks ju päris hästi sobima.

Kolm tsitaati

Esimene:

Rotid on ysna arukad. Ja rebased on arukad nii enam-vähem. Järelikult peaks maailmas nii palju arukust ringi loksuma kyll, et inimestele ka midagi jääks.

Teine:

"Paindlikku meelt? Minu meel on nii paindlik, et ma võiksin selle endal kõrvust välja venitada ja lõua all sõlme siduda!"

Kolmas:

- Mina arvan, et inimesed on täpselt piisavalt arukad, et olla hullud.
- Mina arvan, et võib-olla on nad piisavalt arukad, et olla yksildased.

Alzheimeri Ordu kavaler Terry Pratchett, "Tiivad".
See on yks hea raamat. Õigupoolest on see omas sarjas juba kolmas hea raamat.
Tähelepanelik ja kuskil sygaval köiteliimi vahel ka ydini inimsõbralik.

Tööturustatistika esteetiline pale

Kultuuri hakkab kuidagi palju saama. Tunaeile oli luuleõhtu Kirjanike Majas, Liisi Ojamaa ja Maarja Kangro ja Asko Kynnap ja mõni veel. Eile oli luuleõhtu Tallinna keskraamatukogus, Koolja Kuu ja Kristi Roots ja Kristian ja mõni veel. Täna tuleb sotsiaalministeeriumi pressibriifing, mis on kah oma olemuselt esteetiline nähtus. Homme peaks igaks juhuks puhkust võtma.

Ei, ega ma nurise. Kõik need on päris huvitavad ettevõtmised, muidu ma neil ei käiks. Igavatest ja tyytutest asjadest olen juba ammu loobunud.

Kirjanike Majas oli saal rahvast täis ja etteasted kaunis kirevad. Mõni hõljus sätendavas kuldses kostyymis, paistes yhtviisi sõjale ja rahule nagu pisemat sorti päike. Mõni viskas nalja ning oli muidu rahvalik. Mõni oli sama pikk kui tema luule. Mõni mängis klaverit. Mõni kasutas huvitavaid sõnu ja mõni oli vaimukas. Reklaamile vaatamata ei võtnud Ropp Tydruk hobuse sedasamustki ette kanda ning yrituse lõpul tuli korraldaja osavõtlikult kysima, kas ma olen väga muserdatud - ei olnud ju tegelikult nii halb? Ei olnudki.

Raamatukoguyritus oli sellevõrra vagasem, tonaalsus yhetasasem. Kohe näha, et keegi polnud võtnud ette esinejaist yhtset kava moodustada või neid pyyne pääl kooris laulma harjutada. Ehkki sealgi mängis yks kitarri ning paar tykki jutustasid vanamoeliselt rytmis ja riimis, kujunes mulje noorte autorite tekstimaailmast kurvameelseks. Linnad on räpased, linadest rääkimata, armastus haiseb sperma järele ja ainsana lohutab meid selles kõledas elus sõbralik skisofreenia. Noh, nii hull see tegelikult ei olnud, aga kokkukõla oli siiski tykati hämmastav.

Pole see eesti luule nii hull midagi, et kuulata ei kannataks. Ehkki etteloetuna on tekst muidugi hoopis teine kui paberil lebades, see on temast ypris salakaval. Kui leidub piisavas koguses ilusaid noori inimesi, võib isegi tööturustatistikat huviga kuulata.

Mis ma muidu neil reedestel briifidel käin.

Õiguskantsler Virgele

Lehvitame kõik koos Kadrile ja Virgele.
Tegijal juhtub, aga ikkagi on lõbus.

Juura on parem kui seks?

Kysimus mälumänguritele: millised 12.06.1964 vastu võetud Eesti NSV tsiviilkoodeksi 573 paragrahvist siiamaani kehtivad?

Vastus: 470-473. Kõik ylejäänud on kehtetuks tunnistatud. Või vähemalt kinnitab seda minu allikas (14.08.08 seisuga). Eks koodeksit on muidugi vahepeal kõvasti muditud, nii et need konkreetsed pügalad võivad olla märksa nooremad. Aga maailm on ikkagi jabur.

Lollus kui inimõigus

Kena inime Oudekki kirjutab, et lollus on inimõigus. Mulle see mõte kyll ei meeldi. Ei ole ta tuhkagi.

Ykskord ennemuiste õnnestus yhes võrgufoorumis luua õhkkond, kus lollus ei olnud õigus ega uhkuseasi. Loll olla oli piinlik. See tähendas, et kui mõni juntsu midagi ei teadnud, läks ta raamatukokku, laenutas raamatu, tegi endale asja selgeks ning tuli tagasi, näidates uhkusega oma uusi teadmisi. Mitte ei hakanud lärmama, et teised olgu ise vait.

Hiljem olin sellega paraku harjunud. Nii et kui yhes suhteliselt lähedase ampluaaga foorumis inimesed ajaloo teemal täielikku kamarajura ajasid, ytlesin, et nii need asjad just päriselt ei käi. Kohe bänniti ära.

Kui lollus on inimõigus, ei tunne suurem osa inimestest erilist vajadust areneda. Natuke aega hiljem lyyakse kellegi nõmedad prillid sisse ning veel mõni aeg edasi tõmmatakse esimene mõttetu kirjatark väravaposti rippuma. Mis ta siis loeb kogu aeg, värdjas niisugune.

Millegi mitteteadmine ei ole veel lollus, see on võhiklus. Võhik võib alati õppida. Lollus on teadmatus, mis on enese yle uhke ning ei soovi muutuda.

Vahtkummist WiFi-imitatsioon?

Huvitav, kas WiFi-võrgus Elektriraudtee rongides ongi butafooria või on viga minus? Klõpsin oma WiFi-kaarti sisse-välja ning restardin arvutit, palju tahan, masina arvates on võrk ikka "Local" ning kohalikust ruuterist internetti ei pääse.

Yhtpidi võttes võib tõesti olla, et ma Vistas õiget kasti linnukese tegemiseks yles ei leia. Teisalt suhtuvad eestlased avalike (tasuta) teenuste ylalpidamisse ysna samamoodi kui sööklatädi, kes toiduhuvilisele halli löga täis taldriku kaarega ette lennutab, nii et rinnaesine täis pritsib: säh, raisk, tõmba uttu ja ära vigise! Elion oma hot.ee-ga on tyypiline näide.

Mitte, et see kõik mind otse tapaks, ent mõnikord tahaks reisiaega ikkagi töötegemiseks kasutada. Teinekord oleks seda suisa hädasti vaja. Aga ei, ytleb rong, loe parem toredat juturaamatut. Ning yle raamatuserva irvitab mulle näkku silt: "WiFi".

Näide logistika tähtsusest

Päevaleht jutustab, et yhes Saksa linnakeses tõstis noor naesterahvas banaanikaste ja leidis kaks neist kerged olevat. Sisse piiludes olid pealmise banaanikihi all kotikesed valge pulbriga - 28 kilo kokaiini.

Müncheni juurdlusbyroo esindaja sõnul oli see "ilmselt logistiline viga".

Aga minu silme ees on kamp imeliste ilmetega tegelasi, kellele saabus posti teel kaks kastitäit banaane. Kirjuta või komöödia.

Kultuuripäev

Alguses kohaliku teatri esietendus. Kõigele vaatamata yllatavalt professionaalne ja sujuv. St, vaatamata mu usule, et kõik on professionaalne ja sujuv. Yhe ylimalt lähedase inimese suurepärasel osavõtul.

Siis "Laululahing", kus teine pereliige oma kooriga tykkis publiku lemmikuks osutus. Jällegi igati teenitult.

Lõpetuseks oli yhel hääl tuttaval täna lastekoori lindistus. MP3-failide järgi otsustades läks kenasti korda.

Tore päev, ehkki hirmus kultuurne. Vägisi tuleb meelde Propa, kes kunagi laulis: "Meil on kõigil nii andekad näod - kõigil eranditult, välja arvatud Alender." Pean just mina see Alender olema, kes kultuurist midagi ei mõista?

Kirjutaks siis vähemalt midagi.

luuletus ytles
oleksin haiku aga
ei oska olla

Meie Lennu jaam

Teated on segased: kas tahtis Tallinna lennujaam panna enda katusele suure kirja "Lennart Meri", aga LMi omaksed keelasid, või polnud seda miljonikroonise kulu tõttu algusest peale plaanis. Nii või teisiti sokutatakse nyyd kuhugi plekist bareljeef (äkki tualetti? see puutuks kõige rohkem asjasse) ja sellega kogu tsirkus piirdub.

Pole ammu lennujaamas käinud ja sestap ei tea ytelda, kas mu mälestus paika peab. Igatahes tundub mulle, et seal kuskil on - või vähemalt oli vanasti - yleval kaunis suur kiri "TALLINNA LENNUJAAM", kõik yhtlaste tähtedega.

Kui see tõesti nii on, võiks minu arust lahendada probleemi väga lihtsalt: välja tuleks vahetada vaid yks täht ning lisada pisike täiendus. Pärast kohendusi näeks kiri välja nii: "tallinna Lennu-jaam".

No ja kui keegi tõesti väga tahab, võib nime "Lennu" kohale riputada Wiiralti yleelusuuruse kaameli. Luminestseeruvais neoonvärvides, et ka öösel näha oleks.

Loll reklaam kahjustab reklaamijat ennast

Printsiip on lihtne, aga kõik ei paista sellest ikka veel aru saavat. Lollide hulk on lõpmatu.

Pärast mitmesuguseid tarkvarauuendusi ajasin jupp aega jälle Adblocki aktiivselt kasutamata läbi. Nyyd aga hakkas läbi David Bowie loo "Rebel, Rebel" kostma mingit laminat Hondadest. Syydlaseks osutus Päevalehe autoreklaam.

Oli kunagi selline aeg, kui igal eestikeelsel uudistelehel miski vilkus, hyples ja vingus. Eriti totter oli Postimees, kus suvalisel hetkel hakkas järsku kuskil kolmanda ekraanitäie lõpus uudisvideo mängima. Pärast kunagist esmavaimustust piirdusid suuremad lehed ikkagi videotega, mis võivad kyll ringiratast käia, ent vähemasti ei häälitse. Delfist on tihti mingid liikuvad objektid silma jäänud, aga kui ma neil ise häält lahti ei keera, saan nad eest ära kruttida ja rahus tööd teha.

Honda reklaam aga alustas ise lamisemist. Vajutad stoppnupust kinni, hakkab natukese aja pärast uuesti. Mis veel hullem: häält ei saa yldse kinni keerata. Ainult vaiksemaks või kõvemaks.

Kui inimene tahab, et tema reklaami ei nähtaks, teda ennast ja reklaamiandjat aga aktiivselt vihataks, pyyab ta teha nii, et see teistele närvidele käiks. Palju õnne, EPL, sedapuhku läks korda. Keerasin kõik Päevalehe bännerid kinni. Mis te arvate, turunduskeenjused: kas on vähimatki lootust, et lugeja klõpsab reklaamile, mida ta ei näe?


***

Paneksin siia Liis Treimanni imetabaselt kadreeritud pildi Ivari Padarist, aga siis juhtub minuga seesama, mis Savisaarega. Nii et lisan siia ainult lingi. Minge ja vaadake, see vaev tasub ennast ära.

Welcome to Estonia

Kuulsin, et yks mu sugulane pidada Järve hooldushaiglast varsti välja saama. Oli tal insult või infarkt, ei teagi päris täpselt ytelda. Igatahes oli raviarst vähemalt kahele ta lähedasele teatanud, et ravida pole seal enam midagi, tegemist on "Seewaldi kandidaadiga" ja "tuleb teha syst nagu koerale". "K-kuidas?" - "Noh, andke rohkem tablette."

Ma arvan, et toda arsti ootab suur karjäär, yhel kaunil päeval saab temast sotsiaalminister. Loodetavasti saan sellest aegsasti teada ja jõuan enne emigreeruda.

Häid pyhi

Täna on Pyha Patricku päev. Et kõik tööd ja tegemised kõrbevad, tähistan seda ilmselt usina kirjutamise-toimetamise-tõlkimisega. Minu teada pole alkoholivaba Guinnessi olemaski.

Aga ma võin pilti vaadata.

Toiduahel, turundus ja keeled

Tundub, et tänase õppetyki annab haridusminister Tõnis Lukas. Skeem näeb välja nagu klassikaline toiduahel: Vene suursaadik kirus Eesti venekeelsete koolide eestistamist, yhe vene kooli õpilane vaidles vastu, toda omakorda noomis direktor ning nyyd ähvardas Lukas direktori ära syya. Ptyi, mitte ära syya, lahti lasta muidugi.

Pieter Brueghel vanem - Suured kalad söövad väiksemaid.

Samamoodi võiks siia kõrvale meenutada Bidstrupi klassikalist karikatuuri, kus direktor karjub tööl mehe peale, mees kodus naise peale, naine lapse peale, laps koera peale ning koer läheb ja hammustab direktorit. Või umbes nii ta oli.

Sobivad ka hoopis teistsugused populaarsed võrdpildid. Võiks ytelda, et Lukas saeb oksa, millel istub. Või tulistab iseendale jalga. Või et koolidirektori kallale minek on nagu pyksi tehtud loik - alguses on soe, aga pärast hakkab paha. Ja nii edasi aina maitsetumate metafooride poole.

Mul pole aimugi, mil määral kodanik õpilane tõepoolest terve õpilasorganisatsiooni (oli vist uhke nimega "assamblee"?) arvamust esindas ja mil määral yksnes iseenda oma. Olen ses suhtes kyll ettevaatlik, sest niisugustes olukordades kipuvad inimesed kergesti käituma nagu Läti roheline eurosaadik Tatjana Ždanoka, kelle väitel "Euroopa Parlament minu isikus" on Läti leegionäride marsi ja baltivene (")antifašistide(") vahistamise yle äärmiselt nördinud. Riik, see olen ju mina.

Igatahes tundub koolidirektori pealehyppamine olevat ylepingutatud. Seda enam, et ka tema esines õpetajate ja õpilaste nimel, kelle nii kiire mobiliseerimine tundub veel vähem usutav. Aga igatahes ei hakanud ta suupruukijat koolist välja viskama.

Kui Lukas mõtleks ratsionaalselt või siis oleks pisutki kyyniline (mis antud juhul on yks ja seesama), taipaks ta, et poliitikas on yks kõige rumalamaid liigutusi anda vastaspoolele märter. Harva jäetakse selline kandikul sylle toodud võimalus kasutamata. Seni täiesti passiivsed inimesed hakkavad "ootamatult" mässama, kui tunnevad, et kedagi nende seast lintšitakse. Näita neile Ristija Johannese pead ning tulemus on garanteeritud. Seda võiks õpetada iga vähegi kõlbulik turundaja või PR-inimene.

Paraku pole Lukas mingi Talleyrand, tema mõtleb rahvuslikult. Kuni sinnamaale välja, et on valmis laskma Tallinna haridusametil must töö ära teha, kuna enda käed jäävad juriidiliselt lyhikeseks - ja tunnistab seda avalikult. Sellist asja nimetati vanasti telefoniõiguseks.


***

Muidugi olen ma sellega nõus, et vene koolides tuleks seninsest märksa paremini eesti keelt õpetada. Ehkki arvestades, et isegi eesti koolides ei jätku õpetajaid, tekib kysimus, kes seda seal tegema peaks. Milline eesti õpetaja läheb näljapalga peale võõrasse keskkonda? Arvatavasti vallaline või pensionieelne. Arvatavasti meeleheitel. Nojah, arengukavade koostajaid see kyll ei sega.

Teisalt olen ma ka seda meelt, et eestlased peaksid ise vene keelt õppima. Ja läti ja soome keelt. Isegi rootsi ja poola ja leedu kuluksid ära. Lapi ja võru keelest rääkimata. (Muuseas, kus on võru keele õpik täiskasvanud eestlastele ning milline keeltekool Tallinnas seda õpetab?)

Keelest on palju kasu, kui sa tahad kellelegi oma vaatenurka selgitada. Inimene pyyab mõista pigem seda, kes vaevub tema keelt rääkima, kui seda, kes nõudlikul häälel mingit arusaamatut silbijoru pudistab. Eestis on eestlaste (või, täpsemalt yteldes, Eesti riigi) vaatenurka edastavast meediast jutustatud aastaid, aga käega ei kärbsepesagi. Isegi mitte siis, kui lisaeelarveid tehti. Mida sealt siis tahta? Tundub, et ei tahetagi.


P.S. Bidstrupi kirjeldus oli ekslik, õige pilt on panges.

Mida on tarvis tõestada

Oliver nuriseb selle yle, et riik niigi paljaks varastatud kodanikku usinasti edasi nylib ja jooksutab. Nurinat põhjendab ta osalt sellegagi, et politsei lubab oma kodulehel muuhulgas ka kuritegevust tõkestada. Kui kuritegu toimub, siis järelikult ei tõkestanud.

Teoreetiliselt on siin ju lai tööpõld. Keegi hulgalise vaba ajaga ning endale kuulsust võita sooviv noor jurist võiks politsei kuritegevuse ebapiisava tõkestamise eest kohtusse anda. Väidetavalt korjavad jõustruktuurid vägivalla monopoli tänapäeva riigis enda kätte just sel põhjendusel, et nemad kaitsevad kodanikku, seepärast pole kodanikul endal vajadust ega õigust enese kaitseks vägivalda rakendada. Kui eraõiguslik institutsioon midagi lubab ja ei tee, saab temalt kahjutasu sisse nõuda; mõni entusiast võiks seda siis ka riigiga proovida. No kui mitte muud, siis vähemasti dokumentide väljastamise riigilõivu.

Praktikas kukuks selline katse muidugi läbi, sõltumata põhjendustest. Riik ei saa endale lihtsalt kuritegevuse kulude katmist lubada, nii kaasaegne yhiskond ei toimi. Samamoodi on praktilises eetikas enamasti ette teada, millistele tulemustele peab jõudma, vähemalt drastilisemates punktides; teoreetilised alused võivad olla millised tahes, arutluskäiku painutatakse soovitava sihtmärgi suunas. Või siis kõikvõimalikud usulahud: alustekst võib ju sama olla, ent lõpuks jõuab kogu kaunis teoloogia ikkagi sinna, kuhu vaja. Kes ytles, et anglikaani kirik on rajatud Henry VIII kannikatele? Ei mäleta, paraku.


***

Ei, ma ei usu, et Eesti politsei oleks yksipäini avalduste arhiveerimise asutus. Kindlasti on seal inimesi, kes teevad tänuväärt tööd. Seda tõestab juba kas või yldine kuritegevuse statistika: olukord yhiskonnas on hoopis teine kui 1990ndate alguses. Aga ma ise pole kahjuks viimase 15 aasta jooksul yhegi sellise tänuväärt töö tegijaga kokku puutunud. Sestap siis skepsis.

Lihtsalt niisama

Selleks korraks peaks muusikast aitama.

I Google You

Amanda Palmer ja Neil Gaiman. Mystiline.
Mis järgmiseks? China Mieville ja Lauren Hoffman? Federico Garcia Lorca ja Frederyk Chopin? Valdur Mikita ja... ee...?
Siinkohal sai minu fantaasia otsa.
Liiga palju head.

Anonanimal

Kutsume vana presidendiproua tagasi!

Inimesed nurisevad, et perekond Ilvesed virisevad meedia kallal, ise aga ei tee käega kärbsepesagi. Presidendiproua hädaldab, et ajakirjandus räägib peamiselt tema kleitidest, mitte vaimsest ilust, samas kui ta ise räägib... noh, põhiliselt kleitidest ja rulluisutamisest.

Viimane tilk niigi yleajavasse vanni oli kuulujutt, et riigi järgmiseks aastapäevaks tehakse range valik, kelle riik see siis ikkagi on ja kelle oma ei ole tema mitte. Tundub, et rahvas nõuab torumeest - või siis vähemalt uut presidenti.

Teisalt tekivad juba esimesed linnukesed, kes avalikult tunnistavad, et neisse see riik ei puutu. Proua Saagim ytles preili Lassi kohta "fuih" ja imestas, kas imelik ei olnud - tema kyll võõrale juubelile ei trygiks. Ilmselt peab neiu Liis Eesti riigi juubelit siis veidi rohkem enda omaks kui Soome kodaniku maadam.

Olgu mis on, aga tõsi ta on: Evelin ei ole selline klassikaline first lady, kes käiks pehmeid väärtusi levitamas ja sotsiaalsysteemi heidikuid paitamas. Ometi on see meetod praktikas ära proovitud, populaarne ja mõistlik, hoiab inimeste huvi yleval ja maine sydamliku. Pealegi jätab vähem ruumi võsapetsidele. Tommyboy eelmine naine oli psyhholoog, kyllap oleks ta rahva ihast niisuguse käitumise järele paremini aru saanud.

Tegelikult pole uut presidenti nõuda eriti säästlik. Vana on veel täiesti tarvitamiskõlbulik, alles ta valitud saigi. Ja viga on ka rohkem mitte peas, mis on ju kenade prillidega ja puha, vaid kaelas, mille kylge käib kikilips ja mis seda pead käänab. Nii et mõistlikum oleks minna kurja juure kallale: lahutus tuleb riigile ikkagi odavam kui uued valimised.

Aga kes eesti rahvast ikka keelab - teeme järjekordse veebipetitsiooni selle nimel, et Toomase eelmine kaasa tagasi tuleks ning kurja Evelini Kadrioru lossist lähimasse spordiklubisse kihutaks. Allkirju korjata ju eestlastele meeldib ning praegu polegi yhtki konkureeriva populaarsusega ettevõtmist. Ma ta nime kyll kahjuks ei mäleta, ent luban selle nooriku tagasituleku ajaks ära õppida.


***

Et mind vääriti ei mõistetaks, annan ametlikult teada, et mind isiklikult ei huvita kogu see tsirkus karvavõrdki. Mul on ysna ykskõik sellest, kellega Eesti president kokku või lahku elab, kuidas nad riides käivad või mis nad Eesti ajakirjandusest arvavad. Mul on ysna ykskõik isegi sellest, mida Liis Lass teeb või kirjutab - noor tydruk, las möllab, kyll ykskord maha rahuneb (või ei rahune). Mulle lihtsalt meeldib vahel haigeid kohti näpuga torkida.

Tykike meediateoreetilist kirjavahetust

Jutt on poolik, lihtsalt yks vaheltlõige kahe inimese kirjavahetusest, ilma alguse ja lõputa ning isegi erilise syvenemiseta. Ega kumbki meist mingi hennoste ole. Aga paar kohta tundusid huvitavad. Nagu teine pool ytles, olen ma seesolijana märksa pessimistlikum. Tema ikka veel loodab.


***

Keegi just kirjutas - Daniel Vaarik vist -, et ajakirjandus pole ammu enam mingi valvekoer või neljas võim, ta on tähtis ainult tööhõive seisukohalt. Eks ma olen suuresti nõus.

Ei tea midagi, meedia kipub see neljas ikka olema.
Manipuleerib rahvaga mis kole.

Ei manipuleeri see meedia, tyhi, midagi. Tegelikult on praeguseks suurem jagu Eesti ajakirjandust kenasti samasugune äri nagu iga teine.

Teoreetiliselt saab, jah, inimeste harjumusi muuta. Ajaleht võib kirjutada ilusaid ja intelligentseid jutte, piimakombinaat võib myya tervislikku jogurtit ning naftakompanii toota loodussäästlikku hybriidkytust. Praktikas loeb neid lugusid, sööb jogurtit ja sõidab ökokytusega hirmväike osa inimestest.

Miks? Sest see on kallim ja vaevalisem. Lihtsam on syya seda, mida varemgi. See tähendab, et paar ökojogurti, -uudiste ja -bensiini tootjat elab niši pealt ära, kui suudab oma kaupa trendikaks joonistada, ylejäänud lähevad aga parknotti ning hyäänid ostavad nad yles. (Needsamad neli biljonit hyääni, kellest ÄP eelmisel nädalal kirjutas.) Raha jääb neile, kes sörgivad nõudluse sabas ning toodavad seda, mida tahab enamik: rammusat majoneesi, odavat bensiini ning kollaseid uudiseid.

Keegi ei taha lugeda Madagaskari presidendivalimistest, inimesi huvitab Evelin Ilvese kleit. Huvitaks ka aluspesu, kui tekiks võimalus sellest midagi teada saada, veel parem näha. Inimesi huvitavad Savisaare tissid.

Laev lendab tähtede poole ja juhikabiinis pole kedagi.

Sõltub inimestest. Minul näiteks on kõrini Evelin Ilvese kleitidest. Savisaare tissidest juba ette.
Ja mitte ainult minul.
Ülevaate saab pealkirjadest. Informatsioonil on oluline pakend.
Seega.

Jään kindlaks - meedia manipuleerib ja juhatab.
Rahaahnus ja näilik rikkus samuti.
"All my balls" on juba siin!

No kysimus ongi selles, et ega ajakirjanikul ka erilist valikut ole. Manipuleerida saab ikkagi vaid see, kes otsustab. Aga kirjatsura ei otsusta midagi. Tema peab kirjutama myyvaid tekste (ja eriti pealkirju) või lastakse vabadusse, nautima avatud tööturgu. Peatoimetaja ei otsusta samuti midagi. Isegi omanik ei otsusta.

Et teha teistsuguseid valikuid, peaks omanikul olema hoopis muud huvid kui rahateenimine. Paraku on see aeg mööda lastud. Buumi ajal ei kippunud keegi midagi suunama ja nyyd on kõik kõrini samas mylkas. Välismaiseid omanikke kohaliku meedia kvaliteet ei huvita, kohalikel on aga nii vähe raha, et nad niikuinii päevhaaval elavad. Eestis on sada tuhat inimest, kes ootavad kyysi närides, millal yht teatavat valgesulist linnukest kitkuma hakatakse - ilma sygavamate ajenditeta, lihtsalt lootusest näha roosat tagumikku.

Sinusugustele pervertidele on nišimeedia. Kes loeb Sirpi, kes sellesama Sirbi vahelt Rohelist Väravat. Paraku on suurem osa sellest ise ennast nii marginaalseks muutnud kui vähegi võimalik. Me oleme juba nii ammu nõukogude korrast kapitalistlikku disainiyhiskonda jõudnud, et ei osta ka head piima, kui sel on kole pakend. Kui hea sisu ilusasse läbimõeldud pakendisse panna, myyb ta oluliselt paremini. Nii on ehk isegi tõepoolest võimalik tarbijat mõjutada - ehkki yksnes väikest osa neist ning seegi nõuab palju raha ja aega.

Meil aga leiab nišimeedia, et vilets väljanägemine muudab nad õilsamaks. Sirbi välimus ajab mu juba ette haigutama, isegi kui seal vahel mõni täitsa huvitav lugu on. Varsti pole tal oluliselt rohkem lugejaid kui näiteks Kirikirjal või Kriteeriumil. Kurb, ent pidulik.

Lugemissoovitus

Ei jaksa pikka juttu rääkida, aga puhtjuhuslikult komistasin ajakirjas Salon yhe intervjuu otsa kirjanikuga, kellest ma kunagi polnud kuulnud, ja sedaviisi leidsin yhe väga ilusa loo.

Farmatseutika algajale ning tööalased unistused

Miks on tõhusamad ravimid hirmus kallid? Sest nendesse pannakse rohkem platseebot. Puhas platseeboekstrakt on ko-hu-ta-valt kallis, seepärast arstid seda välja ei kirjutagi, ikkagi mingi muu asjaga lahjendatult.

Odavad ravimid lihtsalt ei mõika. Magusad ka mitte. Nii, nagu systitegemine peab natuke valus olema, samuti vereproov, muidu ei ole sellest abi.


***

Tegelikult olen ma hirmus väsinud. Kogu aeg. Temperatuur endiselt 35,3 kandis.

Leidsin Orkuti profiilist lahtri career interests. Pool päeva ei tulnud yhtegi pähe, nyyd turgatas: yhel kaunil päeval jään ma koosolekul magama.

Veidrad lugemiselamused

Raamatuid arvustades satud ikka lugema asju, mida muidu kätte ei võtaks.

Eelmisena lugesin teksti, mis oli sisult kole, kuid arvatavasti vajalik. Yhiskond vajab aeg-ajalt teateid tegelikkusest.

Hetk tagasi lõpetasin kohaliku noorkirjaniku romaani, mis maitses nagu tubli lõuatäis märga pappi. Iseenesest huvitav, polegi varem midagi sellist... tarvitanud.

Järge ootab vähese lugemusega fantaasiasõpradele mõeldud bestseller, mis on veel hullemini yledramatiseeritud kui "Eragon", ent vist mitte siiski nii kole nagu Terry Brooksi Shannara-seeria esmaköide. Kuigi kõik need kolm võinuks jääda eesti keelde tõlkimata.

Kahjuks ei saa ma nimesid mainida, kuna arvustused on veel ilmumata. Kui nyyd liiga palju lobisesin, siis võib-olla ei ilmu kah.


P.S. Miks jäetakse tänapäeval kolmikpunkti ja sellele eelneva sõna vahele tyhik? Minu lapsepõlves seda ei tehtud, nyyd aga kyll. Omast arust pole ma näinud isegi yhtki selle kohta käivad keelekomisjoni otsust.

Kord ennemuiste põhjendas yks võluv tytarlaps seda õnnetut tyhikut nii, et kolmikpunkt käib otse sõna lõppu, kui poolikuks jääb sõna, eraldatakse aga eelnevast, kui katkendlikuks jääb terve lause. Praktikas, tundub, topitakse seda tyhikut siiski kõikjale.

Äärmiselt kummaline.

Lehemulati tähelepanekuid ajakirjandusest

Eksisin eile iga-aastasele pressipeole. Jagati auhindu ja näidati fotosid. Oli huvitav.

***

Olen ikka veel pigem keeletoimetaja kui päris ajakirjanik; mitte leheneeger, aga mulatt. Imelik tunne on, kui mind ajakirjanikuks nimetatakse. Kahju, et Eestis keeletoimetamise eest viletsalt makstakse.

***

Auhindu jagati tekstide, fotode ja kujunduste eest (selles järjekorras), seintel rippusid aga ainult fotod.

***

Nominentide seas polnud yhtki vene lehte, isegi mitte fotodega. Traditsiooniline jaotus: suured päevalehed ja maakonnalehed. Ei yhtki n-ö autsaiderit: tasuta lehed, erialalehed, Sirp, KesKus jms... On nad kõik siis tõesti nii viletsad?

***

Millistes keeltes peale eesti, vene ja inglise yldse Eestis lehti ilmub? Mina ei tea.

***

70 seinale riputatud fotost vaid kaheksal ei olnud inimest. Ja neistki kahel etlesid kumminukud. Ajakirjandust tehakse ilmselt ennekõike inimestele.

***

Leebelt võttes oli 70 fotost 2 olemusfotol ja 4 uudisfotol kultuur. Pluss muidugi kolm fotot Paris Hiltonist. Raamatud pääsevad tippfotodele siis, kui neid jagab Gerd Kanter.

***

Joomarlus on hirmus pahe, sellest hullem on vaid ajakirjandus. Kõige jubedama tulemuse annavad muidugi mõlemad koos.

Kuidas ei tohi teha pressiteatest uudist

Eelneva jutu jätkuks leidsin EPList yllitise nimega "Kohalike omavalitsuste roll lõimumistegevustes täpsustub" - ilus näide uudisest, mille pealkiri võeti ilmselt viletsast pressiteatest. Laisk toimetaja lihtsalt tõstis kantseliidihunniku hanguga yhest kohast teise.

Misasi on "lõimumistegevus"? Kurat seda teab. Mis toimub? Ei oska öelda, kõik alles "täpsustub". Kas keegi vähemalt teeb midagi? Ei, roll täpsustub iseenesest, ilma inimeste abita, kes seda täpsustaksid.

Kas ma tahan sellise pealkirjaga uudist lugeda? Ei taha.

Muuseas, sisu järgi otsustades on see tõesti lihtsalt pressiteade. No pannud siis vähemalt huvitav pealkirigi, tõepoolest. Urve Palo pilt seda õnnetust ei päästa.

Olen sumer

Kord aastaid tagasi tuli mul ajada asju Eesti kaitseväega. Muude parameetrite hulgas pandi usinasti kirja kõik keeled, millest mul vähegi aimu on. Sekretärineiu toksis, keeleke suunurgast väljas: "Eesti, inglise, vene, sumeri, akkadi..." Nii et kui meil peaks Sumeriga sõda tulema, olen tõlgina esimeste seas rindel ning õpetan kõiki kysima sumeri keeles "Kas majas mehi on?" ja "Kas kaev on myrgitatud?".

Toonase nalja jätkuks avastasin nyyd, et X-tee portaali kaudu rahvastikuregistrile andmeid esitades saab määrata oma emakeeleks sumeri keele. Tõsi, rahvuseks ei lasta sumerit siiski kahjuks võtta.

Selgituseks neile, kes naljast aru ei saa: sumeri keel kadus aktiivsest kirjapruugist juba kaks tuhat aastat tagasi, kõnest tõenäoliselt (vähemalt) tuhatkond aastat varem. Teiste analoogsete seast pakutakse näiteks eelami keelt.

Keegi on kas silmapaistvalt loll või kyyniline.

Palju soodsat šašlõkki!

Ma ei tea, kes selle tegi, aga pilt mulle meeldib.

Kuidas ei tohi teha pressiteadet?

1. Ära saada seda ilma nimeta e-kirjas.

Miks?
Sest säherdune kiri näeb välja nagu rämpspost ja suur osa filtreid läkitab selle kohe rämpsukausta, kust seda tõenäoliselt välja tõstma ei hakata, veel vähem lugema.

2. Ära saada seda tyhja e-kirja kylge riputatud doc-failina.

Miks?
Sest see näeb veel rohkem spämmi moodi välja. Yldse on soovitav kasutada doc-manuste asemel muid formaate, näiteks pdf-i, kuna doc-failidesse armastavad pesa teha Wordi makroviirused. Ettevaatlik inimene, kes hoolib oma arvuti hygieenist, kustutab võõrast allikast pärit doc-failid kohe ära.

3. Ära disaini oma pressiteadet ohtra kursiivi, poolpaksu kirja, värvide ja allakriipsutustega, samuti läbivaid suurtähti.

Miks?
Sest suurem osa inimesi, kes pressiteadet yldse kasutab, kopeerib selle kuhugi, kus kogu imeline tilulilu ära kaob. Kui aga ei kao, võtavad nad selle käsitsi maha ja on autori peale oma tööaja raiskamise pärast äärmiselt tigedad.

4. Ära pane pealkirjaks "Pressiteade".

Miks?
Sest enamik ajakirjanikke ei hakka sellist kirja avamagi. Niisugune pealkiri ytleb kohe alguses ära, et autor on igav inimene, kes kirjutab igavalt igavatest asjadest. Kui tema jutul oleks mingi uudisväärtus, oleks see pealkirjas ära mainitud.

5. Ära tee kirjavigu nagu "šarse" ja "õptubades".

Miks?
Sest keegi ei viitsi kulutada oma aega vigase pressiteate parandamisele. Pressiteate viisakasse emakeelde panek on selle koostaja töö ning kui tekst on räpakas, on see töö järelikult tegemata. Pressiteade on oma olemuselt reklaam, mida edastatakse heast tahtest, kuna iga lehe postkastis on pressiteadetest uputus. Kui pressiteate ylespanekuga tuleb palju jama, siis järgmine kord sama allika pressiteadet ei avatagi, rääkimata avaldamisest.

6. Ära kasuta oma pressiteates totraid vahepealkirju nagu "avaliku yrituse korraldamine Tallinna linnas".

Miks? Sest need ei puutu asjasse ja iga korralik ajakirjanik kustutab need ära. Või ei hakka vaeva nägema ning võtab järgmise pressiteate. Vaata ka järgmist punkti.

7. Ära kasuta kantseliiti nagu "elukeskkonna alalahoidmine ja keskkonnateadlikkuse edendamine".

Miks?
Sest kantseliit on raske ja igav lugeda. Paksus kantseliidis tekst peletab lugeja isegi hea ja haarava yrituse juurest, kuna tema jaoks seostub yritusega lugedes saadud emotsioon. Et miski oli tyytu, mäletab inimene märksa kauem kui seda, miks see just tyytu oli.


***

Miks ma seda kõike kirjutan - terve mõistus pole ju ometigi maa pealt kadunud? Ei ole jah, aga mõnele poole pole ta ka jõudnudki. Just täpselt sihukese pressiteate saatsid eile laiali luulelised juriidilised isikud MTÜ Maaema Allikas ja OÜ Teeleht, kes korraldavad kahekymnendat Maaema kevadmessi.

Minu mäletamist mööda tegeleb see yritus suuresti koduvillase esoteerika myygiga. Sel juhul ei saa korraldajailt muidugi paremat oodatagi. No mis siis ikka, jõudu neile ka edaspidiseks vusserdamiseks.

Tulevad ja lähevad

Vat sihuke päev oli.

Windows Vista kõige hullem viga

Yheksal juhul kymnest võin ma vajutada oma lapaka kaane kinni, selle pool tundi hiljem taas avada ning pärast sisselogimist jätkata tööd täpselt samast kohast, kus see pooleli jäi. Väga mugav ja ausalt yteldes hädavajalik.

Ainult et yhel juhul kymnest juhtub see, mis juhtus hetk tagasi. Mingil idiootlikul põhjusel otsustab Vista, et tema tahab hoopis restarti. Hyvasti, kõik poolikud tööd, mida sul polnud mahti salvestada.

Vista viga pole isegi niivõrd see õnnetu restart, vaid see, et seda tõbrast ei saa usaldada. Sa harjud sulle olulise funktsiooniga ära ning siis veab see sind alt. Alatasa.

Yhel kaunil päeval katkeb mu kannatus ja ma lähen Linuxi peale yle, arvaku Microsofti fännid sellest siis, mida tahavad. Esialgu peab laiskus mind kinni, aga lõpmatuseni ma seda jama kah ei talu.

Päikesepoisid: turismihooaeg on tulekul

A: muide, Pot Mosbi, kus räägitakse tok pisin'it, on maailma halvim sihtkoht, kui sa mõnda linna kylastada soovid
B: sooh
A: Paapua Uus-Guinea pealinn
B: miks siis?
A: Wanderlusti-nimelise ajakirja lugejad hindasid nii
B: ma saan aru, et kliima, putukad ja inimsööjad
ilmselt siis ka teenindus
A: Karachi oli ka halb valik
sind ei sööda noa ja kahvliga
B: väga ebameeldiv
A: ja kypsetatakse aeglasel tulel elusalt, mitte ei tehta enne kontroll-lasku
B: loodame, et nad ei tunne hiina kokakunsti nippe
piimapõrsast tulnud seal enne veristamist yleni yhtlaselt kaikaga peksta, siis oli liha õrnem
A: According to a survey of world cities by the Intelligence Unit[2] of The Economist, Port Moresby is the world's least livable city.[3]
http://en.wikipedia.org/wiki/Port_Moresby
B: least livable on midagi muud
A: elamiskõlbmatu = least livable?
a põhimõtteliselt ollagi vastik linn, sõnaga

Oh ajad, oh kombed: äng ja raev

Poleks arvanud, et ma kõik Kierkegaardi eestikeelsed väljaanded endale koju tassin - eriti arvestades minu kiindumust monoteismi kui niisugusse. Aga näe, alguses pisteti mulle pihku yks ja sellega koos ka tunne, et peaks tausta rohkem teadma.

Lõpuks syndisid need kaks tuhat tähemärki muidugi suuresti sirvimise, lappamise, maitsmise ja mekutamise, mitte usina töö ja konspekteerimise põhjal. Ent kes ei oskaks arvustada raamatut, mida ta praktiliselt lugenud pole? Millessegi syvenemiseks läheb niikuinii kauem kui nädal. Või kuu. Või mis tahes lõplik ajavahemik.

Kui ma need Kierkegaardid kõik nyyd enne raamatukokku tagastamist usinalt läbi loen, on see kyll ainumas asi, kust mu kohusetundlikkus välja paistab. Ehkki vaevalt saab inime midagi kuuma kirega võtta, kui ta kehatemperatuur pysib juba ysna mitu päeva 35,2 kandis (ja eile oli isegi 34,9). Ennast ajab ka juba pahuraks, kui uimane ma olen - aga ainult pahuraks, vihastamiseks ei jätku energiat.


***

Et raamatukogus ei tunne keegi huvi Kierkegaardi vaastu, ent yks tytarlaps lappas kataloogiarvutis tööpakkumisi CV Keskuse kodulehekyljel, on muidugi symptomaatiline.


***

Mitu raamatupealkirja on fraasis "Äng ja raev Põhjamaa Ateenas"?