Lollus kui inimõigus
Kena inime Oudekki kirjutab, et lollus on inimõigus. Mulle see mõte kyll ei meeldi. Ei ole ta tuhkagi.
Ykskord ennemuiste õnnestus yhes võrgufoorumis luua õhkkond, kus lollus ei olnud õigus ega uhkuseasi. Loll olla oli piinlik. See tähendas, et kui mõni juntsu midagi ei teadnud, läks ta raamatukokku, laenutas raamatu, tegi endale asja selgeks ning tuli tagasi, näidates uhkusega oma uusi teadmisi. Mitte ei hakanud lärmama, et teised olgu ise vait.
Hiljem olin sellega paraku harjunud. Nii et kui yhes suhteliselt lähedase ampluaaga foorumis inimesed ajaloo teemal täielikku kamarajura ajasid, ytlesin, et nii need asjad just päriselt ei käi. Kohe bänniti ära.
Kui lollus on inimõigus, ei tunne suurem osa inimestest erilist vajadust areneda. Natuke aega hiljem lyyakse kellegi nõmedad prillid sisse ning veel mõni aeg edasi tõmmatakse esimene mõttetu kirjatark väravaposti rippuma. Mis ta siis loeb kogu aeg, värdjas niisugune.
Millegi mitteteadmine ei ole veel lollus, see on võhiklus. Võhik võib alati õppida. Lollus on teadmatus, mis on enese yle uhke ning ei soovi muutuda.
Posts
15 märkust:
Kena hajameelne kirjutis ;)
Aga ma arvan, et kedagi ei saa kohustuslikus korras sundida targaks hakkama, kui ta ikka ei taha. See ei tähenda, et oleks õigustatud kellegi kohustuslikus korras lolliks sundimine. Aga kui keegi aktiivselt tahab loll olla ja sellega teisi otseselt ei kahjusta, siis ei tohiks teda keelata. Kirjatark-väravaposti on kahjustamine,
"muret teeb see, et jälle ei pöörata tähelepanu mitte tekstile, mis on tõesti absurdne, vaid ütlejale. See on arvatavasti ka üks põhjus, miks mõningad vestlused eestikeelses maailmas sumbuvad üksteise solvamisse, iseenda õigustamisse või paremal juhul ainult möödarääkimisse - kus mõlemad pooled tihti asuvad ka sildistama" - nii see on. ja seda õigust nimetavad padudemokraadid sõnavabaduseks.mina - ajuvabaduseks.Kas aga kaasasündinud vaimne peetus on taunitav? Ei. samas kui sihilik lolluse levitamine on propaganda.
Nagu sada korda yteldud: see on ka yks põhjus, miks ma netisuhtluses varju- ja hyydnimede kasutamist toetan. Näiteks mu enda puhul on kerge tõsise huvi korral leida, kes ma olen, kus töötan jne. Aga jääb ka pisuke lootus, et mõni inime ei viitsi kõige sellega sahmerdada ning loeb lihtsalt seda, mis kirjutatud. Ja jutu mõte ei jää argumentum ad hominem'i varju.
Tatsu: siin ongi meie seisukohtade erinevus. Minu arvates on lubatav vaid passiivne lollus, aktiivne lollus on juba inimvaenulik. Selle talumiseks olen ma ikkagi liialt vanas hea humanismi paradigmas kinni - "Pimedusmeeste kirjad" ja muu säärane.
Igaks juhuks: minu "aktiivne" käis aktiivse tahtmise, mitte aktiivse lolluse kohta. Aktiivne lollus, kui selline, mis teisi kahjustab, mulle ka ei sobi.
Ühesõnaga, kui täiskasvanud inimene ei soovi enam õppida, siis ta ei pea seda tegema. Muidugi, võib juhtuda, et ta siis ei sobi teatud ametikohtadele, aga see on teine asi. Nälga surra ka ei tohiks lasta või kohustuslikult kooli saata. Ma lihtsalt kardan, et kui inimene ikka ei taha midagi omandada, siis võib juhtuda, et isegi kui teda füüsiliselt karistada, siis ta ei omanda. Piinamine mulle ei meeldi või vabastamine pea maharaiumise teel.
Aga kellelgi ei ole kohustust lolliga suhelda :P
Mis tähendab - ei ole kohustust? Minu töökohustuste hulka kuulub mu artiklitele kirjutatud kommentaaride lugemine ja modereerimine.
Nojah, eks õpetajatel on kah kohustus mõnikord lollidega suhelda, õige küll.
Aga põhimõtteliselt sa saad ju tööd vahetada, kui see sind liiga paljude lollidega kokku viib?
Sa pole vist tykk aega minu tehtud uudiseid lugenud, et selliseid soovitusi jagad? :)
Lollid käivad mulle alati närvidele, mul on nende suhtes allergia. Lähen yle kere täpiliseks ja sygelen. Seepärast mul nii väike suhtlusringkond ongi.
Ma võtaks su küll tööle...
Tegelikult ON lollus põhiline inimõigus! See ei ole mitte kohustus ega positiivne nähtus, see on õigus olla! Seega, kedagi ei tohi karistada ainuüksi selle pärast, et ta on loll.
See teadmine peaks olema õpetaja kutseoskuste alus.
Ja enese alalhoiu instinkt peaks ju ka seda õigust aksepteerima. Pidagem ikka meeles tõsiasja, et igaühe jaoks on kuskil keegi, kelle jaoks on ta loll. :)
Mida tegema, Tatsu? :)
Ma ei tea kuigi palju asju, mida ma tõesti hästi oskaks. Rääkimata muidugi haridusest.
***
Jajah. Alguses on inimesel õigus olla loll.
Siis tähendab see, et õpetaja peab seda õigust "aksepteerima" ning mitte tylitama lolli õpilast. Õpetamine on ju lolli diskrimineerimine - just nagu neegrit hakataks sunniviisiliselt valgeks võõpama.
Järgmine samm on manitseda (või keelata) neid, kes kipuvad oma teadmistest teiste ees kõnelema - selline ylbitsemine on ju korralikele inimestele solvav.
Ja nii edasi.
Tegelikult liigub maailm (või vähemasti Eesti) juba praegu reipal sammul sellise yhiskonna poole. Kui teises klassis otsustab mõni jõnglane, et koolitundide asemel on palju lõbusam ilusa kevadilmaga väljas ringi joosta, tema vanem(ad) aga sellest ei huvitu, pole ka õpetajatel temaga midagi peale hakata. Klassikaaslased vahivad aga aknast välja ning tunnevad kadedust.
Suuremas osas Eesti koolidest valitseb juba mitu aastakymmet suhtumine, et õppimine on nõme. Mulle on korduvalt väidetud, et veel sõjajärgsel ajal see nii ei olnud. Võimalik. Kaheksakymnendatel igatahes oli ning sellest saati on asi ainult hullemaks läinud.
Inimsõbralike, kuid kulukate väikekoolide sulgemine (mida toetavad praktiliselt kõik erakonnad) aitab seda protsessi muidugi tyki maad edasi.
Ühest küljest tahaks kahe käega Hajameelse poolt hääletada, hüüda: "õigus, õigus" ja meenutada, kuidas ikka loll on hullem kui lurjus, sest lurjus vähemalt puhkab vahetevahel.
Teisest küljest haarab mind sellisel puhul sügav kahtlus, et äkki mina olengi loll. Reaalis ma enamasti väldin inimesi (kui ma neid ei tunne), kes räägivad, et nad lollidega ei suhtle, sest kohe hakkab hirm, et äkki mind kaalutakse ja leitakse kerge olevat, sest kesse ikka kogu aeg tark on.
Ega kogu aeg ju peagi. Kysimus on selles, kuidas sa oma teadmatusse suhtud. Mul on lõpmata pikk nimekiri asjadest, millest ma midagi ei tea, aga hea meelega õpiksin. Eks vähehaaval ja jõudumööda õpin kah.
Ma ei peagi päris teadmatust silmas, see on nagunii kõigil põhjatu.
Ma pean silmas elulist või käitumuslikku lollust, stiilis "tegin ennast jälle lolliks".
Word verification ütleb mulle muide "pappi". Justkui mina teaks, kuskohast.
Ega ma ka kindel ole, aga soovitaks kysida mõnest paberivabrikust.
Post a Comment