Lollus kui inimõigus

Kena inime Oudekki kirjutab, et lollus on inimõigus. Mulle see mõte kyll ei meeldi. Ei ole ta tuhkagi.

Ykskord ennemuiste õnnestus yhes võrgufoorumis luua õhkkond, kus lollus ei olnud õigus ega uhkuseasi. Loll olla oli piinlik. See tähendas, et kui mõni juntsu midagi ei teadnud, läks ta raamatukokku, laenutas raamatu, tegi endale asja selgeks ning tuli tagasi, näidates uhkusega oma uusi teadmisi. Mitte ei hakanud lärmama, et teised olgu ise vait.

Hiljem olin sellega paraku harjunud. Nii et kui yhes suhteliselt lähedase ampluaaga foorumis inimesed ajaloo teemal täielikku kamarajura ajasid, ytlesin, et nii need asjad just päriselt ei käi. Kohe bänniti ära.

Kui lollus on inimõigus, ei tunne suurem osa inimestest erilist vajadust areneda. Natuke aega hiljem lyyakse kellegi nõmedad prillid sisse ning veel mõni aeg edasi tõmmatakse esimene mõttetu kirjatark väravaposti rippuma. Mis ta siis loeb kogu aeg, värdjas niisugune.

Millegi mitteteadmine ei ole veel lollus, see on võhiklus. Võhik võib alati õppida. Lollus on teadmatus, mis on enese yle uhke ning ei soovi muutuda.