Friday, March 27, 2009

Tööturustatistika esteetiline pale

Kultuuri hakkab kuidagi palju saama. Tunaeile oli luuleõhtu Kirjanike Majas, Liisi Ojamaa ja Maarja Kangro ja Asko Kynnap ja mõni veel. Eile oli luuleõhtu Tallinna keskraamatukogus, Koolja Kuu ja Kristi Roots ja Kristian ja mõni veel. Täna tuleb sotsiaalministeeriumi pressibriifing, mis on kah oma olemuselt esteetiline nähtus. Homme peaks igaks juhuks puhkust võtma.

Ei, ega ma nurise. Kõik need on päris huvitavad ettevõtmised, muidu ma neil ei käiks. Igavatest ja tyytutest asjadest olen juba ammu loobunud.

Kirjanike Majas oli saal rahvast täis ja etteasted kaunis kirevad. Mõni hõljus sätendavas kuldses kostyymis, paistes yhtviisi sõjale ja rahule nagu pisemat sorti päike. Mõni viskas nalja ning oli muidu rahvalik. Mõni oli sama pikk kui tema luule. Mõni mängis klaverit. Mõni kasutas huvitavaid sõnu ja mõni oli vaimukas. Reklaamile vaatamata ei võtnud Ropp Tydruk hobuse sedasamustki ette kanda ning yrituse lõpul tuli korraldaja osavõtlikult kysima, kas ma olen väga muserdatud - ei olnud ju tegelikult nii halb? Ei olnudki.

Raamatukoguyritus oli sellevõrra vagasem, tonaalsus yhetasasem. Kohe näha, et keegi polnud võtnud ette esinejaist yhtset kava moodustada või neid pyyne pääl kooris laulma harjutada. Ehkki sealgi mängis yks kitarri ning paar tykki jutustasid vanamoeliselt rytmis ja riimis, kujunes mulje noorte autorite tekstimaailmast kurvameelseks. Linnad on räpased, linadest rääkimata, armastus haiseb sperma järele ja ainsana lohutab meid selles kõledas elus sõbralik skisofreenia. Noh, nii hull see tegelikult ei olnud, aga kokkukõla oli siiski tykati hämmastav.

Pole see eesti luule nii hull midagi, et kuulata ei kannataks. Ehkki etteloetuna on tekst muidugi hoopis teine kui paberil lebades, see on temast ypris salakaval. Kui leidub piisavas koguses ilusaid noori inimesi, võib isegi tööturustatistikat huviga kuulata.

Mis ma muidu neil reedestel briifidel käin.

 
eXTReMe Tracker