Veidrad lugemiselamused
Raamatuid arvustades satud ikka lugema asju, mida muidu kätte ei võtaks.
Eelmisena lugesin teksti, mis oli sisult kole, kuid arvatavasti vajalik. Yhiskond vajab aeg-ajalt teateid tegelikkusest.
Hetk tagasi lõpetasin kohaliku noorkirjaniku romaani, mis maitses nagu tubli lõuatäis märga pappi. Iseenesest huvitav, polegi varem midagi sellist... tarvitanud.
Järge ootab vähese lugemusega fantaasiasõpradele mõeldud bestseller, mis on veel hullemini yledramatiseeritud kui "Eragon", ent vist mitte siiski nii kole nagu Terry Brooksi Shannara-seeria esmaköide. Kuigi kõik need kolm võinuks jääda eesti keelde tõlkimata.
Kahjuks ei saa ma nimesid mainida, kuna arvustused on veel ilmumata. Kui nyyd liiga palju lobisesin, siis võib-olla ei ilmu kah.
P.S. Miks jäetakse tänapäeval kolmikpunkti ja sellele eelneva sõna vahele tyhik? Minu lapsepõlves seda ei tehtud, nyyd aga kyll. Omast arust pole ma näinud isegi yhtki selle kohta käivad keelekomisjoni otsust.
Kord ennemuiste põhjendas yks võluv tytarlaps seda õnnetut tyhikut nii, et kolmikpunkt käib otse sõna lõppu, kui poolikuks jääb sõna, eraldatakse aga eelnevast, kui katkendlikuks jääb terve lause. Praktikas, tundub, topitakse seda tyhikut siiski kõikjale.
Äärmiselt kummaline.
Posts
12 märkust:
kes topib, kuhu topib? minu meelest on see küll räme. jätaks siis tühiku, kui ma tahaks lause keskelt konkreetselt ühe sõna ära jätta, selle asemele kolm punkti panna ja siis lauset jätkata, aga mitte ühelgi muul juhul.
aga mina olen ka keelepede.
(mis ei tähenda, et ma kõiki reegleid soovi korral enesele vajalikus suunas väänata ei võiks)
Minu emakeeleõpetaja keelas hoopis kolmikpunkti kui kõlbmatu kirjavahemärgi ära ja võtis selle tarvitamise eest kirjandilt punkte maha.
räme, kuid mõne tõlgenduse järgi paraku kohustuslik. mulle ka ei meeldi.
No kolmikpunkti yletarvitamise pärast olen ma siingi nurisenud. Aga iseenesest on ta yks ilmsyyta kirjavahemärk (või kolm ilmsyyta kirjavahemärki), kel on oma funktsioon olemas ning kes pole selles syydi, et mõni teisi märke yldse ei tunne.
Kusjuures seda ma tean, et mõne tõlgenduse järgi kohustuslik. Segaseks jääb ainult, kust see kohustus (väidetavalt) tuleb.
Blogis kasutan ma kolmikpunkti sageli ja kasutan just hakitud hajamõtete eristamisel, aga ma tean, et seda pole ilus teha.
Mind ennast häirivad märksa rohkem tühikud hüüu- ja küsimärkide ees.
Jaa, need on kah totrad. Ja siis on veel terve myriaad noori autoreid, kes ei taipa, et kolm hyyumärki pole milgi viisil parem kui yks.
kle, a Sa räägiparemb, miukse noorkirjaniku romaan see oli?
Ei saa. Aga kui see jutt peaks ikkagi lehte pääsema, siis ytlen.
Vaene harimata maalaps otsib keelereegleid ekist. Ja eki ütleb, et see tühik hea on.
(Käsiraamat kenasti lingata ei luba.)
http://www.google.com/search?client=opera&rls=et&q=1)+ja+2)+juhul+on+parem+j%C3%A4tta+m%C3%B5ttepunktide+ette+t%C3%BChik+(kuid+ka+kokkukirjutust+ei+pruugi+pidada+eksimuseks+ortograafia+vastu).
No siis vabandatagu mind palun, aga omas blogis võin ehk ikkagi ausalt väljenduda: eki mingu kakile.
Mõistagi pean ma siinkohal silmas kakiploomide (neiupõlvenimega hurmaade) korjamist šefluse korras mõnes Kesk-Aasia põllumajandis.
Sinnasammusessegi võivad nad minna jah. Sest kui neid kiirelt kuhugi ära ei toimetata, seda ekit, siis varsti seadustavad nad ka selle, et pärast punkti ei pea tühikut panema.
Tarvitusel see komme ju juba on, eksole. Ekil paistab olevat fantaasiapuudulikkus, nad lihtsalt seadustavad tasapisi kõik kirjavead ära, mis rahval juhtuvad pähe tulema.
Pensjon my ass. Ma ei andesta seda neile iial.
Post a Comment