Hirmuyhiskond

Vahetevahel kipuvad inimesed rääkima väärtustest. See on moodne jutt ja kõlab ilusti. Räägitakse väärtustepõhistest firmadest, organisatsioonidest, arengukavadest, yhiskonnast.

Mulle tundub aina sagedamini, et Eestis ongi juba väärtusepõhine yhiskond. Ma tean isegi, mis väärtus Eestit yhendab. See on hirm.

Töötajad kardavad ylemusi - mis sellest, et tööd pannakse aina juurde, tingimused lähevad yha viletsamaks ning palk langeb, kui seda yldse õigel ajal saab - mis saab siis, kui ma päriselt tööta jään? Mis siin streikimisest rääkida, pisemadki kobinad hoitakse enda teada. Selja taga muidugi kirutakse ylemusi, aga tasakesi. Ametiyhingusse astumise asemel virutatakse vaikselt töö juurest pisiasju ja viilitakse tööst kõrvale - on ohutum. Seda teevad ju kõik. Pealegi on ylemused ja juhid yhtviisi vereimejad, kes elavad töötajate tööst, lösutades oma kabinetis suure ahju peal kahe kasuka vahel ning syyes sularasva ja pekki. Aeg-ajalt tuleb neile mingeid lollusi pähe ja siis sajab ylalt alla järjekordne ymberkorraldus või kampaania. Selle vastu ei aita muu kui kannatus, taeva tujud tuleb lihtsalt yle elada.

Oma ylemusi kardavad, muuseas, ka keskastme juhid ja spetsialistid, kelle ylesandeks on töötajate töötingimuste eest hoolitseda. Muidugi näevad nad, kuidas kruvisid koomale keeratakse, ent enda töökoht on ihule ligemal. Paljud neist ei tule enam selle pealegi, et võiksid mõnele ylemuste otsusele vastu vaielda või töötajate eest seista. Ehkki nad on tegelikult ise samasugused palgatöölised kui teisedki, on nad ise seda märkamata võtnud enesekaitseks omaks juhi või omaniku seisukohad. Nad ei saa enam aru, et selles võiks olla midagi imelikku. Ja kui ylemus konkreetset töölõiku ei tunne ning nõuab midagi absurdset, on keskjuhil kergem see rumalus ära teha või ärategemist teeselda, kui hakata vastu vaidlema. Muidu saad märgi kylge ja teadagi, mis sellistega juhtub.

Ylemused kardavad omanikke - kes teab, mida nood jälle tahavad. Ent ylemusel on mõndagi kaotada. Nii ehitatakse savijalgadel prognoose ja eelarveid, mis näitavad ettevõtte sirget teed helgesse tulevikku. Tõsi, aeg-ajalt tuleb reaalsus jälle myrtsuga tuppa ning koondamised ja kärped on seda valusamad, mida kauem neid ignoreeriti - aga selle saab alati keskastme juhtide kaela lykata. Arukas tippjuht ei seisa kunagi koondatavatega silmitsi.

Lisaks kardavad juhid ka alluvaid. Seepärast peljatakse ametiyhinguidki. Keegi ei tea, mida töötaja teeb, kui talle tõepoolest vaba voli anda. Midagi head see ometi olla ei saa. Sestap on kindlam jälgida aegsasti kirjavahetust ja poetada maja peale laiali turvakaameraid. Selge on see, et iga töötaja eesmärk on ahnitseda firma kulul võimalikult palju hyvesid ning lõpuks firma pankrotti ajada. Tema, ullike, ju laiemat plaani ei näe.

Omanikud kardavad majandust, mis on yks suur ja mõistetamatu loom - ega keskmisel firmaomanikul pole mingit põhjust olla intelligentsem kui keskmine töötu. Enamik saab aru, mis toimub ettevõttes, kui nad selle igapäevasesse tegevusse piisavalt nina topivad. Tõsi, selle käigus ajavad nad juhid (ja nood omakorda keskastme juhid) aruandlusega hulluks, ent seda ei pane keegi enam tähelegi. Nii on ju kombeks. Välismaiste omanike kohta (ja skandinaavlastele kuulub teadupärast pool Eestit) räägib rahvasuu ammugi, et rootslane peab inimeseks ainult rootslast - seepärast käituvatki Skandinaavia ettevõtted meretagustes maades hoopis teisiti kui kodus.

Lisame tööhirmudele muud kohaliku yhiskonna hirmud.

Eestlased kardavad venelasi. Kes teab, mida nad jälle ette võtavad? Suvaline väljanägemiselt täiesti mõistlik eestlane võib hakata keset päist päeva kisendama, et kõik venelased on kaabakad ja varganäod ning kuigi ta nendega koos töötab või samas majas elab, tahaks ta tegelikult kõik tiblad maha lasta. Mõni selline, muuseas, on venelasega abieluski. Sama hirmu leebema vormi all kannataja tõstab tööotsijate CVde kuhjast kõrvale kõik Mihhailid ja Viktorid. Ta ei tea isegi väga täpselt, miks. Ta pole seda kunagi kellelegi otsesõnu põhjendama pidanud - kõik eestlased on võtnud seda loomulikult. Kuskil tema sees pesitseb ebamäärane ebamugavustunne, mida ta kindlasti yhelgi juhul hirmuks ei nimetaks.

Venelased kardavad eestlasi. Kardavad, et diskrimineeritakse. Kardavad, et otsused tehakse yle nende peade. Kardavad, et eestlased ajavad oma salakeeles mingeid kurje asju nende selja taga; et suurem jagu Eestit arutab, mida venelastega teha, just nagu neid endid siin olemaski poleks. (Nojah, nii see ju ongi.) Ja ega venekeelne meedia kah eestlaste maailmast kuigi palju räägi, sest - olgem nyyd ausad - Eesti venekeelsete ajakirjanike eesti keele oskus on keskeltläbi ning laias laastus sama vilets kui Eesti eestikeelsete ajakirjanike vene keele oskus. Kumbki istub omas nurgas ja on kahtlustav, netikommentaatorid aga väljendavad sama tunnet otsesemalt ning sõimavad. No mis sa sellisest lehest loedki, kus sind muudkui sõimatakse?

Erasektoris töötajad kardavad, et kõik teised elavad nende kulul. Seepärast ongi saanud kenaks kombeks igal võimalusel ametnikke peksta. On ju teada, et igal ametnikul, töötagu ta siis riigiaparaadis või omavalitsuses, on hiiglaslik palk, avar ja rikkalikult sisustatud kontor, luksuslik ametiauto, ohtrad lähetused Egiptuse kuurortidesse ning hulk teadmata mõnusid ja lisatasusid. Minu raha eest!

Hariduseta inimesed kardavad harituid. Mida need yliõpilased mässavad? Katsugu ise kordki tööd teha, kyll nad siis näevad, mis maitse on tõelisel elul! Misasja nad seal koolis kogu aeg passima peavad? Hobusevargaks tänapäeval enam ei õpita, aga mõte jääb muidugi samaks. Miks kysivad riigilt raha mingid purkis...uvad kunstnikud ja rahvustelevisioonis ropendavad kirjanikud? Kes nad sellised on, et me neile maksma peaksime? Teadlased on muidugi alati kahtlased, olgu nad siis punaprofessorid või muud karva rahva, riigi, rahvuse vms reeturid.

Ajakirjanikke kardavad kõik. Misasja nad susivad kogu aeg? Kirjutavad mingi jama kokku ning mina jään tööst ilma või lähen pankrotti. Niikuinii nad midagi ei jaga ja laimavad kogu aeg! Miks nad midagi positiivset ei kirjuta? Miks nad yldse olemas olema peavad?

Rohelised kardavad kliimamuutust. Me ei tea täpselt, mismoodi see töötab või millal kõik ennustustes loetletud koledad asjad juhtuvad, ent maailma lõpp ei ole enam kaugel. Mis on olulised ja mis väheolulised faktorid? See kõik on liiga segane, et jõuaks ise kogu materjali läbi lugeda ning oma peaga otsustada. Kergem on teha kisa seal, kus miski silma torkab: korsten tossab, traktor haiseb, järelikult paha! Vaiksemad asjad nii väga silma ei torka ja pole järelikult kuigi tähtsad. Mõne arvates on ka juba liiga hilja. Neil on alati kaasas valge lina, mille vana anekdoodi õpetust mööda saab vajalikul hetkel ymber võtta, et organiseeritud korras surnuaia poole roomama hakata.

Majandusinimesed kardavad rohelisi. Mis kuradi reostusest ja saastemaksudest nad räägivad, nende nõudmiste peale lähme ju kõik pankrotti! Niigi on raske. Kas nad siis aru ei saa, et kui tööstust arulagedalt taga kiusatakse, pole kellelgi tööd ega leiba? autot ja telekat tahavad kõik, suur palk meeldib igayhele, aga kust see siis tulla saab, kui iga soovija majanduse kallal susserdada võtab? Pealegi ytleb juba vanasõna, et solgisurma pole keegi surnud.

Poliitikud kardavad maailma. keeltega on meil, nagu on - mõnel natuke on ka, kuid enamasti siiski mitte nii väga. Maailm on suur, kuigi paljut sellest tunda ei jõua. Enamik aega kulub pealegi kodumaistele mängudele, eneseharimiseks enam kuigivõrd aega ja jaksu ei jää. Ehkki nyydseks on siginenud juba uus põlvkond noorpoliitikuid, kes juba keskkooli ajal parteilist karjääri alustasid ning päevagi apoliitilist tööd teinud pole, on suurem jagu kõrgemat kihti ikkagi vana aja inimesed. Pealegi on poliitika juba Euroopa tasemel Eesti omast täiesti erinev, meie käest aga ei kysi seal keegi midagi. Õigupoolest tehakse Olulised Otsused alati kuskil mujal ja meil puudub nende yle igasugune kontroll. Halvemal juhul ei saa me neist arugi enne, kui on hilja. Sellest siis ka hea tava teha aeg-ajalt nägu, et mõisasaks on loll ja matsikeelt ei mõista, ning arutada Eesti meedias valjult, kuidas saaks sakstele tynga teha ja Euroopa direktiividest mööda nihverdada.

Jah, olukord tööturul ning kogu majanduseski on sant. Ja mul pole mingit põhjust uskuda, et see nii pea paremaks läheks. Aga yleyldine paanika teeb selle veel hullemaks, sest see ei luba teha inimestel mõistusepäraseid otsuseid.

Mis ajab inimese peast ogaraks? Toores, elajalik hirm. Inimesed reageerivad sellele erinevalt. mõni poeb nurka ja niutsub. Mõni muutub agressiivseks. Mõni rahmeldab ja teeskleb tublidust. Mõni tardub, tõmbab pea õlgade vahele ja teeb näo, et teda pole olemas - äkki siis ei märgata, ehk läheb oht seekord mööda. Nii tehaksegi tööd aina viletsamalt, juhitakse yha paanilisemalt, töötud aga vaheldumisi rahmeldavad või annavad alla ning jäävad istuma, käed jõuetult rypes.

Hirm nakkab. Kuula, mida inimesed räägivad: tänaval, bussis, tööl, kohvikus, kõrtsis. Kuula nad ära ja vaata neile silma. Mida sa seal näed?

Hirmu.

Kurat, kaua võib?

Mina ei pea mitte kartma.
Hirm on arutapja.
Hirm on väike-surm, mis toob kaasa täieliku arutuse.
Ma pööran näo oma hirmu poole.
Ma lasen sellel minna enesest läbi ja üle.
Ja kui see on minust möödunud, siis pööran oma sisemist silma, et talle järele vaadata.
Seal, kuhu läks hirm, pole midagi.
Ainult mina jään alles.